Foto: erakogu

Moeillustraator Kätlin Kaljuvee: igaühes on peidus vabadus joonistada moodi

Müütiline, ürgne, kummituslik ja looduslähedane – need on sõnad, mis iseloomustavad kõige ligilähedasemalt auhinnatud ja rahvusvaheliselt tunnustatud Kätlin Kaljuvee loomingut. Lisaks moevisanditele peegeldavad tema saladuslikku maailma tindipliiatsi ja vesivärvidega käsitsi joonistatud ja siidikangale trükitud illustratsioonid.

Kätlini loomingut võib sageli kohata ka ootamatus miljöös – tema töid on tellinud näiteks Givenchy, Rotring, Samsung, Baltika, Ivo Nikkolo ja paljud teised nii välis- kui ka kodumaised kliendid. Sellest, kuidas Kätlin moeillustreerimise juurde jõudis ja millega ta täna veel tegeleb, me temaga seekord juttu tegimegi.

Kätlin, kuidas sa moeillustratsioonide tegemiseni jõudsid?

Olen alati tahtnud kunstnikuks saada. Mu perekonnas on kunstniku taustaga sugulane, kelle ateljees ma väikese lapsena käisin ning kust pärinevad juba varajasest lapsepõlvest pildid ja kujutelmad, et minagi tahan sellest maailmast osa olla. Ateljee oli minu jaoks müstiline maailm – kõik need loomingulised tööd ja skulptuurid, mida ma seal nägin, avaldasid mulle sügavat muljet ja neist on mu peas saanud justkui pildikesed mõnest raamatust. Lisaks reisisime perega tihti Peterburi ja külastasime Ermitaaži. Need mälestused olid väga suureks tõukeks, mis panid mind kunsti suunas liikuma. Nii teadsingi juba 6-aastaselt, kes minust tulevikus saab. Mida aeg edasi, seda enam õppisin kunstist juurde ja lõpuks jõudsin õpingutega ka Eesti Kunstiakadeemiasse.

Kas moeillustratsiooni suund oli sinu jaoks teadlik valik?

Ülikooli ajal ma ei teadnudki täpselt, mis suunda ma liikuda tahan. EKAs olid aga väga kihvtid õppejõud, näiteks Anne Metsis andis tollal moejoonistamist, ja nemadki toetasid mind selles, kuhu suunda üldse liikuda. Mood on ju väga lai valdkond – see võib tähendada nii stilistikat, kunsti kui ka rõivadisaini, kuid sattusin Pariisi joonistamist ja graafikat õppima ning sealsedki õppejõud leidsid, et mul on hea käsi ja omapärane pilditaju. Nii suunasid nemadki mind selles suunas, et hakkasin üha rohkem illustreerimisega tegelema. Kuna sain positiivset tagasisidet oma tegemistele, siis saingi jõudu, et sellega edasi tegeleda.

Mida mood sinu jaoks üldse tähendab?

Pean moodi keeruliseks ja laiaks valdkonnaks, mis võib olla nii kunst kui ka äri. Kui see kunagi oli rohkem piiritletud, siis tänaseks on piirid moe ja muude valdkondade vahel hägustunud. Mulle meeldib näiteks see, mis Gucci kaubamärgiga on ajas juhtunud. Tegu pole enam pelgalt rõivakollektsioonide müügile keskenduva brändiga, vaid kaubamärgiga, mille tegevus hõlmab paljusid valdkondi alates heategevusest ja lõpetades maalikunstiga. Nende viimased kampaaniad koostöös maalikunstnik Ignasi Monrealiga on fantastilised ja selle tulemusena on nende tööd näiteks grafitina maalitud suurtele hoonetele NY Sohos, Milanos, Londonis. Sellised piireületavad projektid on toonud neid hetkel ka kõrgmoe müügiedetabelite tippu. See on hea näide sellest, kuidas mood ajas muutunud on, mis piire moevaldkond ületab ja kuhu see üldse ulatub. Võimalusi on piiritult, kaasates nii kunstnikke, videograafe kui ka mistahes muid lahendusi. Mood võib seega olla nii kunst kui ka peegeldus hetkest, kus me parasjagu elame – oma ajastu sümbol.

Mida moekrokii täpsemalt tähendab?

