Palju õnne, Portail, sa oled ametlikult 3-aastane! Ja samal ajal, kui sinul sai kahest kolm, sai meil (ja meid) kolmest lausa neli. Millest ma räägin? Lubage, ma selgitan.

Nimelt lisandus tänavu Portaili püsitoimetajate nimistusse, täienduseks minule ja Helenele, kaks inimest. Üks nendest on meie alati silmapaistev, all-glitter-kollane-lauvärv-poisipea-extraordinaire Barbara, kes võtnud enda õla ja klaviatuuri alla kõik need iluteemad, mis minule üle mõistuse näivad. Lisaks on meiega liitunud Getter, kes on suurepärane videograaf, ja kes – meie suureks rõõmuks – võttis vastu väljakutse olla Portaili ametlik videotoimetaja. Mis toob mind muidugi meie kõige suurema uudise juurde – Portaili YouTube’i kanal.

Just selle viimase üle olen ma kõige enam põnevil. Ja ehk natuke ärevil ka. YouTube, kas tõesti? Kellele? Milleks? Olen nende küsimuste üle dilemmatsenud kevadest saati, kuni lõpuks suvel tuli otsus – jah, me teeme selle ära! Ja teeme seda nii hästi, kui vähegi oskame, suudame ja jaksame. Seega nüüd on meil veebilehekülg, Facebooki-lehekülg, Instagrami-konto ning YouTube’i kanal. 1, 2, 3, 4. 

Võimalik, et kõik see tähendab ka neli korda pikemat to-do nimekirja ja neli korda vähem „aega iseendale”, kuid mind see ei morjenda. Sest ikka veel, kolm aastat hiljem, tunnen, et ajame Portailiga õiget asja, ja ma kummardan kõigile neile, kes seda ikka veel meile kinnitada jaksavad. Aitäh, et loete ning ikka ja jälle meie lehekülgedele tagasi pöördute!

Muide, tegelikult jõuab see kiri täna teieni hetkel, mil ise olen teel Los Angelesse, oma tõelisse happy place’i. Ja see on üks võluvamaid aspekte kogu Portaili „pidamise” juures. Seda saab teha kodus, kontoris, kohvikus või 10 000 kilomeetri kõrgusel. Ja seegi mind kohe kindlasti ei morjenda.

Selja taha jääval aastal ilmus Portailis hulganisti nii silmi kui meeli paitavaid lugusid, millest nii mõnedki said suurema tähelepanu osaliseks kui teised. Nagu traditsiooniks on saanud, võtame tänagi aasta kokku ja anname meie 2024. aasta enim loetud artiklitele veel ühe virtuaalse aplausi.

Oleme seda isegi mõned korrad valju häälega välja öelnud ja meie tänavused enimloetud artiklid kinnitavad seda veelgi. Portail ei ole enam pelgalt moeportaal, vaid elustiiliväljaanne, kus lisaks sellele, mis parasjagu toimub Eesti disainimaastikul, maailma moelavadel, ilumaailma telgitagustes, aga ka kohalike – ja ehk ka mitte nii kohalike – andekate inimeste elus, on üha rohkem põimitud ka paras annus elustiiliteemasid, alates reisimisest, toidust kuni kultuuri ja aktuaalsete arvustusteni välja.

Nii olemegi saanud vastata küsimustele “Kust saab Tallinna parimat brunch’i?” ja “Mis toimub Iittalaga?” – just need kaks artiklit troonisid tänavust populaarsemate lugude esiviisikut. Moeteemadest rõõmustas meie lugejaid enim uudis, et kodumaine disainerrõivaste laenutusplatvorm Rentalier lansseeris teenuse, mis pakub võimalust oma rõivaid Rentalieri platvormil välja laenutada – kestlikumad moevalikud ja lisatulu teenimise võimalus ühes. Iluteemadest pakkusime aga enim inspiratsiooni loos “15 soengut algavaks pidude hooajaks”.

Novembris Portaili peatoimetaja Aljona Eesmaa sulest ilmunud avameelne “See ei ole küll tavapärane Portaili teema, aga…” tõestas aga, et ka sellised teemad puudutavad paljusid ning loodetavasti aitab Aljona kogetud õppetund tulevikus vältida mõnda samavõrd tõsist olukorda.

Aitäh teile veelkord, head lugejad – lugemast, jagamast, hoolimast – ning järgmiste lugudeni aastal 2025!

Pean seekordset sissekannet alustama vabandusega kõigi lugejate ees, kes on möödunud nädalal Portaili külastanud — ja siin on valitsenud vaikus. Ma näen, et teid oli palju, ning olen igaühe eest teist jätkuvalt äärmiselt tänulik.  

Põhjus, miks Portailis aeg nädalaks seisma jäi, peitus minu haigestumises. Täpsemalt, minu tervise ootamatus halvenemises. Olin köhinud juba nädalaid, kuid jätkasin igapäevaseid töid ja toimetusi, sest enesetunne tundus ju üldiselt hea. Tulemus? 10. novembri õhtupoolikul, peale paaritunnilist sisemist monoloogi stiilis “Ah, mis nüüd mina…”, kutsusin esimest korda elus endale kiirabi. Mul tõusis palavik ja hingamine muutus ohtlikult raskeks. Erakorralise meditsiini osakonnas leiti minu kehast nii COVID, bakteriaalne infektsioon kui ka kopsupõletik. Järgnes nädal (!) intensiivset ravi Lääne-Tallinna Keskhaiglas ja sellele rahulikus tempos taastumine kodus.  

Miks asi nii kaugele läks? Ausalt öeldes ei ole ma harjunud haige-haige olema. Haigla raviarstki naljatas, et olen kõige igavama haiguslooga patsient — haiglas olen käinud vaid sünnitamas ja tõsiseid haigusi pole varem olnud. Samuti olen ma tänaseks omandanud suurepärased oskused kõikvõimalike külmetuste ravimiseks: supid, mahlad, eliksiirid, vitamiinid ja toidulisandid. Pole ime, et suutsin kõnealust eskalatsiooni nii pikalt edasi lükata. Seekord polnud tegemist aga tavalise külmetusega. Kahjuks taipasin seda alles liiga hilja, sest tähtajad, sündmused ja pere tundusid köhast tähtsamad. Olge teie targemad kui mina.

Kui küsite, miks ma varem arsti juurde ei läinud, siis tegelikult läksin. Esialgu ei leitud aga midagi, mis väärinuks erilist tähelepanu. Mõne päeva pärast oli olukord aga drastiliselt muutunud.  

Täna olen kodus tagasi ja mõistan, kui habras on tervis. See õppetund tuli valusalt, kuid seda mõjusamalt.  

Ja veel, kaks kummalist asja, mis juhtusid vahetult enne mu haiglasse sattumist:

Mu käekell jäi seisma.  

Minu isale helistati petukõnega, mis algas sõnadega: “Tere, teie tütar on haiglas.”

Universum, sa töötad müstilistel viisidel.  

Minu suurim lugupidamine ja tänu Tallinna kiirabi ning Lääne-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonna ja nakkuskliiniku personalile. 

Olin tõesti hoitud ♥

Minu terviserike oli tõsine ja hirmutav, kuid see pole võrreldav sellega, millega Kristel Leif praegu rinda pistab. Kui sul on võimalus aidata teda võitluses haruldase silmavähiga, leiad lisainformatsiooni ja juhised siit.