Kaneelina ja Hammeri pikaajalisest koostööst kogunenud esteetiline maailm kohtub vaid paariks päevaks Krulli pargi ääres asuva Volta 1 maja pop-up galerii nelja seina vahel. “Walls” kujutab endast mõlema naise loomingulist dialoogi maailmaga ning esitab küsimusi meie piiratuse, vabaduse ja valikute kohta. Millal sein maha lõhkuda ja millal taas üles ehitada? Kas seinad hoiavad või piiravad meid? Kas väsimus võib olla seisund, mille kaudu sünnib selgus ja vastupanu?
Anna Kaneelina tänavune muusikaline looming on käsitlenud väsimust, vastupanu ja eneseleidmist. Tema oktoobris publikuni jõudnud kogumik “Tired” kõneleb teekonnast kurnatusest selguseni, kontrollist vabanemiseni ja inimese moraalsetest valikutest. Ühisnäitus “Walls” annab sellele materjalile justkui installatiivse kuju ja vormi.
“Mul on tükk aega küpsenud peas soov leida oma loomingulisusele ka rohkem visuaalne, kunstiline väljendus. Sisemiselt tundsin, et andmaks oma muusikas leiduvat tunnet ja mõtet paremini edasi, oleks seda põnev visuaalselt ruumi paigutada,” selgitas Anna. “Olen alati töötanud paremini partnerluses ning nii ka seegi kord – tundsin, et vajan sellise eksprompt-tunde ja idee elluviimiseks enda kõrvale just Kärti, kes lõi mulle sellise turvalise pinnase, et julgeda minna ideega lõpuni.”
Anna Kaneelina ja Kärt Hammeri ühisnäitus “Walls” on avatud 20.-22.11 aadressil Volta 1, Tallinn. Uuri lisa Facebookist.
Anna Kaneelina sügiskontserdid toimuvad 27. novembril Tallinnas klubis D3 ja 28. novembril Tartus Genialistide klubis.
Singel „Õhtust õhtusse” kannab Elina Borni äratuntav suitsune vokaal, mis annab palale korraga nii kerguse kui ka veidi filmiliku varjundi. Tegemist on poplooga, mis ei püüa suve kirjeldada suure žestiga, vaid pigem tabada selle väikest, kergelt unenäolist rütmi: sõite läbi linna, tänavalaternaid, pilke, mis jäävad hetkeks liiga kauaks pidama.
Singli produtsent ja kaasautor on Markus Palo, kes on viimastel aastatel olnud seotud mitme Eesti popmuusika eduka looga. Elina Born kirjeldab koostööd Paloga loomulikuna: „Koostöö Markusega oli esmakordne ning esimesest sessioonist sai juba selgeks, et omavaheline klapp on väga hea. Mõte, milline lugu sündida võiks, oli meil sünkroonis ning ka sõnad ilmutasid end justkui mängleva kergusega.”
Loole valminud videovisuaali autor on Mona Õispuu. Kaadrikeel liigub brutalistliku arhitektuuri ja mänguliste pilkude vahel, andes laulule linnaliku tausta, mis ei mõju üle lavastatult, vaid pigem kui üks hiline õhtu, mida keegi lihtsalt õigel hetkel märkas.
Vera Vice värske lühialbum pakub kuulajale nelja heliteost, mis peegeldavad lavastuse toorest ja mõrumagusat atmosfääri. Kaks lugu on laiendatud hübriidversioonid ning kaks on kontsentreeritud raadiosõbralikud fragmendid. Tegu on duo esimese kõrvalprojektist sündinud kogumikuga, ehkki ka varasemalt on muusikat loodud nii videoinstallatsioonidele kui tantsuetendustele.
Lavastust ennast on kirjeldatud kui segu millestki toorest, ebaküpsest ja poolikust, kus ihad kohtuvad reaalsusega: „Veenire libiseb mööda mäge alla ja lava võtab kuju. Nad liiguvad julgelt ja veidi mõtlematult. Võimatute ülesannete ette heites voolavad pisarad alla nende mudastelt põskedelt. Aga sokid jäävad puhtaks. Jutt on sorav, välja arvatud mõned tühised vääratused. Veidi on siiski piinlik. Nad on ebaküpsed, nende naha all voolab savi – toores savi, mis on igati valmis vormi võtma.“
Lood on alates tänasest kuulatavad enamikel suurematel digiplatvormidel.