Täna algab taas moefilmide festival MoeKunstiKino, mille raames saab nautida värskeid moeteemalisi dokumentaalfilme. Vaatasime siin Portailiski kogu festivali programmi läbi, pidasime nõu MoeKunstiKino peakorraldaja Helen Saluveeriga ning otsustasime välja tuua need kolm filmi, mis on igale Portaili lugejale see sügis vaat et kohustuslikud!

“Halston”

„Halston“ räägib moedisainer Roy Halston Frowicki elust ja ajajärgust – mehest, kes tahtis „riidesse panna kogu Ameerika“. Tunnustatud režissöör Frédéric Tcheng („Dior ja mina”) on oskuslikult põiminud ühte haruldased arhiivikaadrid ja intiimsed intervjuud Halstoni sõprade, pereliikmete ja koostööpartneritega, sealhulgas Liza Minnelli, Halstoni õetütre Lesley Frowicki, režissöör Joel Schumacheri ja halstonettidega (ehk Halstoni lemmikmodellidega). Helen lisab, et Halston ei ole paljudele kuigi tuttav nimi, aga tema lugu on vägagi haarav ning tasub tutvumist – 70ndatel tõelise moeimpeeriumi loonud mees, kes ometi kõik kaotas. “Ma usun, et see on oluline osa moeajaloost, millega võiks end kurssi viia iga moe- ja kultuurihuviline.”

“Peter Lindbergh – Naiste lood”

Dokumentaalfilm portreteerib 20. sajandi üht suuremat fotograafi Peter Lindberghi, kes käesoleva aasta septembrikuu alguses meie hulgast ootamatult lahkus. Filmis saavad sõna tema õed, sõbrad, naised ja koostööpartnerid, kes jutustavad kuulsa fotograafi elust ja erakordsest loomingust, püüdes leida võtit igavesele küsimusele: mis teeb mõnest inimesest kunstniku? Ja kust tuli kogu see loominguline jõud, mida on pea võimatu ratsionaalselt analüüsida? “Tema oskus inimesi pildile püüda oli väga fenomenaalne ning mingil moel on meil kõigil temalt midagi õppida,” ütleb Helen.

“Bill Cunninghami ajastu”

“Bill Cunningham oli maailma armsaim ja isetuim fotograaf,” ütleb Helen. “Kindlasti on nii mõnedki näinud dokumentaali “Bill Cunningham New York”, mis samuti tema tegemisi jäädvustas. Minu arvates on uus film “Bill Cunninghami ajastu” põhjalikum ja isiklikum, sest põhineb pikal videointervjuul, mis Billiga kunagi tehti. Väga hästi tuleb välja, kuidas Billist kujunes just see armas ning samas privaatsust hindav inimene nagu me teda mäletame.” Film ise tugineb enam kui kolmele miljonile avaldamata fotole ja dokumendile Cunninghami arhiivist. Lisaks, nagu Helen ka mainis, legendi enda sõnadele hiljuti päevavalgele tulnud intervjuust aastast 1994, kus kuulus fotograaf meenutab olnut talle omasel lõbusal ja otsekohesel moel.

MoeKunstiKino piletid on müügil kino Sõprus kassas ja veebilehel https://fienta.com/, Tartu seansside piletid Tartu Elektriteatri kassas ja veebilehel https://elektriteater.ee/.

Netflix on värskelt kinnitanud, et menuseriaal „Emily in Paris“ jõuab lõpule oma kuuenda hooajaga, mille võtted on juba alanud. Lily Collins, kes kehastab sarjas Chicago päritolu turundusguru Emily Cooperit, teatas uudisest Netflixi Instagramis avaldatud videos, lubades, et viimane hooaeg koondab endasse kõik selle, mille pärast vaatajad sarja armastama on hakanud. 

Kui „Emily in Paris“ on algusest peale liikunud kusagil Pariisi postkaardi, moefantaasia ja kerge kultuurišoki piiril, siis finaalhooaeg ei kavatse selles osas tempot maha võtta. Uue hooaja võtted algavad Kreekas, jätkuvad Monacos ning viivad Emily lõpuks tagasi Pariisi – linna, mille ümber kogu see kõrgetel kontsadel kulgenud seiklus kord algas. 

Sarja looja Darren Star nimetas „Emily in Paris’i“ tegemist kogu meeskonna jaoks elu reisiks ning tänas nii Netflixi, Paramounti kui ka fänne, kes on Emilyga selle teekonna kaasa teinud. Kuigi sari on aastate jooksul pakkunud piisavalt ainest nii armastajatele kui ka silmade pööritajatele, on selle mõju moele, fantaasiatele ja Pariisi kui popkultuurilise lavastuse kuvandile olnud vaieldamatu.

Viimases hooajas naasevad teiste seas Philippine Leroy-Beaulieu, Ashley Park, Lucas Bravo, Lucien Laviscount, Samuel Arnold ja Bruno Gouery. Mis saab Emily, Mindy ja nende stiilselt keeruliseks elatud suhetest, jääb esialgu veel saladuseks. Üks on aga selge: „Emily in Paris“ ütleb adieu täpselt nii, nagu temalt oodata võiks – suure žesti, rohke pagasi ja tõenäoliselt mitte kõige praktilisemate jalanõudega.

Aasta oli 1960 ja Iirimaa, kus Edna O’Brieni romaan „Maatüdrukud” ilmus, läbi ja lõhki konservatiivne riik, mille reeglid kehtestas kirik. Kaks tüdrukut, kes selles raamatus üles kasvavad, ei taha paraku nende reeglite järgi elada, vaid kuulutavad avalikult naiste seksuaalset ärkamist ja kritiseerivad ühiskonna alustalasid – perekonda ja kirikut.

Tulemuseks on O´Brieni raamatute, nii selle kui ka järgmiste keelustamine Iirimaal – kantslitest kutsutakse üles neid suisa põletama. Kirjanik põgeneb Inglismaale ja elab seal aktiivset seltskonnaelu, tal on hulganisti armuseiklusi ja ta suhtleb oma aja suurkujudega.

Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sarjas ekraanile jõudev „Sinine tee. Edna O’Brieni lugu” on Iiri dokumentalisti Sinéad O’Shea kokkuvõte kirjaniku erakordsest elust, mis põhineb tema viimasel, vahetult enne surma antud avameelsel intervjuul. Eksklusiivselt on kasutatud tema päevikuid, mida loeb ette „Hamneti” eest Oscari võitnud iiri näitlejanna Jessie Buckley.

„Sõnakuulmise ühiskonna mässumeelne tütar,” on O´Brieni kohta öelnud tõlkija Krista Kaer, kes kolmapäeval, 6. mail kell 18.00 Kumu auditooriumis ekraanile jõudva seansi ka sisse juhatab. Sissepääs prii.

Kumu Dokumentaali kava vaata siit: kumu.poff.ee.