Foto: Holistiline ilunõustaja Mari Lakspere ja iluajakirjanik Agnes Kajander. | Triin Maasik
„Ilu pole number. Moodne Eesti ilupiibel“ on raamat, milles kaks oma valdkonna tipptegijat – holistiline ilunõustaja Mari Lakspere ja iluajakirjanik Agnes Kajander – jagavad oma teadmistele, isiklikule kogemusele ja klienditööle toetudes täpseid tehnikaid, kuidas hoolitseda ilu eest nõnda, et paranevad nii näonaha ja keha toonus kui ka üldine tervis ja heaolutunne.
Portailil avanes suurepärane võimalus uurida raamatu autoritelt nii ilunippide, iluharjumuste kui ka ilumaailma valeuskumuste kohta.
Alustuseks. Milline naine on ilus?
Agnes: Naine, kes hoolitseb enda eest mitte selleks, et vastata kellegi ootustele, vaid sellepärast, et ta armastab ja austab ennast – täielikult ja tingimusteta.
Mari: Väga lihtne – naine, kes tunneb end oma nahas hästi (nagu prantslastel on tavaks öelda), kelles on sära, energiat ja natuke müstikat.
Parim ilunipp, mille olete saanud emalt-vanaemalt-sõbrannalt?
Agnes: Emalt ja vanaemalt olen pärinud armastuse sauna vastu ning oskuse pöörduda mistahes mure korral esmalt looduse poole.
Mari: Vanaemalt õppisin, et naine on inspiratsioon kõigele ümbritsevale ja seda ka läbi oma välimuse, näoilme, riiete ja ehete. Lähtun sellest soovitusest iga päev.
Kuidas on teie enda iluharjumused aastate jooksul muutunud?
Agnes: Olen olnud ilutoimetaja üle 25 aasta, mis tähendab, et olen katsetanud lõputult erinevaid tooteid ja teinud ka omajagu iluvigu. Ometi on minu iluharjumused aja jooksul muutunud hoopis lihtsamaks. Olen keerulisi radu pidi tagasi jõudnud kõige olulisema juurde – naha kaitsebarjääri toetav baashooldus teeb suurima vahe. Soovin, et oleksin seda varem mõistnud! Kunagi tegin näohooldusest justkui tuumateaduse, kuid tegelikkuses on see üllatavalt lihtne.
Mari: Ma olen liikunud järjest rohkem loomulikkuse suunas. Minu jaoks on kõige olulisemad lühikesed ja täpsed igapäevased rutiinid, mis toovadki välimuses kõige olulisemad muutused.
Suurim valeuskumus, mis on seotud ilu ja iluteenustega?
Agnes: Et ilu peaks vastama kindlatele normidele – see eksiarvamus viib selleni, et tänapäevaste iluvõimaluste tõttu muutuvad naised üha ühenäolisemaks, ja kahjuks tihti oma tervise arvelt. Samuti on väär arvata, et ilu sõltub noorusest või rahast.
Mari: Et see on kallis, aeganõudev ja keeruline. Tegelikult on iluga täpselt nagu söögivalmistamisega – tuleb lihtsalt asi endale selgeks teha ja edasi on ilu osa elustiilist. See on rutiin nagu igahommikune hambapesu.
Ning lõpetuseks, andke meile üks lühike ilusoovitus.
Mari: Tee ennast oluliseks. Oled iseenda esimene ja suurim armastus. Investeeri iseendasse ja oma ilusse aega ning tähelepanu. Ükskõik, kas see on 5, 10, 15 või 30 minutit päevas. See on parim pikaajaline investeering, mis sa kunagi oled teinud.
Agnes: Lase oma unikaalsusel särada! Sea end esikohale, tervita end peeglist armastava pilguga ja võta enda jaoks aega.
Raamatu „Ilu pole number. Moodne Eesti ilupiibel“ esitlus toimub 13. märtsil kell 18.00 Viru keskuse Rahva Raamatus.
Üks Kräshi külalistest on An-Marlen, kes kohtub festivalil noorte muusikahuviliste ja alustavate muusikutega, et jagada oma teekonda muusikani ning vastata nende küsimustele. Sündmuse eel avanes Portailil erakordne võimalus temaga juttu teha nii lapsepõlve esimestest muusikaelamustest, emakeeles loomise julgusest kui ka sellest, miks ei pea esimesed katsetused kohe laulude moodi olema.
An-Marlen, kui mõtled enda lapsepõlvele, siis milline oli see esimene muusikaline elamus, mis jäi kuidagi eriti selgelt meelde?
