Foto: Vogue.com
Anni Jürgenson, modell ja ehtekunstnik:
„Lisaks kõigile suurepärastele moeteemalistele dokfilmidele, mis viimaste aastate jooksul tehtud, meeldivad mulle hoopis vanemad mängufilmid, mis moele ja popkultuurile vihjavad. Moefotograaf William Kleini 1966. aastal valminud film „Who Are You, Polly Magoo?” („Kes sa oled, Polly Magoo”) on suurepäraselt irooniline, lausa karikatuurne vaade ühe supermodelli elule ja Pariisi kõrgmoe maailmale. On meeldivalt üllatav näha, kuidas aastakümnete jooksul pole tegelikult kuigi palju muutunud! Ja muidugi ka Michelangelo Antonioni klassika „Blow-up”…”
Ženja Fokin, stilist:
„Päevakava on tihe, kogu aeg on kiire, kuid akusid peab laadima ning dokumentaalfilmid, eriti veel moevaldkonnast, on nagu mesi minu hingele! Kui korraks tagasi kiigata, täpsemalt aastasse 2014, siis ühe ereda mälestusena on meeles film „Iris” väga värvikast sisedisainerist ja moeikoonist Iris Apfelist. Selle filmi puhul saab osa peenmotoorikast ehk saab päriselt kiigata inimese enda sisse, saada osa vahetust emotsioonist ja muidugi see rõkkav värvigamma, ekstreemselt kuhjatud ehteid ning ekstsentriline riietumisstiil, kus kerkib lausa mitmeid küsi- ja hüüumärke – on see nüüd hea või hoopis halb maitse?
Sel aastal oli mul New Yorgi moenädalal toimunud üritusel võimalik kohtuda legendaarse Iris Apfeli endaga. Otsekui moekunstikino filmist oli see kohtumine nii vahetu ja soe. Iris isegi teadis, et tema filmi on Eestis näidatud, ja tal oli väga hea meel, et saab inspireerida nooremat generatsiooni.
95-aastasena, see helk silmis, olek nii muhe ja mood kui elustiil, julged värvid, silmatorkavad detailid, joovastav rahulolu komplekteerimisest… Näete – vanus on kõigest number passis, seega moekat sügist, tehke järgi või makske kinni!”
Helen Saluveer, MoeKunstiKino peakorraldaja:
„Lemmikuid on nii palju – ma olen aastate jooksul vähemalt 100 moeteemalist filmi ära vaadanud. Aga üks meeldejäävamaid on kindlasti „Valentino – viimane keiser” („Valentino – the Last Emperor”), milles on nii glamuuri kui ka traagikat. Jälgida saab nii andeka moelooja töötamist kui ka seda, kuidas ettevõtte uued omanikud ta enda loodud firmast lihtsalt välja tõukavad.
Mulle meeldib väga ka „Mai esimene esmaspäev” („First Monday in May”), mis on sel aastal MoeKunstiKino programmis ning jälgib imelise moenäituse ning MET gaala korraldamist.”
Helene Vetik, disainer ja Portail.ee kaasautor:
„„Diana Vreeland: Silm peab rändama” („Diana Vreeland: The Eye Has to Travel”). Antud dokumentaal jutustab väga kirevalt ja elavalt Diana Vreelandi aegadest Harper’s Bazaari ja Vogue’i toimetajana, sellest, kuidas ta põhimõtteliselt leiutas Twiggy-sugused modellid ja moefoto stilistika sellisena, nagu see tänini on. Metsikult inspireeriv, veidike hull Diana õpetab nägema ilu kõigis ja kõiges, olles sealjuures arrogantne ja šarmantne samal ajal.”
Sandra Palm, fotograaf:
„Hetkel on minu lemmik moefilm „Dior and I” („Mina ja Dior”). Selles teoses said minu jaoks kokku suur lemmik Raf Simons ja teine suur lemmik Dior. Sümbioos, millesse oleks justkui ette konflikt sisse kirjutatud, tuuakse täiesti häbitult ja ausalt vaatajate ette, keskendudes täielikult moemaailma telgitaguste tõetruule jutustamisele. Film on seotud dünaamiliseks tervikuks, kust ei puudu konflikt, võit, kaotus ega kulminatsioon, mis teeb sellest eriliselt kaasahaarava vaatamise. Tänasel päeval filmi vaadates tasub muidugi silmas pidada, et Raf Simons lahkus ootamatult aasta tagasi Diori moemajast. Tõeline moemaan, nagu mina, lõpetab filmi vaatamise pisarates.”
