“Prantsusmaa üks tuntumaid ja ekstravagantsemaid moeloojaid Jean Paul Gaultier teatas alles möödunud kuul, et taandub omanimelise moebrändi juhtimisest, ning üks pikk ning oluline moeperiood on sellega punkti saanud,” sõnab MoeKunstiKino juht Helen Saluveer. “Seetõttu on väga sümboolne just nüüd tema viimase aja ühest oluliseimast projektist valminud dokumentaalfilmi näidata ning meenutada, millega Gaultier end moeajalukku jäädvustanud on.”
Dokumentaalfilmi “Jean Paul Gaultier: šikk friik” (“Jean Paul Gaultier: Freak and Chic”) keskmes olev šõu on ühtaegu nii fantastiline ja skandaalne kui ka üleannetult vaimukas ja liigutav, tuues vaatajani retrospektiivi 40 aasta pikkusest karjäärist ja moeloojast, kellest rääkides ei saa üle ega ümber väljendist enfant terrible. Jean Paul Gaultier, keda juba poisikesepõlves võlus legendaarne Pariisi kabareeteater Folies Bergere, ihkas terve elu seal oma šõud lavastada. „Aga mis lugu see peaks rääkima?“ mõtiskleb ta ise, meenutades kuus kuud kestnud ettevalmistusi, mis šõu kavandamiseks kulusid. „Eks ikka minu enda lugu.“
Filmisõprade seas tuntud kui kostüümilooja filmidele „Viies element“ ja „Kokk, varas, tema naine ja temakese armuke“, popmuusika fännide hulgas kuulus tänu Madonnale disainitud koonusekujulisele rinnahoidjale, on ta näiteks kombineerinud oma loomingus kujunduselementidena ka mängukarusid ja sadomaso-atribuutikat. Filmi režissööriks on Yann L’Hénoret, doki pikkus 94 minutit, film on valminud Prantsusmaal 2019. aastal. MoeKunstiKino eriseanssidele teeb sissejuhatuse stilist ja moeekspert Ženja Fokin.
Piletid 11. ja 12. märtsil kell 18.30 kinos Sõprus toimuvatele MoeKunstiKino eriseanssidele on müügil Fienta.com veebilehel ja kinokassas.
Programmi üheks tähelepanuväärsemaks sündmuseks on Jackie Chani roll draamakomöödias „Mängime kodu”, kus märulifilmide legend astub üles hoopis Alzheimeri tõbe põdeva mehena. Sama isiklikku mõõdet kannab ka režissöör Li Taiyani lugu, mis on inspireeritud tema enda perekonna kogemusest. Teise oodatud nimena jõuab Tartusse Emilia Clarke, keda näeb ulmelises romantilises draamas „Teine elu”, mille maailma esilinastus toimus tänavusel Tribeca festivalil.
Rahvusvahelisest programmist leiab veel Igor Šeregi menuka komöödia „Pulmad”, Alex Camilleri Malta-hõngulise muusikalise draama „Żejtune”, Aina Cloteti Cannes’i programmis „Kriitikute nädal” linastunud „Elagu elu!” ning Géraldine Nakache värske suhtepsühholoogilise draama „Mõtle head”.
Esimest korda on Tartuffi vabaõhukinos kavas ka eraldi lühifilmide õhtu „Shorts@Tartuff: lühkarid, armastusega”, mille programmi on koostanud PÖFF Shorts. Festivali avafilmiks on Tai režissööride linateos „Gohan – valge koer”.
Samuti jõuavad vabaõhuekraanile ka armastusfilmide klassikud, nende seas Baz Luhrmanni „Moulin Rouge”, Pedro Almodóvari „Seo mind! Ahelda mind!”, Rob Reineri „Ole minuga”, Martin Scorsese „Hirmu neem”, Jacques Deray „Bassein” ja Thea Sharrocki „Mina enne sind”. Lisaks linastuvad Elektriteatris dokumentaal- ja noortefilmid.
Kõik Tartuffi seansid on publikule tasuta. Festivali programmi ja lisainfo leiab Tartuffi kodulehelt tartuff.ee.
Kui „Emily in Paris“ on algusest peale liikunud kusagil Pariisi postkaardi, moefantaasia ja kerge kultuurišoki piiril, siis finaalhooaeg ei kavatse selles osas tempot maha võtta. Uue hooaja võtted algavad Kreekas, jätkuvad Monacos ning viivad Emily lõpuks tagasi Pariisi – linna, mille ümber kogu see kõrgetel kontsadel kulgenud seiklus kord algas.
Sarja looja Darren Star nimetas „Emily in Paris’i“ tegemist kogu meeskonna jaoks elu reisiks ning tänas nii Netflixi, Paramounti kui ka fänne, kes on Emilyga selle teekonna kaasa teinud. Kuigi sari on aastate jooksul pakkunud piisavalt ainest nii armastajatele kui ka silmade pööritajatele, on selle mõju moele, fantaasiatele ja Pariisi kui popkultuurilise lavastuse kuvandile olnud vaieldamatu.
Viimases hooajas naasevad teiste seas Philippine Leroy-Beaulieu, Ashley Park, Lucas Bravo, Lucien Laviscount, Samuel Arnold ja Bruno Gouery. Mis saab Emily, Mindy ja nende stiilselt keeruliseks elatud suhetest, jääb esialgu veel saladuseks. Üks on aga selge: „Emily in Paris“ ütleb adieu täpselt nii, nagu temalt oodata võiks – suure žesti, rohke pagasi ja tõenäoliselt mitte kõige praktilisemate jalanõudega.