Moefilm ise algab prantsuse näitlejanna Catherine Deneuve’iga ning tema Chaneli reklaamiga ning edasi saab videos näha nii moemaja trükireklaame, videoreklaame kui ka kõigi mällu talletunud moeetendusi. Nii ajaloolisi kui ka tänapäeva kaadreid sisaldavas videos näeb nii Kate Mossi kui ka Marylin Monroed, Pharelli ja Tilda Swintonit, Jackie Kennedyst ja loomulikult Karl Lagerfeldi. Kuna tegemist on Coppola perspektiiviga Prantsuse moemajale, siis loomulikult sai see režissöörile omase näo ning on kindlasti tempokam kui nii mõnigi aeglaselt kulgev moefilm.
Vaadake aga oma silmaga järele:
„Mõistatuse“ sünnilugu on inspireeritud Tuuli enda elust. Laul sai alguse hetkest, mil ta kohtus oma praeguse kaaslasega. Juba esimesest kohtumisest tundis ta, et soovib just selle inimesega oma elu jagada, kuid ei julgenud seda kohe välja öelda. Ka vastaspoole tundeid oli keeruline tõlgendada ning nii kujunes nende vahel välja omamoodi kassi-hiire mäng. „See lugu on minu enda kassi-hiire mängust – hetkest, mil ei tea, kas julged öelda seda, mida süda tegelikult tahab,“ kirjeldab Tuuli Rand.
Singli „Mõistatus“ autorid on Gevin Niglas, Emili Jürgens ja Tuuli Rand. Lugu salvestati FAAR Musicu stuudios ning muusikavideo autor on Aleksandr Tokarev.
Singel „Õhtust õhtusse” kannab Elina Borni äratuntav suitsune vokaal, mis annab palale korraga nii kerguse kui ka veidi filmiliku varjundi. Tegemist on poplooga, mis ei püüa suve kirjeldada suure žestiga, vaid pigem tabada selle väikest, kergelt unenäolist rütmi: sõite läbi linna, tänavalaternaid, pilke, mis jäävad hetkeks liiga kauaks pidama.
Singli produtsent ja kaasautor on Markus Palo, kes on viimastel aastatel olnud seotud mitme Eesti popmuusika eduka looga. Elina Born kirjeldab koostööd Paloga loomulikuna: „Koostöö Markusega oli esmakordne ning esimesest sessioonist sai juba selgeks, et omavaheline klapp on väga hea. Mõte, milline lugu sündida võiks, oli meil sünkroonis ning ka sõnad ilmutasid end justkui mängleva kergusega.”
Loole valminud videovisuaali autor on Mona Õispuu. Kaadrikeel liigub brutalistliku arhitektuuri ja mänguliste pilkude vahel, andes laulule linnaliku tausta, mis ei mõju üle lavastatult, vaid pigem kui üks hiline õhtu, mida keegi lihtsalt õigel hetkel märkas.