Moekrokii on moe visandamine. Selleks, et õppida joonistama, on ideaalne harjutada joonistama natuurist. Meil on tunnis modell, keda õpime visandama ja paberil kujutama. Kuid moe visandamisega tegelevad ka kunstnikud, kes näiteks visandavad moedisainerite loomingut moe-show’del või kes lihtsalt tegelevad inimese ja rõivaste kujutamisega. Ka illustratsioonis läheb visandamise oskust ja teadmisi vaja. Lisaks aitab moekrokii kätt lahti joonistada. Tihti on nii, et kui käsi on kinni, siis krokii joonistamine aitab seda vabastada ja seeläbi areneda.

EKAs õpetatakse ka tavalist krokiid, figuuri visandamist. See on enamasti aktikrokii, ehkki mitte alati. Peamine erinevus seisnebki selles, et moekrokiis on inimese proportsioonid natuke teistmoodi, sihvakamad. Ka stiliseerimise element on moekrokii puhul tähtis, näiteks see, kuidas kujutada pildil inimese seljas kangast, karvast või libedat materjali. Ning milliste tehniliste nippidega saaks seda kõige paremini edasi anda. Kuid, mis kõige tähtsam, moekrokii on üks ülimalt mõnus ja lõõgastav modelli joonistamise võimalus, mille kaudu saab ka oma joonistamisoskust lihvida, sest kui tihti muidu ikka saab enda ees olevat kaunist modelli joonistada?

Kas moekrokiiga tegelemiseks on vaja kindlaid eeldusi ja kes on sinu EKA avatud akadeemia kursustele õppima oodatud?

Kõik on oodatud. Mul on aegade jooksul olnud väga erinevaid õppijaid – neid, kes on joonistamist varem õppinud; neid, kes pole kunagi inimest joonistanud, ja neidki, kes pole üldse mitte kunagi joonistanud. Ja minu arvates tulevad nad hästi toime, on vaid tahtmist vaja. Isegi nende inimeste puhul, kes pole kunagi joonistanud, on väga huvitav vaadata, kui vabad nad suudavad oma loomingus olla. Sageli ei karda nad katsetada asju, mida kardavad need inimesed, kellel on teatud põhi juba all. Huvitaval kombel on kogenematud inimesed nii vabad ja seda on väga inspireeriv kõrvalt näha.

Mida kursuste juhendamine sulle kui õppejõule või kunstnikule annab?

Kursustel osalejad peegeldavadki minu jaoks vabadust. Võib-olla seda enam, kuna ma olen selle teema sees juba nii kaua olnud. Vahel vaatan nende töid ja mõtlen wow… minagi tahaksin samamoodi teha. Mul on endal väljakujunenud käekiri ja näha teiste pealt sellist vabadust on väga inspireeriv. Juhendan akadeemias ka lastekursuseid, näiteks moeillustreerimise ja T-särgile joonistamise kursust. Need on samuti väga toredad – lõbus seltskond ja toredad tegemised. Mõnes mõttes ma natuke kardan lapsi juhendada, sest nende nägemismaailm on veel laiem ja neil on veel rohkem julgust kui täiskasvanutel. Vahel on mul hirm, et äkki ma rikun midagi ära, kui neid liiga palju õpetan. Nii proovingi neid õpetamise asemel hoopis innustada ja näidata, mida ma ise olen teinud ja mille kaudu nemadki õppida või katsetada saaksid.

Kui sa parasjagu kursuseid ei juhenda, siis millega sa veel tegeled? Kus ja millal sinu loomingut näha saab?

Olen teinud koostööd ühe Soome brändiga umbes 5 aastat, teen nende spordirõivastele mustreid. Teen ka uusi printe ja varsti ongi minult uut loomingut oodata. Olen ka teinud erinevaid portreeillustratsiooniprojekte, hiljuti näiteks TEDx Tallinna Vangla jaoks, kui lõin korraldajate ja esinejate portreed moeillustratsioonina.

On sul veel olnud põnevaid töökogemusi või projekte seoses moeillustreerimisega?

