Frankie Animal on alternatiiv-pop/rokk bänd Tallinnast, mille tuumiku moodustavad laulja Marie M. Vaigla, kitarrist Jonas Kaarnamets ja bassimängija Jan-Christopher Soovik. Laiemale publikule sai bänd tuntuks 2018. aasta Eesti Laulul looga “(Can’t Keep Calling) Misty” ning 14 tegutsemisaastaga on bänd jõudnud Eesti mainekamate alternatiivbändide hulka. Eelmisel aastal ilmunud singel “you, i need you” püsis Raadio 2 TOP 10 edetabelis 12 nädalat.
Uus singel “i want it (if you want to)” on mingis mõttes naasmine bändi vanema, rokilikuma helikeele juurde ning eristub nende kahest viimasest singlist. Looga antakse edasi tooremat energiat, mõtiskletakse armumise ja sellega kaasneva ebakindluse teemadel. Ühtlasi on uus pala kolmas singel ansambli sügisel ilmuvalt albumilt, mille helikeelega soovib bänd kuulajaid üllatada, nagu seda ka eelmisel aastal väljaantud lugudega “you, i need you” ja “maria marianna” tehtud on.
“Katsetame ja ennast piiridesse ei pane – saab elektroonikat, saab n-ö klassikalise pop-rokkbändi kõla,” sõnas Jonas Kaarnamets. “Ning mis põhiline – oleme saanud väga hea hoo lugude kirjutamisel ja nende viimistlemisel – suurem osa materjalist on valminud viimase poole aasta jooksul.”
Bänd tähistab oma 14. sünnipäeva ja singli ilmumist 14. mail klubis D3 toimuva kontserdiga, kus samal õhtul astub lavale ka Vaiko Eplik ja Eliit.
Kuula uut singlit “i want it (if you want to) Spotifyst!
Singel „Õhtust õhtusse” kannab Elina Borni äratuntav suitsune vokaal, mis annab palale korraga nii kerguse kui ka veidi filmiliku varjundi. Tegemist on poplooga, mis ei püüa suve kirjeldada suure žestiga, vaid pigem tabada selle väikest, kergelt unenäolist rütmi: sõite läbi linna, tänavalaternaid, pilke, mis jäävad hetkeks liiga kauaks pidama.
Singli produtsent ja kaasautor on Markus Palo, kes on viimastel aastatel olnud seotud mitme Eesti popmuusika eduka looga. Elina Born kirjeldab koostööd Paloga loomulikuna: „Koostöö Markusega oli esmakordne ning esimesest sessioonist sai juba selgeks, et omavaheline klapp on väga hea. Mõte, milline lugu sündida võiks, oli meil sünkroonis ning ka sõnad ilmutasid end justkui mängleva kergusega.”
Loole valminud videovisuaali autor on Mona Õispuu. Kaadrikeel liigub brutalistliku arhitektuuri ja mänguliste pilkude vahel, andes laulule linnaliku tausta, mis ei mõju üle lavastatult, vaid pigem kui üks hiline õhtu, mida keegi lihtsalt õigel hetkel märkas.
Vera Vice värske lühialbum pakub kuulajale nelja heliteost, mis peegeldavad lavastuse toorest ja mõrumagusat atmosfääri. Kaks lugu on laiendatud hübriidversioonid ning kaks on kontsentreeritud raadiosõbralikud fragmendid. Tegu on duo esimese kõrvalprojektist sündinud kogumikuga, ehkki ka varasemalt on muusikat loodud nii videoinstallatsioonidele kui tantsuetendustele.
Lavastust ennast on kirjeldatud kui segu millestki toorest, ebaküpsest ja poolikust, kus ihad kohtuvad reaalsusega: „Veenire libiseb mööda mäge alla ja lava võtab kuju. Nad liiguvad julgelt ja veidi mõtlematult. Võimatute ülesannete ette heites voolavad pisarad alla nende mudastelt põskedelt. Aga sokid jäävad puhtaks. Jutt on sorav, välja arvatud mõned tühised vääratused. Veidi on siiski piinlik. Nad on ebaküpsed, nende naha all voolab savi – toores savi, mis on igati valmis vormi võtma.“
Lood on alates tänasest kuulatavad enamikel suurematel digiplatvormidel.