Maikuu teises pooles jõuab Kai kinos vaatajateni kunstniku Paul Kuimeti kureeritud filmiprogramm, mis on loodud dialoogis näitusega “Lahtivõetud vaade”. Filmid linastuvad neljal õhtul – 16.–17. ning 23.–24. mail. Kõik seansid algavad kell 18.00 ning on osa näituse publikuprogrammist.

Filmiseanssidele eelneb kunstnikupoolne sissejuhatus, kus Kuimet avab filmide valiku tagamaid ja jagab mõtteid, millele vaatamisel tähelepanu pöörata. “Filmiprogrammi on jõudnud filmid autoritelt, kes mulle on ühel või teisel perioodil väga olulised olnud nii peavoolu kui eksperimentaalsemat sorti filmikunstis” ütleb Paul Kuimet.

Filmiprogrammist leiab põhjamaist huumorit, kaasaegse kino klassikat kui ka kunstnikufilmidele pühendatud õhtu. Näitamisele tulevad täispikad mängufilmid “Teispool lootust” (Aki Kaurismäki, 2017) ja “Elevant” (Gus van Santi, 2003) ning dokumentaalfilm “Karl’s Perfect Day” (Rirkrit Tiravanijalt, 2017).

Programmis linastuvad mänguflmid, “Teispool lootust” ja “Elevant”, käsitlevad tuntud autoritele omasel kunstilisel viisil olulisi ühiskondlikke teemasid. Kaurismäki üks poliitiliseim linateos vaatleb Euroopa pagulaskriisi, tehes seda aga autorile omase nukruse ja põhjamaise huumori kaudu. Gus van Sant käsitleb noorte vaimset tervist, isolatsiooni ja relvavägivalda, uurides vägivalla põhjuseid läbi argipäevase ja distantseeritud vaatepunkti. Mõlema filmi teemad on aktuaalsed ka tänases Eesti ühiskonnas.

Kuimeti koostatud filmiprogrammi teeb eriliseks kunstnike filmide toomine suurele ekraanile.

17. mail linastub eriseanss “Fragmendid: kunstnike lühifilmid”, kus on ühe õhtu jooksul võimalik tutvuda viie kaasaegse kunstniku loominguga. Sel õhtul tulevad näitamisele Luke Fowleri “Mum’s Cards” (2018), Tris Vonna-Michelli “River Thames: Spooling & Splicing” (2026), Sini Pelkki “Embarkation” (2011), Marge Monko “Dear D” (2015) ning Sara Seijn Changi “Brussels, 2016” (2017). 

Kuimet, kes töötab ka ise filmiga on programmi koostades silmas pidanud, et “ühelt poolt võiksid esitletavad filmid laiendada näituselgi käsitletud teemasid nagu arhiiv, lapsevanemlus, kunstniku elukutse ja sellega kaasnev vastutus, ning teisalt võiks kunstnikufilmide linastus anda kõlapinda otsingulistele vormidele liikuvas pildis, mida Eestis liiga tihti ei esitleta”.

Progammi lõpetab Tai päritolu tunnustatud kunstniku ja filmitegija Rirkrit Tiravanija dokumentaalfilm “Karl’s Perfect Day”. Tegemist on poeetilise ja hübriidse linateosega, mis jälgib üht näiliselt lihtsat päeva Berliinis elava rootsi poeedi Karl Holmqvisti elus. Tiravanija kasutab warholilikku vaatlusmeetodit, et rõhutada argiste hetkede rütmi ja väikeste žestide poeetikat, mis kujundavad ühe inimese „täiusliku päeva“. Tiravanija osaleb tänavusel Veneetsia biennaalil, kus ta juhib Katari paviljoni rahvusvahelist koostööprojekti.

Kinoseanssidele pääseb sama päeva näitusepiletiga. Kõik filmid linastuvad ingliskeelsete subtiitritega või inglisekeelsete filmide puhul ilma subtiitriteta. Uuri lisa kai.center. 