Töötasin näiteks 3 aastat Montonis. Pean seda väga oluliseks kogemuseks, mis andis mulle samuti väga suure tõuke, et kes või mis ma kunstnikuna ikkagi olen. Huvitav kogemus oli ka see, et umbes 10 aastat tagasi, kui internetimaailm oli endiselt pisut algeline, aga üha rohkem tekkis blogisid, lõin minagi selle enda tööde-tegemiste jaoks. Kuidagimoodi juhtuski nii, et Rotring, üks suurimaid disainijoonistustarvete tootjaid maailmas, leidis mu juhuslikult üles. Rotringi esindajad tulid Eestisse, tegid minuga video ja nii sündis kokkulepe, et nende brändisaadikuna joonistan just Rotringi toodetega ja jagan seeläbi ka oma muljeid. Olin tollal lihtsalt üks noor kunstnik ja minu jaoks oli uskumatu, et mulle selline võimalus avanes. Hiljem olen koostööd teinud Stockholmi galeristidega, kes mu töid 3 aastat Rootsis esindasid. See kogemus oli samuti minu jaoks väga eriline, mille puhul mõtlesin, kuidas see õigupoolest nüüd juhtus… Aga tegelikult tegin oma asja omaenda käekirjaga ja siis hakkasidki asjad liikuma suunas, mida ma esialgu isegi ette ei osanud näha. Kõik kliendid, kellega olen koostööd teinud, on mulle midagi õpetanud ja mu isiklikule arengule kaasa aidanud.

Kas sul on olnud või on praegugi eeskujusid, kes on sind inspireerinud või kellele alt üles vaatad?

Näiteks Cecilia Carlstedt ja Laura Laine on tõelised ikoonid, kes on mind inspireerinud. Aastaid tagasi otsustasime Helen Saluveeri eestvedamisel, et teeme Eestis oma moeillustratsioonide näituse ja kutsume nemadki osalema. Nii oligi mul võimalus oma eeskujudega samal näitusel osaleda. See on iga kunstniku unistuse täitumine, kui ta saab oma iidolitega ühel näitusel osaleda ja mõtteid vahetada! Kunagi oli ajakiri Siluett väga populaarne ja ka moejoonistamine oli siis menukas. Kui aga ajakiri kadus, unustati justkui ka moejoonistamine ja siis need näitused aitasid uuesti seda teemat elavdada. Tundub, et nüüd on inimesed moeillustreerimisest taas rohkem teadlikud ja seetõttu on ka kunstnikel end lihtsam müüa.

Kätlini tegemistega saab end kursis hoida: https://www.katlinkaljuvee.net/ või Facebooki-leheküljel aadressil https://www.facebook.com/artistkatlinkaljuvee/.

Veel sarnaseid artikleid


Foto: Kalle Veesaar

PIRET KALDA: “Ma ei ole iluekspert üldse!”

Näitlejanna Piret Kalda on aastate jooksul puutunud kokku väga erinevat laadi ilutoodetega, millest poolte tähendusi ei pruugi tänapäeva noored teadagi. Õnneks on tema tänane iluvaramu teinud väärika hüppe edasi.

“Kindlasti pesen ma õhtul maha kõik, mis päeva jooksul näole maandunud,” alustab Piret oma näohoolduse a ja o-ga. Aegade jooksul on ta selleks kasutanud erinevaid tooteid, kuid nüüdseks jäänud pidama geeljate näopesuvahendite juurde. “Ma olen ka täielik mitsellaarvee fänn, minu meelest on see sajandi kosmeetikaleiutis.” Seda peamiselt seetõttu, et aastakümneid tagasi sai “rasvast grimmi” maha võetud vaseliini ja ligniiniga, mida pidi veel omakorda pesuseebiga maha nühkima. “Mitsellaarvesi on selle kõrval tõeline õnnistus!”

Agar katsetaja

Piret tunnistab, et ta ei ole ülemäära märgitruu, kuid aastate ning omajagu katse-eksituse meetoditega on välja kujunenud lemmikud, mille juurde ta pidama on jäänud. Üks toode, mida naine Kaubamajast juurde ostmas käib ja teistelegi julgelt soovitab, on Kiehl’si tummine silmaümbruskreem avokaadoga. “Lihtne, kuid parajalt rasvane, ideaalne ka grimmi alla, kuna ei jää silma ümber läikima.” 

Samuti pälvib kiidusõnu Dr. Hauschka roosi kehaõli ja kehakreem, mille kasutamine kosutab nii ihu kui ka hinge. Grimmeerija kaudu jõudis Pireti ellu ka Lumene CC-kreem, mida on hea kerge meigi tegemisel kasutada. “Põhisoovitus grimmeerijatelt on ikkagi, et õhtul nägu puhtaks ning kui on vaba päev, siis lasta nahal puhata,” jagab Piret tarkusetera.