Rauno Pello, Brand Manuali disainijuht:
„Minu jaoks kipub moefilmi mõiste olema laiem kui moest või moekunstnikust rääkiv film. Esmase mõttena lemmikmoefilmidest tulevad meelde hoopiski Tom Fordi „Üksik mees” („A Single Man”) sundimatu elegantsiga ja 1975. aasta „The Rocky Horror Picture Show” kreiside kostüümidega. Aga kui klassikalise moekunstikino peale veidi rohkem mõelda, siis meenub ehe ja inimlik vaade käesoleval aastal manala teed läinud (RIP) ikoonilise moefotograafi Bill Cunninghami ellu – „Bill Cunningham New York” (2010). See on fantastiline dokumentaal tänavamoe jäädvustamisest. See kirg ja autentsus, millega Cunningham oma tööd tegi, on inspiratsiooniallikaks ja reaalsuskontrolliks meile kõigile tänapäeva kiires asjade või kuulsuse taga ajamise virvarris. Mulle jääb igavesti meelde tema väide, et moe-show on alati olnud ja jääb alati olema tänavatele, mitte moelavadele. Sulatõsi ju!”
MoeKunstiKino toimub 6.−12. oktoobril kinos Sõprus. MoeKunstiKino pileteid saab soetada Sõpruse kassast või Piletilevist.
Sydneyst pärit kitarrist ning helilooja Plini on progressiivse metali skeenel tugevalt laineid löönud. Samas paistab ta silma oma tagasihoidliku ja napisõnalise olekuga, eelistades lasta muusikal enda eest rääkida.
Plini debüütalbum Handmade Cities pälvis laialdast tunnustust, jõudes ajakirja Guitar World edetabelis “20 parimat kitarrialbumit” viiendale kohale. Grammyga pärjatud kitarrilegend Steve Vai on nimetanud seda üheks parimaks ja innovaatilisemaks instrumentaalseks rokk/metal-kitarrialbumiks, mida ta kunagi kuulnud on.
Plini muusikahuvi sai alguse juba lapsepõlves, kui tema ema tutvustas talle The Beatlesi loomingut. Esialgu unistas ta trummarikarjäärist, improviseerides koduste köögitarvikutega, kuid leidis hiljem tee kitarri juurde. Kuigi tema isa on džässbassist, kujunes Plini suuresti iseõppijaks, arendades oma stiili iseseisva katsetamise ja kuulamise kaudu. Tema loomingut kuuldes võiks aga arvata, et ta on läbinud põhjaliku akadeemilise muusikateooria õppe.
Tänaseks on Plini andnud välja mitmeid EP-sid, singleid ning albumeid, salvestades suure osa oma loomingust kodustuudios. 2019. aastal kutsuti ta erikülalisõppejõuks Vai Academy’sse, kus ta töötas koos nimekate muusikutega nagu Joe Satriani ja Devin Townsend. Lisaks on ta andnud meistriklasse mainekates muusikakoolides üle maailma, sealhulgas Berklee College of Music ja Musicians Institute.
Sungazer on bassisti Adam Neely ja trummari Shawn Crowderi avangardne electro-jazz duo, mis sai alguse 2014. aastal Brooklynis, New Yorgis. Nende muusika ühendab jazz-fusion’i, 8-biti esteetika, progressiivse roki ja elektroonilise tantsumuusika: tulemuseks on improvisatsioonist kantud ja tulevikku suunatud helikeel.
Uuri lisa Facebookist.
Jordan Rakei muusikas kohtuvad soul, jazz, indie, r’n’b ja elektroonika. Tulemuseks on äratuntav helimaailm, mida sisustavad pehme bariton, keerukad rütmid ja emotsionaalselt laetud laulud. Tema loomingus võib aimata mõjutusi artistidelt nagu Tom Misch, James Blake või Mount Kimbie, ent Rakei hääl ja muusikaline käekiri on alati olnud selgelt eristuv.
