Foto: Johanna Parv kevad/suvi 2024 | Rory Griffin.
Pole just palju neid Eestis sündinud disainereid, kelle karjäär on kulgenud pigem kodumaast eemal. Räägi, kuidas sa Inglismaale sattusid.
Ma ei mõelnud noorena, et pean kindlasti Eestist ära minema. Kasvasin peres, kus käsitöö, folkloor ja eestlaseks olemine olid olulised. Inglismaale sattusin juhuse tahtel – läksin parandama Kunstiakadeemiasse sisse saamise tarbeks oma inglise keelt ning tegin seda Londonis Central Saint Martinsi suvekursustel, et mitte niisama aega raisata. Tegin seal kõike, mida olin 17 aasta jooksul õppinud kunsti- ja näiteringides ning õpetajad arvasid selle põhjal, et pean nende juurde kindlasti naasma: “You must come back!”. Olin segaduses, aga siiski õiges kohas.
Ja otsustasidki Londonisse tagasi minna, mitte näiteks Eesti Kunstiakadeemiasse kandideerida nagu su esialgne plaan ette nägi?
Central Saint Martinsis tekkis vabaduse tunne, sest minu kui indiviidi arvamus oli oluline. Kõik avanes ja sain aru, et mina ise olengi see kunstnik, see disainer. Sain hariduse omandamisele hoopis teise tunnetuse kui Eestis. Kunstiringid ja ka Eesti Kunstiakadeemia eelkursused olid olnud veidi nagu ajupesu, mille suunaks oli traditsioonilise tipptaseme saavutamine. Kui jõudsin Inglismaalt foundation-kursuselt tagasi, siis teatasin emale pisarad silmis, et tean, mida teha tahan. See mõte teeb mind siiani sentimentaalseks. Saabus tunnetus, et tean, kes ma olen, kogesin lausa kutsumust. Central Saint Martinsist sain magistrikraadi kätte 2020. aastal, samal aastal lõin ka oma brändi. Oma taustalugu kiiresti kokku võttes jõudsin järelduseni, et treenides oma nõrku kohti, jõudsin oma tugevusteni.
Kui oluline on sinu jaoks Eesti taust?
See kõige õigem eestlane ei pea alati Eestis elama. Võib ju olla ka nii, et Eesti on südames ja oled kaugemal. Eesti taust mõjutab mind väga, kuigi mu eesmärk pole 100% kursis olla, mis Eestis toimub. Ma ei jõua ju isegi Inglismaal toimuvaga kursis olla, informatsiooni on lihtsalt nii palju. Kahes riigis elamisega on see lugu, et kohalikud ei pruugi alati aru saada, et kellegi sünnikodus on ka oma kultuur, kirjanikud, teatritegelased jne. Minu isiksuseks kujunemisel on neil kindlasti suur roll olnud. Ma olen Inglismaal 11 aastat elanud – võin selle perioodi kaheks lüüa. Alguses lugesin ainult Eesti asju, eesti raamatuid, kirjutasin eesti keeles, teadsin, et ma tahan tagasi tulla. Mingil hetkel tekkis teadmine, et saan olla Inglismaal see, kes ma olen. Ja siis asjad lihtsalt hakkasid juhtuma. Kui toimub orgaaniline ja õige areng, siis ei peagi sellele vastu hakkama.
Mis mõtteid tekitas Hõbenõela nominatsioon? Statuudis seisab, et auhind antakse välja viimase aasta meeldejäävama panuse eest Eesti moellu, et see on auhind julge pealehakkamise, erakordse ettevõtlikkuse, särava idee ja energilise teostuse eest. Kas pole mitte veidi naljakas, et Kuldnõela asemel kandideerid hoopiski Hõbenõelale. Su karjäär on ju olnud võrdlemisi pikk ja vaieldamatult rahvusvaheline.
Olen olnud umbes kaks aastat enda full time äris, seega kriteeriumite järgi pole ma tõesti veel Kuldnõela nominendiks valmis. Arvan, et mu show on oluline ja auhinna nimi seda ei muuda. Kui nüüd niisama kommenteerida, siis peaks sellisel suurel auhinnagalal olema rahaline auhind ja peaksime toetama oma Eesti brände just finantsiliselt, mitte sümboolselt – raske on liikuda edasi kui selliste suurte sündmuste rahastus ja organisatsioon ei muutu. Võib-olla rumal küsimus, aga kas Kuldnõel täidabki Eestis niiöelda Estonian Fashion Councili rolli? Kas see organisatsioon peaks noori disainereid toetama, olema innovatsiooni ning uue energia sünnipaik? Olema nii hariva kui ka rahalise abiga toeks?
Jah, seda rolli pole meil tõesti vist ükski organisatsioon enda kanda võtnud. Muide, kas esitled Tallinnas sama (meie arvates suurepärast) kollektsiooni kui hiljuti Fashion Eastil?
Jah, sama kollektsiooni – kevad/suvi 2024.