Parfüümi ja glamuuri

Kui Kaubamajast rääkida, on Pireti lemmikkoht Lõhnatuba, parfüümide tõeline pühamu. “See on hoopis teine maailm!” lööb naise nägu särama. “Ma ei ole spetsialist, aga mulle väga meeldivad erilisemat laadi parfüümid.” Lõhnatuppa siseneb Piret alati avatud meelega, valmis uusi parfüüme avastama, kuid ikka on juhtunud, et ta jääb mõnda oma lemmikusse kinni. Üks sellistest on Serge Lutensi Fille en Aiguilles – intensiivne, soe, puidune. “Minule meenutab see Kääriku suusabaasi, kus suuski tõrvati!” Serge Lutens on siiski ainult osake Pireti lõhnagarderoobist, sest käib temalgi lõhnade piserdamine vastavalt tujudele ja siis peab valikut olema. Ning kui Piret on kord 85-aastane glamuuri-pensionär, siis plaanib ta Kaubamaja Lõhnatoast oi-kui-palju lõhnu veel koju tuua.

“Punast huult ma kardan!”

“See, mille me endale 14-aastasena näkku määrisime, on minu meelest see, millega täna surnuid meigitakse,” ilmestab Piret meeleolukalt seda, kuhu “surimaskist ja pruunist Dzintarsi huulepulgast” meigimaailm tänaseks jõudnud on. Kuigi täna usaldab ta end erilisema sündmuse puhul ihumeikar Anu Konze käe alla, siis pretensioonikat punast huult kipub ta vältima ikka ja paneb hoopis rõhku üles seatud soengule, mis annab kohe pidulikuma tunde.

Lõpetuseks ütleb Piret, et tema nägu üldsiselt kannatab kõike ja ta ei pea piirduma ainult öko- või apteegikosmeetikaga, kuid üks, mida see ei kannata, on liigne päike. “Suvel SPF 50 faktor ning kaabu,” kõlab resoluutne ilureegel.

Avasta Piret Kalda ilulemmikud galeriist!

Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2024. aasta kevadnumbris. 

Veel sarnaseid artikleid


Foto: Maris Tammer

Miks Vera, miks Vice – ehk 5 põnevat fakti muusikalise duo kohta

Ave Vellesalu ja Helen Västriku audiovisuaalse koosseisu Vera Vice kaubamärgiks on sametise kõlaga unenäo-pop. Kuidas aga sündis bänd, mis tegeleb „alateadvuse väljasalvestusega“, ning milline on olnud duo meeldejäävaim esinemine? Seda Tallinn Music Weeki eel Avelt ja Helenilt uurisimegi.

Bändi nimi sündis pika ja veniva sõnade põrgatamise tulemusel

„Algselt proovisime läheneda oma nimede kaudu,“ meenutab Helen. „Katsetasime anagrammiga mängimist. Meeldejäävamad valikud olid Heaven ja Helen Ave ehk Helen Avenue. Samas, kumbki ei tundunud kuigi usutav ega bändi müüv. Vera Vice’i selgitan ise enamasti Aloe Vera ja Miami Vice’i kaudu. Rahva seas levima läinud lemmiktuletised on Visa Viss, Vera Voices, Veera Viitše. Senini pole veel kokkulepet, kumb meist on Vera ja kumb Vice. Aga ehk aeg annab arutust…“

Ave mälu järgi jõuti Verani kui lihtsalt õrnilusa naise nimeni enne ja siis prooviti sellele lisa leida. „Vice Versa oli ka kõla ja tähendusega sõelale jäänud – neid sobitades sündiski Vera Vice. Esikalbumgi oli veel sõnamängu mõjutuste pilves ja sai nimeks Vera Versa. Minu vanaema küsib aeg-ajalt siiani, et kuidas teil selle Visa Vissiga läheb ka.“

Ave ja Helen tutvusid Eesti Kunstiakadeemias uusmeedia erialale õppima asudes

„Olime kursaõed, küll mitte liiga pikka aega, ent parajalt selleks, et ühine kirg koos ellu äratada. Mulle meeldib mõelda, et Vera Vice on parim asi, mis ülikool anda võis, nii et aitäh, Eesti Kunstiakadeemia!“ sõnab Helen. 