Kuigi suurem osa tema lapsepõlvest möödus Austraalias Brisbane’is, on täna 33-aastase Jordan Rakei juured hoopiski Uus-Meremaal. Tema muusikamaitset kujundasid juba varakult kodus kõlanud Ameerika soul, klassikaline pop ja r’n’b, aga ka eksperimentaalsema kõlaga muusika. Mitmekesine taust on jäänud saatma kogu tema loomingut ning Rakei muusikas võib tajuda nii biidimeistri täpsust, laulja haavatavust kui ka helilooja suurt kujutlusvõimet.
Oma karjääri alguses avaldas ta oma loomingut ise ning kujunes kiiresti artistiks, kes ei sobitunud ühegi sildi alla. Nn magamistoaprodutsendist kasvas välja muusik, kes ühendas mängleva kergusega souli, jazzi ja hiphopi, otsides samal ajal aina uusi vorme ja kõlasid. Läbimurde järel kolis ta Londonisse, mille pulbitsev ja elav muusikaskeene sundis introvertset noort muusikut end avama, rohkem suhtlema ja artistina kasvama.
Just Londonis hakkas Rakei looming tõeliselt õitsema. Debüütalbum „Cloak” tõi talle laiemat tähelepanu ning sellele järgnenud „Wallflower” kinnistas ta positsiooni ühe omanäolisema uue muusikuna briti souli ja jazz-popi valdkonnas. Järgmiste albumitega on ta oma haaret veelgi laiendanud. Albumiga „Origin” pöördus ta tagasi oma juurte juurde ning seda on kiidetud kui teost, mis on täis rikkalikku, filmilikku muusikalisust; neljas album „What We Call Life” avas aga isiklikumaid ja eksperimentaalsemaid kihte.
2024. aastal ilmunud „The Loop” tähistab uut peatükki Jordan Rakei karjääris, mis langes kokku mitmete oluliste muutustega tema isiklikus elus. Rakei jätab seal selja taha kodustuudio digitaalse minimalismi ning talle omasele julgele produktsioonistiilile lisanduvad suurejoonelised orkestriseaded, kummituslikud koorid ja hüpnotiseerivad biidid. Samas püsib kogu selle fantaasiarikka helipildi keskmes üks kindel ankur: tema äratuntav hääl. Mahe bariton mõjub kord sametiselt ja lohutavalt, siis jälle tumedalt ja jõuliselt, kandes lugusid armastusest, muutumisest, perekonnast, sisemisest kasvamisest ja vabaduse otsingust. 2025. aastal ilmus kontsertalbum „Live From the Royal Albert Hall” ning juba 24. aprillil 2026 annab Rakei välja uue EP „Between Us“.
Jordan Rakei tuntumate hittide hulka kuuluvad meloodiliselt lummavad „Say Something”, „Mind’s Eye” ja „Wildfire”, mis on kinnistanud tema koha rahvusvahelisel muusikaareenil. Lisaks soololoomingule on Rakei hinnatud koostööpartner, kelle nime leiab mitmete mõjukate artistide kõrvalt, nagu Disclosure, Loyle Carner ja Tom Misch. Kaasautorina on ta pälvinud ka Grammy nominatsiooni ning 2024. aastal nimetati ta legendaarse Abbey Roadi stuudio esimeseks residentartistiks.
Jordan Rakei suudab olla korraga olla nii tehniliselt meisterlik muusik, tundlik laulukirjutaja, julge produtsent kui ka artist, kes ei karda end iga uue loomingulise etapiga ümber mõtestada. Ta ei püsi paigal ega tee sama albumit kaks korda. Iga uus peatükk lisab tema muusikasse värske vaatenurga, säilitades samas sügavuse, soojuse ja oskuse puudutada kuulaja hinge.
Pole ime, et ta on jõudnud ka maailma kõige olulisematele lavadele, alates Sydney ooperimajast kuni Montreux Jazz Festivali ja Jazz à La Villette’ini. Kohaliku publiku ja Jazzkaare tiimi rõõmuks esineb ta lõpuks ka Eestis, tõotades tuua kuulajateni midagi eriti vahetut: vähem välist kulda ja karda, rohkem kohalolu ja muusikalist lähedust.
Piletid Jordan Rakei Jazzkaare kontserdile on saadaval Piletikeskuses.
