VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressi jaoks loodud kolmeosaline virtuaalnäitus “Tuleviku kaasavara”, mis tutvustab pärandi rikkuse laialdast kasutusvõimalust moekunstis, avatakse esmakordselt ka laiemale publikule. Näitusel antakse Piret Pupparti juhatusel ülevaade EKA moetudengite viimaste aastate etnograafilise moeloomingu sisust. Kõnekate näidetena sellest, mil viisil pärand inimeseks ja loovisikuks olemist mõjutada võib, on näitusel esitatud Karl Joonas Alamaa installatsioon “Õunapuu all — hommage hoolele” ja Lisette Sivardi performance “VÖÖ”.

Videonäitus ”Tuleviku kaasavara” pakub sissevaadet rõivaste pärandkultuuri kaasajastamisse moe kaudu. Riiete näol on tegu ühe rikkalikuma kaasavaraga minevikust, mis on keele kõrval püsinud ja mille traditsioonide ning praktikate elujõuline ühesvõtmine tulevikku sõltub selle kaasajastamise edukusest. “Traditsioonilisel rahvarõival, mineviku peeglil, on ühiskonnas väljakujunenud koht, ent selle vahevormidel (sh pärandkultuurist inspireeritud riietel) on täita oma osa oskuste ja teadmiste säilitamisel. Seepärast on tõlgenduste otsinguil külvatud seemned ning neist tärkavad võrsed kultuuri taaselustamise ja avastamise aspektist märgilise tähendusega, võimaldades luua paikkondliku identiteediga rikastatud rõivaid nii tänaseks kui homseks,” võttis EKA moeosakonna juht Piret Puppart näituse loomise põhjused kokku.

Eesti Kunstiakadeemia moeosakonnas on rahvarõivaste ja pärimuse interpreteerimisega tegeletud juba 1940. aastatest alates ning selle aja jooksul kogunenud kogemuste pagas on silmapaistvalt mitmekesine. Puppart annab videoringkäigu raames ülevaate etnograafilise materjali inspiratsiooniallikana kasutamise põhjustest, loogikast ja eetikast ning esitab selle toetuseks mitmeid illustreerivaid näiteid. Sektsiooni rikastab kunstnik Kärt Summataveti juhtkiri pärimusmaastike mõjusfääridest kaasaegses disainis.

Lisette Sivard ja Karl Joonas Alamaa on moeosakonna tudengid, kelle looming kätkeb endas lisaks mineviku uurimisele ka sotsiaalsete ja ühiskondlike konstruktsioonide lahkamist ja vaidlustamist. Sealjuures on mõlema noore kunstniku teoste keskmeks universaalsed inimeseks olemise alused, mis on kultuuri- ja ajastuülesed.

Karl Joonas Alamaa teos “Õunapuu all – hommage hoolele” (2020) seob omavahel etnograafilise traditsiooni, Setomaalt pärit juured ja vanavanemalt lapselapsele pärandatud loo tingimusteta hoolest ning eneseohverdusest läbi emaliku prisma. Töö keskmes on 139 õunapuu tuhaga glasuuritud portselanlusikat, toonitamaks inimliku empaatia ja väikeste eluliste asjade nagu toit olulisust. “Tihtipeale kipume inspiratsiooniotsingutel suunduma endast päris kaugele, teisisõnu arvame ekslikult, et teame juba siinse, ka praeguse hetke kohta piisavalt, ent pärand ei ole vaid esmapilgul tajutav ilu, vaid pakatab sisust, mis voolib meie maailmataju,” kirjeldas Alamaa oma protsessi.

Lisette Sivardi teos “VÖÖ” (2019) on tantsuline lavastus ornamendi kõne- ja mõjuvõimest, selle kadunud sümbolirikkusest, tööarmastusest ning siin- ja sealpoolsusest. Tõlgendades rahvuslikke kirivöid, lõi autor liikumis- ja inim(keha)keskse “Vöö”, mille tsentriks on seitsmemeetrine kihnu lambavillast hiigelvöö, mis ärkab ellu vaid koos inimestega, kelle jäsemed liiguvad nii vöös, vööl kui vööga, tekitades sel viisil ornamente. Mustreid loovad ühtekokku kaheksa inimese ihuliikmed – märk sellest kui oluline on loomis- ja hoidmisprotsessis koostöö. Autor selgitab: “Kui hakkasin pärimuskultuuriga tegelema, ei osanud ma arvata, et võin pärimusse ära armuda. Nüüdseks mõtlengi, et see on üks valdkondadest, millega soovin tulevikus edasi töötada, sest olen mõistnud, et tollane mõttemaailm on inspiratsiooniallikana niivõrd viljakas ning sellega töötades ei pea tingimata olema tagasihoidlik ja konservatiivne. Senikaua kui suhtuda esivanematesse austusega, on meile pärandatud materjaliga töötamiseks piiramatult võimalusi.”

Teosed jäävad vaatamiseks üles Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Kunstiakadeemia ja Fenno-Ugria Asutuse veebilehtedele kaheks järgnevaks aastaks. Näitust toetavad: Haridus- ja Teadusministeerium, Hõimurahvaste programm.

Uudista näitust veebilehel https://www.erm.ee/et/content/tuleviku-kaasavara.

Käesoleval nädalal avas Pariisis uksed uus näitus „Azzedine Alaïa et L’Afrique”, mis toob esmakordselt ühte ruumi kokku Tuneesiast pärit legendaarse moelooja loomingulise dialoogi Aafrika mandriga – paigaga, mis jäi teda saatma ka kaua pärast kodumaalt lahkumist.

Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.

Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.

Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.

Täna, 6. mail kell 10 avatakse Veneetsia kunstibiennaalil Eestit esindav näitus „Lekkiva taeva maja“. Näituse avanguks on kunstnik Merike Estna esimesed pintslitõmbed tühjadel lõuenditel, mis moodustavad biennaali jooksul mastaapse maali. Veneetsia kunstibiennaal on külastamiseks avatud 9. maist 22. novembrini.

„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“

Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.

„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.

Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.