Muusikat hakati tegema, sest mõlemal… olid sipelgad püksid

Kui Ave esiti ei pidanud end musikaalseks inimeseks ning sestap puudus tal enesekindlus muusikalist teed üksi ette võtta, siis Helen oli juba pikalt tundnud, et tema toonased visuaalkunsti õpingud ei täida kõiki tema loomingulisi ootusi. „Helide kompamine ja väljasalvestistega mängimine sai alguse fotograafiat õppides. Seejärel uusmeedia erialal oli taolise eksperimendi suunas liikumisel toetus hulga suurem ja inspireerivam. Vaikselt hakkas tunduma, et võiksin oma allasurutud kirge ehk muusika loomist rohkem pinnale tuua. Seda kõike toetas avastus, et ka Ave on sarnaste mõtetega elus edasi liikumas. Ja koos on ikka julgem midagi uut katsetada, seda enam, et meie maitsed ja motivatsioon tundusid kattuvat,“ meenutab Helen.

Meeldejäävaim esinemine leidis aset Ljubljanas

„Seda esiteks ülivinge kontserdimaja tõttu (Cankarjev Dom), mis on ehitatud 70ndate lõpus ja on justkui luksuslikum versioon meie Linnahallist,“ kirjeldab Helen. „Saal, kus esinesime, oli ringikujuline, amfiteatrit meenutav black box, nii et meie paigutusime all ringi keskel augus ja publik istus külgedel, tribüünidel. Lisaks ägedale kontserdipaigale tundus mulle, et meie kohalolu esinemise ajal oli kuidagi teistmoodi kõrgendatud ja sünergias.“ Teisena mäletab Helen Sõru Saundi. „See oli meie esimene suuremal välilaval ülesastumise kogemus. Väga palju enda sooritusest ei mäletagi, aga marune meretuul, mis andis jõudu ja tekitas turvalise seina publiku ja lava vahele, on tunne, mis jääb meelde.“

Ka Avel oli MENT Ljubljana üks lemmikuid. „Lisaks Heleni mainitule oli nii tänuväärne omada publikus tuttavaid kaasaelajaid Music Estonia tiimist – esinedes oli tunne tohutult soe ja kodune. Kohe meenub ka meie esimene ametlik etteaste, mis leidis aset kunagises MIM Stuudios. Hirm oli suur, aga oli igat pingutust väärt.“

Unistuste lava? Hoopis unistuste sünergia!

„Mulle tundub, et hea lava sünnib heast sünergiast publikuga,“ ütleb Ave. „Koht ise niivõrd oluline polegi, sest mäletama jääd lõpuks ikka kogetud emotsiooni.“ Ka Helen usub, et tunneb selle unistuste lava ükskord live’i andes ära. „Suurtest lavakogemustest erilisemad on hetked, mis kingivad elule mingi uue tähenduse. Kui jääd oma sooritusega rahule ja näed, et see jõudis ka kellelegi päriselt kohale. Aga muidugi esineks hea meelega näiteks Jaapanis, Islandil, Brasiilias, Kreekas, Ruhnu saarel ja veel-veel-veel!“

Ja lõpetuseks – keda plaanivad veravice’itarid ise Tallinn Music Weekil kuulata?

„Jagame lava andeka Poola muusiku Misia Furtakiga – absoluutne number üks minu check list’is,“ nimetab Ave oma tänavukevadise Tallinn Music Weeki lemmiku.

„Ma isegi võtaks siin korra lihtsalt hetke, et öelda aitäh TMW tiimile selle eest, et olete nii pikalt ja sihikindlalt Tallinna kevadeid elavaks ja värskeks muutnud. Selle festivali ajal on alati heas mõttes tunne, justkui ei viibikski kodulinnas – argine muutub vahetult vitaalseks, lõbusaks ja kirevaks, maailm muutub pisemaks ja kättesaadavamaks. Koju kätte tuuakse välisartiste, kes muidu ehk siia ei satukski,“ on Helen tänulik. Ise plaanib ta kindlasti minna kuulama sõpru Portugalist (Sereias), kelle siinne esinemine tuli talle suure (aga meeldiva) üllatusena.

Vera Vice astub Tallinn Music Weekil üles 4. aprillil klubis Uus Laine, Keychange Music Nightil.

Veel sarnaseid artikleid

Kuva juurde artikleid