Maailmakuulus homoerootiliste joonistuste looja Tom of Finland kujutas oma loomingus erakordselt mehelikke mehi, musklid sama suured kui nende erektsioonid ja kamaluga enesekindlust lisaks. Vähesed aga teavad, et Tom of Finland kasutas joonistuste aluseks fotosid oma sõpradest ja partneritest. Fotografiska uus näitus “The Darkroom” avabki Tom of Finlandi senitundmatu fotograafilise tahu – esmakordselt maailmas näeb kunstniku joonistusi koos fotodega.

Tom of Finland oli kunstnik, kes joonistas iseenda ihadest lähtudes oskuslikult ja liialdatult mehelikke, ligitõmbavaid ja enesekindlaid punnis lihaste ja hiigelsugutitega mehi üksteisega seksimas, kusjuures nende riided esindasid kõikvõimalikke geipornos levinud vormiriide-, naha- ja lateksifetišeid. Tom of Finland ehk sünninimega Touko Laaksonen pani oma loominguga kaasaegse ühiskonna väärtused põhjalikult proovile. Samal ajal pidas väike rühm nahafetišiga geisid, kelle seas ta rõõmu ja erutust külvas, teda kõige kuumemaks nähtuseks maailmas. Seda ajal, mil homoseksuaalsed vahekorrad olid kriminaalkorras karistatavad ja tunnistatud vaimuhäireks. Oma isiku varjamiseks töötaski Laaksonen aastaid mitme varjunime all.

Juba varakult hakkas Tom tegema ja ilmutama portreefotosid, mida ta ise kutsus lähtekujutisteks, oma lihtsas pimendatud kodustuudios ja pimikus. Mujal ilmutamisega oleks kaasnenud oht vangi sattuda. „See esmakordselt näidatav kujutiste aardelaegas aitab mõista, kuidas sündisid tema oskuslikud joonistused rõhutatult mehelike tegelastega. Ühe joonistuse allikateks oli sageli mitu fotot, kusjuures mehi on alati kujutatud väga enesekindlatena ja alatises valmisolekus, sest Tom of Finlandi loomingu olemus ei seisnud tema jaoks mitte ühiskondlike küsimuste püstitamises, vaid ihas ja õiguses seda väljendada,“ sõnas kuraator Berndt Arell.

Fotografiska uus näitus on hiilgav näide sellest, millist osa mängib fotograafia lisaks vabaloomingule mitmesugustes loometegevustes. Esmakordselt on näitusel “The Darkroom” välja pandud Tom of Finlandi fotod, mille lugu on nii mõneski mõttes teekond läbi aja. Hämaratest peidupaikadest ja parkidest, mis on muideks ka viide sõna “The Darkroom” algupärasele tähendusele geikultuuris, avatud ja hästi valgustatud näitusesaali.

Kuraator Berndt Arell kirjeldas näituse kallal töötamist põneva teekonnana, mis on igatsusele kuju andnud. Igatsusele oma iha näidata ja olla tunnustatud ilma vajaduseta enda olemust varjata. Näitusel on väljas ainulaadne valik algupäraseid fotosid, fotokollaaže, visandeid ja joonistusi: näeme kogu ta töökäiku fotodest visandite ja lõpuks valmis joonistusteni, kusjuures kõik on Tomi enda loodud.

Näitus “The Darkroom” on Fotografiska Tallinnas avatud 21. veebruarist 19. aprillini.

Pariisi Bourse de Commerce’is on avatud mahukas fotonäitus „Remember Me”, mis tähistab fotograafia 200. aastapäeva. Pinault’ kunstikogul põhinev väljapanek koondab ligi 700 teost enam kui 70 autorilt, pakkudes ülevaadet fotograafia ajaloost selle algusaegadest tänapäevani.

Näituse „Remember Me” autorite seas on mitmeid kunstifotograafia suurkujusid, aga ka moefotograafia ajalugu kujundanud nimesid, nagu Irving Penn, Richard Avedon, Helmut Newton ja Edward Steichen. Eraldi tähelepanu on pööratud Irving Penni loomingule, millele pühendatud väljapanek „The World According to Penn” koondab ligi 450 fotot, alates moe- ja portreefotodest kuni natüürmortideni.

Näitus ei järgi kronoloogilist ülesehitust, vaid loob dialoogi eri ajastute, žanrite ja fotograafiliste lähenemiste vahel. Esindatud on teiste seas Man Ray, Cindy Sherman, Nan Goldin, Wolfgang Tillmans ja Hiroshi Sugimoto.