Tartu Raekoja plats muutub 8.-15. augustini taas suureks vabaõhukinoks, kui PÖFFi armastusfilmide festival Tartuff toob publiku ette oma seni mahukaima filmiprogrammi. Tänavu jõuab suurele ekraanile rekordilised 13 täispikka ja kaheksa lühifilmi, mis rändavad läbi Euroopa, Aasia, Ameerika ja Austraalia ning vaatlevad armastust selle kõige erinevamates vormides.

Programmi üheks tähelepanuväärsemaks sündmuseks on Jackie Chani roll draamakomöödias „Mängime kodu”, kus märulifilmide legend astub üles hoopis Alzheimeri tõbe põdeva mehena. Sama isiklikku mõõdet kannab ka režissöör Li Taiyani lugu, mis on inspireeritud tema enda perekonna kogemusest. Teise oodatud nimena jõuab Tartusse Emilia Clarke, keda näeb ulmelises romantilises draamas „Teine elu”, mille maailma esilinastus toimus tänavusel Tribeca festivalil.

Rahvusvahelisest programmist leiab veel Igor Šeregi menuka komöödia „Pulmad”, Alex Camilleri Malta-hõngulise muusikalise draama „Żejtune”, Aina Cloteti Cannes’i programmis „Kriitikute nädal” linastunud „Elagu elu!” ning Géraldine Nakache värske suhtepsühholoogilise draama „Mõtle head”.

Esimest korda on Tartuffi vabaõhukinos kavas ka eraldi lühifilmide õhtu „Shorts@Tartuff: lühkarid, armastusega”, mille programmi on koostanud PÖFF Shorts. Festivali avafilmiks on Tai režissööride linateos „Gohan – valge koer”.

Samuti jõuavad vabaõhuekraanile ka armastusfilmide klassikud, nende seas Baz Luhrmanni „Moulin Rouge”, Pedro Almodóvari „Seo mind! Ahelda mind!”, Rob Reineri „Ole minuga”, Martin Scorsese „Hirmu neem”, Jacques Deray „Bassein” ja Thea Sharrocki „Mina enne sind”. Lisaks linastuvad Elektriteatris dokumentaal- ja noortefilmid.

Kõik Tartuffi seansid on publikule tasuta. Festivali programmi ja lisainfo leiab Tartuffi kodulehelt tartuff.ee. 

Netflix on värskelt kinnitanud, et menuseriaal „Emily in Paris“ jõuab lõpule oma kuuenda hooajaga, mille võtted on juba alanud. Lily Collins, kes kehastab sarjas Chicago päritolu turundusguru Emily Cooperit, teatas uudisest Netflixi Instagramis avaldatud videos, lubades, et viimane hooaeg koondab endasse kõik selle, mille pärast vaatajad sarja armastama on hakanud. 

Kui „Emily in Paris“ on algusest peale liikunud kusagil Pariisi postkaardi, moefantaasia ja kerge kultuurišoki piiril, siis finaalhooaeg ei kavatse selles osas tempot maha võtta. Uue hooaja võtted algavad Kreekas, jätkuvad Monacos ning viivad Emily lõpuks tagasi Pariisi – linna, mille ümber kogu see kõrgetel kontsadel kulgenud seiklus kord algas. 

Sarja looja Darren Star nimetas „Emily in Paris’i“ tegemist kogu meeskonna jaoks elu reisiks ning tänas nii Netflixi, Paramounti kui ka fänne, kes on Emilyga selle teekonna kaasa teinud. Kuigi sari on aastate jooksul pakkunud piisavalt ainest nii armastajatele kui ka silmade pööritajatele, on selle mõju moele, fantaasiatele ja Pariisi kui popkultuurilise lavastuse kuvandile olnud vaieldamatu.

Viimases hooajas naasevad teiste seas Philippine Leroy-Beaulieu, Ashley Park, Lucas Bravo, Lucien Laviscount, Samuel Arnold ja Bruno Gouery. Mis saab Emily, Mindy ja nende stiilselt keeruliseks elatud suhetest, jääb esialgu veel saladuseks. Üks on aga selge: „Emily in Paris“ ütleb adieu täpselt nii, nagu temalt oodata võiks – suure žesti, rohke pagasi ja tõenäoliselt mitte kõige praktilisemate jalanõudega.