Vanemad viisid mind väiksena päris palju erinevaid etendusi vaatama ja kontserte kuulama ja võiksin erilisi mälestusi neist nimetada mitmeid. Kuulasin tollel ajal palju Eesti muusikat ja armastasin väga teatrimaailma. Kõige erilisema ma tooksin aga välja ajast, kui sain vanemana oma lemmikartiste välismaale kuulama minna. Teismeeast lemmikuks saanud Jorja Smithi nägin päris mitu korda, aga kõige eredamalt on meeles Londoni O2 live, mille piletid sain sünnipäevaks. Teda kuulates sain aru, kui väga ma armastan muusikat ja seda tunnet, kui saan ära tunda end kellegi teise loomingus. Kontserdil seda kõike kogeda on kuidagi eriti eriline.
Kas sul oli lapsena või teismelisena mõni artist, laul, plaat või kontsert, mis pani sind esimest korda tundma, et muusika võib olla ka sinu tee?
See oli kindlasti Inese “15 magamata ööd”. Kuulasin üldse väiksena palju CD-plaate. Sellel oli mingi oma võlu. Kuulasin palju ka Maarja-Liis Ilusa ja Liisi Koiksoni plaate. Mäletan, kuidas oma toas kõva häälega kaasa laulsin.
Popmuusikat nähakse sageli väga särava ja valmis vormina, aga selle taga on palju otsimist, katsetamist ja vahel ka ebakindlust. Mida oleksid tahtnud kuulda hetkel, kui ise alles alustasid?
Ma ütleks, et mul on olnud võrdlemisi pikk teekond leidmaks ennast artistina. Oma teed alustasin tehes ingliskeelset muusikat ja eesti keeles loomiseks pidin ma pikalt julgust koguma ja hoogu võtma. Täna ei kujutaks ma ennast teistmoodi ettegi. Armastan luua emakeeles muusikat ja tuua uut kõla meie maastikule. Naljakal kombel võiksin öelda, et ebakindlust tunnen ma pigem praegu rohkem, kui seda võib-olla algusaastatel. Mäletan, et uskusin enda muusikasse südamest ja teadsin, et see leiab oma kuulajad. Täna on mu jaoks saanud oluliseks areneda ja kasvada oma muusikas ja see tekitab omamoodi ebakindlust. Nooremana olin võib-olla hulljulgem ja teekonna alguses sain oma ebaõnnestumisi peita. Nüüd pean ikka ja jälle endale meelde tuletama, et loome sündis alati selle nautimisest ja kõike elus ei tasu liiga tõsiselt võtta. Usun, et oluline on nii ennast kui ka teisi uskuma panna, et unistama peab suurelt ja peame alati uskuma sellesse, mida teeme ja armastame.
Kui sa saaksid anda ühe nõuande nooremale An-Marlenile, kes alles avastab oma häält, kirjutamist ja lavalist kohalolu, siis mis see oleks?
Ma sooviks, et pisike An-Marlen naudiks kõiki neid samme, katsumusi, otsimist ja õnnestumisi. Vahel tunnen, et tehes on siht ainult järgmiste asjade suunas ja jääb märkamata, kuidas väiksed ja suured soovid täituvad.
View this post on Instagram
Sind tunnustati Eesti Muusikaauhindadel aasta naisartistina. Kuidas sa ise seda teekonda tajud – kas see tundub pigem suure hüppena, järjepideva töö loomuliku jätkuna või millegi kolmandana?
See on minu jaoks tohutult suur tunnustus ja kuigi mul on seljataga väga pikk tee, tundub see mulle pigem ikka väga suure hüppena. Olles pisikesest saadik käinud Muusikaauhindu vaatamas, tundub see kõik väga sürreaalne. Ma ei osanud seda tõesti isegi ette kujutada, vaid pigem lihtsalt tegin alati seda, mida armastasin ja see on toonud mu siia. Ei ole midagi ilusamat, kui olla tunnustatud oma loome eest.
Millal tekkis sul tunne, et artistiks olemine ei tähenda ainult laulmist või lugude kirjutamist, vaid ka tervikliku maailma loomist – koos heli, visuaalide, lavaoleku ja stiiliga? Kui teadlikult sa mõtled oma artistimaailma visuaalsele poolele?
Ma arvan, et see on artistiks olemise juures üks kõige olulisemaid asju. See on käinud minu muusikaga käsikäes algusest peale. Minu jaoks on see justkui võimalus minu kuulajal olla osa minu pisikesest mullist, mida saan kildude haaval jagada ja see on selle kõige suurem võlu.
Portaili lugejat huvitab ka moe ja muusika kokkupuutepunkt. Kui teadlikult sa mõtled lavale või avalikkuse ette minnes riietusest kui osast oma artistikeelest?