View this post on Instagram
Kuidas sa ise seda kevadsuvist kollektsiooni kirjeldaksid?
Kevadsuvise kollektsiooni disainimise alguspunktiks oli mõte jõulisest rahust. Jälgisin naisi enda ümber – rattafanaatikuid, kontoritöötajaid ja kiirustavaid linnaelanikke hommikuses melus ja sündis otsus lähtuda 1950-60ndate naisterõivaste lõike- ning õmblustehnikatest ja keha järgivast siluetist. Sidusin need tänapäevaste funktsionaalsete materjalidega ja mulle omaste nutikate võtetega. Mõtlen alati sellele, mis võib juhutuda enne ja pärast aktiivset liikumist läbi linnamelu. Kollektsiooni värvipaletis on juhtpositsioonis must, valge, taevasinine ja sügavlilla. Kollektsioon on tugevasti mõjutatud ka kasutusel olnud kangastest, näiteks taaskasutatud nailonist. Kanga läbipaistvus tähendab, et näha on ka rõiva sisemust ja minu disaini keerukust. Olulisel kohal on aksessuaarid, minu signatuurkotid ja Londoni disaineri Freya Douglas Fergusoniga koostöös valminud skulpturaalsed robotstiilis ehteid. Usun, et kollektsioon on progress minu disainiesteetikas, mille tuumaks on alati olnud funktsionaalsus ja jätkusuutlikkus. Ma ei mõtle ainult sellele, mida mu töö annab täna, vaid ka sellele, kuidas seda tõlgendatakse edaspidi. Ma ei disaini tooteid mitte ainult tänaseks, vaid ka tuleviku jaoks.
Kas hakkame sind Eestis tihedamini nägema? Vahest kolid oma tegevuse Londonist hoopiski kodumaale tagasi?
Jah, arvan, et peaksime tõesti Eestis midagi ette võtma – tegutsen selle nimel. Kindlat plaani veel paigas ei ole, aga huvi on olemas.
Johanna Parv esitleb oma kollektsiooni 17. oktoobril Kuldnõela galal tänavusügisese Tallinn Fashion Weeki raames. Tänavused Hõbenõela nominendid on Johanna Parv, Mairo Seire ja Julia Maria Künnap.
Tänavuste Kuldnõela nominentide hulka kuulunud Lilli Jahilo pühendas oma värske kollektsiooni kunstnik Merike Estnale, kes on selle elav muusa – naise, ema ja loojana. Pühenduses peitub ka ilus mõte: meie kõrval tegutsevate loojate tähistamiseks ei pea ootama, kuni nende loomingust saab pärand.
„Mulle tundus oluline austada loojat, kes tegutseb meie kõrval just praegu,” rääkis Lilli, lisades märkimisväärse faktina, et kollektsiooni esemeid on võimalik omavahel kombineerida rohkem kui 7000 eri ilmega tervikuks. “Iga riietusese toimib iseseisva esteetilise avaldusena, mis ajaga ei väsi, vaid muutub kandja isikliku garderoobi ja eluloo osaks. See on kantav kunst, mis tähistab elu, loomise jõudu ja loomulikku naise ilu.”
Liis Plato poolt stiliseeritud tervikut läbib aga Merike Estnast inspireeritud julge kraemotiiv, keha loomulikku anatoomiat järgivad lõiked annavad aga rõivastele sundimatu elegantsi. Iga ese on mõeldud toimima nii omaette kui ka osana pidevalt muutuvast garderoobist.
Tutvu kõnealuse kollektsiooni fotodega galeriis!
Lilli Jahilo moeloominguga saab tutvuda veebipoes lillijahilo.com ning Lilli Jahilo moemajas aadressil Valgevase 13, Tallinn.
“Kollektsiooni keskmes on naine, kelle tugevus ja tundlikkus saavad kõrvuti eksisteerida,” tutvustab bränd. “Tema garderoobis kohtuvad maskuliinne rätsepatöö ja sensuaalsus, selge vorm ja pehmus. Kollektsiooni juhtmõte “90% kontrolli, 10% vabadust” väljendub rõivastes, mille läbimõeldud siluetti muudab ootamatu detail, asümmeetriline lõige või nihutatud proportsioon.”
Kollektsiooni kunstiliseks lähtekohaks oli Willem de Kooningi looming ja vormi pideva muutumise idee: vorm sünnib, laguneb ja ehitatakse uuesti üles. IRIS JANVIER tõlgendab seda asümmeetria, kihilisuse ning tuttavate siluettide ümbermõtestamise kaudu. Nii saavad rõivaste arhitektuursed vormid pehmust materjalidest ja keha loomulikust liikumisest.
Moemoärgi sõnul ühendab “WOMAN” jõulise eneseväljenduse ja igapäevase kantavuse. “Need on rõivad naisele, kes otsustab ise, kuidas ta tahab end tunda ja väljendada!”
Vaata kollektsioon oma silmaga üle galeriist, mis valmis Tallinn Fashion Weekil, vahetult enne modellide lavale astumist!