Muide, näituse pealkiri viitab Ameerika kunstniku Barbara Krugeri samanimelisele teosele. Kruger on loonud muuseumi rotundi ka suuremõõtmelise installatsiooni „The History of Tears”, mis käsitleb mälu, identiteedi ja ühiskonna suhteid.

Näitus „Remember Me” on Pariisi Bourse de Commerce’is avatud kuni 18. jaanuarini 2027. Uuri lisa: pinaultcollection.com. 

Kai kunstikeskuses avaneb sel nädalavahetusel Taani-Korea kunstniku ja filmitegija Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“. Aastatel 2022-2024 valminud seitse videoteost on esmakordselt Euroopas esitlemisel terviksarjana, viies vaataja Korea lõunarannikul asuvale Jeju saarele. Näituse kuraator on Karin Laansoo.

Laupäeval, 17. oktoobril avatakse Kai kunstikeskuses tunnustatud kunstniku Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“, mis toob publikuni seitse nii ulatuselt kui ka filmikeelelt avarat videoteost, mille lähtekohaks on Kaiseni sünnisaar — traagilise ajalooga Jeju. Saar Korea lõunarannikul, kus vägivalla ja vastupanu jäljed on kihistunud üksteise peale. Suures mõõtkavas projitseeritud ja ruumi paigutatud filmid ei seisa vaataja vastas, vaid ümbritsevad teda, luues tõusu ja mõõna rütmis kulgeva liikumise läbi rituaali, müütide, leina ja mälu. Vaatamisest saab tunnistamise ja äratundmise viis. Jane Jin Kaisen nimetab seda „teistmoodi tõlkimiseks”, praktikaks, mille kaudu saab seni vaigistatud ajalugu nähtavaks uuel moel.

Jane Jin Kaiseni loomingus ei jää ajalugu millekski, mida kõrvalt vaadelda või üksnes dokumenteerida. Aastaid koos šamaanide, sukeldujate ja saare kogukondadega töötanud kunstnik käsitleb filmitegemist rituaalse praktikana. Nii nagu Jeju šamaanlikus traditsioonis, põimuvad ka tema filmides minevik ja olevik, kus rituaalid loovad võimaluse elavate ja surnute kohtumiseks, nendevaheliste sidemete hoidmiseks ning uue tähenduse andmiseks.

Kaiseni filmitsükkel liigub vabalt intiimse ja kosmilise, isikliku ja müütilise vahel; eaka sukelduja ilmast räsitud kätest maailma loomiseni. Jeju mütoloogiale toetudes seab kunstnik kesksele kohale naised kui teadmiste kandjad ja hoidjad. Nende seas on Seolmundae Halmang, vanaemast jumalanna, kelle kehast sündis saar; ning printsess Bari, keda Kaisen ei tõlgenda kuuleka tütrena, vaid piiride ületaja ning eri maailmade vahendajana. Müütiliste tegelaste lood haakuvad ka kunstniku enda perekonna ajalooga: Kaiseni ema ja vanaema olid haenyeo’d, Jeju saare naissukeldujad, kes teenivad elatist mereandidest, sukeldudes ilma hapnikumaskideta mitmekümne meetri sügavusele ookeanipõhja neid püüdma ja korjama. Nende merega seotud teadmised ja kogemused läbivad kogu filmitsüklit. Olulisel kohal on ka sochang, Korea üleminekuriitustel kasutatav pikk valge puuvillane kangas. Filmides lookleb see üle musta laavapinna, kandub vee alla ja rullub lahti kui side, mis ühendab üht põlvkonda järgmisega.

„Tallinnal on Jeju saarega palju ühist: mõlemad on mere kujundatud paigad ning mõlema lugu kannavad inimesed, kes on andnud oma lugusid edasi põlvest põlve ja leidnud uusi viise nende jutustamiseks. Jane Jin Kaiseni filmid avavad dialoogi meie kahe ranniku vahel, kutsudes mõtlema sellele, kuidas mälu edasi kandub ja kuidas kogukonnad uuenevad. Kaisen annab hääle naiste teadmistele ja saare müütidele ning pakub vaatamisviisi, mis on tähelepanelik, avatud ja lootusrikas,” kirjeldab Kai kunstikeskuse kunstiline juht ja näituse kuraator Karin Laansoo.

Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“ on Kai kunstikeskuses avatud 17. oktoobrist 2026. kuni 21. veebruarini 2027. aastal. Laupäeval, 17. oktoobril kell 14.00 toimub erituur ja kohtumine kunstnikuga. Lisainfo: kai.center.