Mul on nii hea meel, et nad puutuvad või isegi käivad käsikäes. Ma ei arva, et see on ainult osa artistiks olemisest, vaid meist kõigist. Mood annab mulle palju suurema võime ennast väljendada ja inimestega jagada. Ilma üheta ei oleks minu jaoks teist.
Kas sul on enne lavale minekut mõni kindel rituaal, harjumus või mõte, mis aitab end õigesse seisundisse viia?
Lavad on kogu aeg erinevad ja igaüks on omamoodi ja mulle meeldib selles kohaneda. Mul on küll üks lemmikpõhjus, miks ma armastan esinemist. Minu lemmikhetk on see kontserdil, kui publik on lõpuks täielikult sinuga. See on iga kord erinev, võtab erinevalt kaua aega, vahel on terve publik juba esimesest loost sinuga kaasas, vahel läheb selleks aega terve live. Aga see on alati üks kindel moment, mis paneb mind niivõrd eriliselt tundma. Saan tänu oma muusikale inimestega üheks.
Mis annab sulle kõige rohkem energiat pärast intensiivset perioodi – vaikus, sõbrad, loodus, mõni täiesti muusikaväline tegevus?
Pere ja sõbrad, ideaalis Hiiumaal suvekodus.
Milline on sinu ideaalne vaba päev, kui kalendris ei ole proovi, esinemist ega stuudiot?
Kui mul on võimalus Hiiumaal olla, siis ideaalsemat kirjeldust sellele ei olekski. Olgu seal kas soe või külm, kas ma kütan ahju ja joon teed või päevitan ja käin rannas, kõik sealne on idüll. Aga kui see vaba päev peaks juhtuma Tallinnas, siis ma käiksin kindlasti trennis, sööksin head toitu ja mängiksin sõpradega lauamänge.
Kräshi kontekstis on oluline julgustada lapsi ja noori mitte ainult kuulama, vaid ka ise proovima. Mida soovitaksid noorele inimesele, kes tahab muusikat teha, aga ei tea veel, kust alustada või ei julge oma esimesi katsetusi teistele näidata?
Mind julgustasid ja inspireerisid muusikat tegema minu lemmikartistid ja sõbrad, kes armastasid muusikat ja loomist sama palju kui mina. Väga palju kirjutasin ka üksi muusikat. Esimesed 100 ei olnud veel laulu moodigi, aga need innustasid mind alati uusi kirjutama ja muusikat kuulama, millest inspiratsiooni saada ja sõpradega jagada.
An-Marleniga saavad noored muusikahuvilised kohtuda ja vestelda juba 31. mail Tallinna laste jazzifestivalil Kräsh, mis toimub tänavu PROTO avastustehases Noblessneris. Jazzkaare ja UNESCO muusikalinn Tallinna koostöös sündinud festival ühendab kontserdid, töötoad, kohtumised muusikutega ja PROTO põnevad eksponaadid. Esinevad Curly Strings koos Mudilaskoor Ellerheinaga, Valter Soosalu koos Kadri Voorandiga ning noortekollektiivid. Kogu programmi kohta saab lugeda Kräshi kodulehel.
Seekordne novelliparemik liigub läbi inimhinge salajaste soppide, raskesti mõõdetavate tunnete ja peibutavalt tundmatute olukordade. Raamatus “Eesti novell 2026” kohtuvad ilus, valus ja vabastavalt absurdne, pakkudes argipäeva ettearvatavusele kirjanduslikku vastumürki. Autorite seas on Kai Aareleid, fs, Mehis Heinsaar, Maarja Kangro, Riste Sofie Käär, Armin Kõomägi, Margit Lõhmus, Rein Orn, Hugo Raudsepp, Tõnis Tootsen, Emel-Elizabeth Tuulik, Silvia Urgas, Elo Valner, Juhan Voolaid ja Ervin Õunapuu. Lugude hulka kuuluvad ka sajandivanune novell ning värskeimad Tuglase novelliauhinna võidutööd.
Kogumiku koostasid Maria Veske, Paul Raud, Margit Lõhmus ja Alvar Loog. Raamatu kujundas ja küljendas Allan Appelberg. “Eesti novelli” sarja annab välja kirjastus Puänt, väljaandmist toetab MTÜ Eesti Jutt.
“Eesti novell 2026” esitlus toimub 13. mail kell 18.00 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis. 18. mail avaneb aga Viru Keskuse aatriumis Eesti Kunstiakadeemia üliõpilaste loodud installatsioon “Lugude all”, mis põhineb värske kogumiku tekstidel. Kaheks nädalaks muutub aatrium paigaks, kus linnaruumi igapäevane sagin ja novellides avanevad maailmad põimuvad omamoodi visuaalseks vitamiiniampsuks.
