Foto: Teele O'Brock
“Lugu “veel 1 minut” räägib ühest lühikesest, intensiivsest armumisest välismaal – inimesest, keda tundsin vaid nädal aega,” kirjeldab loo tausta ning loomisprotsessi Norman ise. “Suhtlus oli lihtne, huvid kattusid, tegelesime mõlemad muusikaga, ja kontakt tundus loomulik. Ometi jäi meie vahele mitmeid takistusi. Kuigi sümpaatia oli mõlemapoolne, pidime tunnistama, et reaalsus ei toetanud meie koosolemist. Kahe kuu jooksul olime teksti teel emotsionaalselt väga seotud, aga lõpuks tuli otsus: olla aus ja minna lahku. Naljakas öelda “lahku minna”, kui me polnud kordagi füüsiliselt koos, ent vaimselt olime väga lähedal, ja sellest me ka lahti lasime. Selle looga soovisin kirjutada kõige ilus-kurvemat lugu, mida suutsin ette kujutada. Koosveedetud hetked olid siirad ja erilised, aga pidid lõppema.”
Loo kirjutamine toimus koos Kelly Vaskiga ja sarnanes Normani sõnul pigem teraapiasessioonile. “See oli esimene kord, kui ma lubasin kellelgi olla osa sellest protsessist nii sügavalt. Mäletan, kuidas Kelly ütles, et just see ausus pani loo teise salmi paika – täpselt nii, nagu see pidigi olema.” Muide, enamik instrumendid mängis Norman sisse ise oma Mustamäe korteris.
Koos singliga avaldas Norman loole “veel 1 minut” ka muusikavideo, mille autor on Velle Tamme.
Singel „Õhtust õhtusse” kannab Elina Borni äratuntav suitsune vokaal, mis annab palale korraga nii kerguse kui ka veidi filmiliku varjundi. Tegemist on poplooga, mis ei püüa suve kirjeldada suure žestiga, vaid pigem tabada selle väikest, kergelt unenäolist rütmi: sõite läbi linna, tänavalaternaid, pilke, mis jäävad hetkeks liiga kauaks pidama.
Singli produtsent ja kaasautor on Markus Palo, kes on viimastel aastatel olnud seotud mitme Eesti popmuusika eduka looga. Elina Born kirjeldab koostööd Paloga loomulikuna: „Koostöö Markusega oli esmakordne ning esimesest sessioonist sai juba selgeks, et omavaheline klapp on väga hea. Mõte, milline lugu sündida võiks, oli meil sünkroonis ning ka sõnad ilmutasid end justkui mängleva kergusega.”
Loole valminud videovisuaali autor on Mona Õispuu. Kaadrikeel liigub brutalistliku arhitektuuri ja mänguliste pilkude vahel, andes laulule linnaliku tausta, mis ei mõju üle lavastatult, vaid pigem kui üks hiline õhtu, mida keegi lihtsalt õigel hetkel märkas.
Vera Vice värske lühialbum pakub kuulajale nelja heliteost, mis peegeldavad lavastuse toorest ja mõrumagusat atmosfääri. Kaks lugu on laiendatud hübriidversioonid ning kaks on kontsentreeritud raadiosõbralikud fragmendid. Tegu on duo esimese kõrvalprojektist sündinud kogumikuga, ehkki ka varasemalt on muusikat loodud nii videoinstallatsioonidele kui tantsuetendustele.
Lavastust ennast on kirjeldatud kui segu millestki toorest, ebaküpsest ja poolikust, kus ihad kohtuvad reaalsusega: „Veenire libiseb mööda mäge alla ja lava võtab kuju. Nad liiguvad julgelt ja veidi mõtlematult. Võimatute ülesannete ette heites voolavad pisarad alla nende mudastelt põskedelt. Aga sokid jäävad puhtaks. Jutt on sorav, välja arvatud mõned tühised vääratused. Veidi on siiski piinlik. Nad on ebaküpsed, nende naha all voolab savi – toores savi, mis on igati valmis vormi võtma.“
Lood on alates tänasest kuulatavad enamikel suurematel digiplatvormidel.
