Laura Prits on tegutsenud pikalt solistina rokkbändis Ziggy Wild. Hiljuti tegi ta teatavaks, et on ka äsjaalustanud bändi Must Hunt üks liikmeid. Ta on olnud nii Eesti Laulu võistlustules kui ka hiljem selle žüriis. Kui see kõik sulle Laura kohta ikka kuidagi tuttav ei tundu, siis ära muretse. Tänaval tunneksid sa ta kindlasti ära. Laura räägib Portailile oma ainulaadsest stiilist lähemalt.

 Laura, sind iseloomustab särav ja pilkupüüdev stiil. Mis sind selleks inspireerib?

Minu tujud, värvid ja tegelikult kõik, mis mind ümbritseb. Armastan vintage-riideid, mis on omanäolised ja kordumatud, ning valin ka selle järgi riidekappi esemeid, mis juba eemalt mind kõnetavad.

Eriti vägevad kostüümid on sul laval esinedes. Räägi üks ekstreemseim lugu, kuidas kostüümi enne lava kokku oled saanud?

Esinesime Ziggy Wildiga Hollandis ühel festivalil ja tundsin, et mul on puudu see õige tagi trikoo pealt. Jalutasin peale soundcheck’i festivalialal ringi, kui märkasin äkki ühte eriti ägedat musta narmastega nahktagi. See oli perfektne! Kuna olime Eestist ära olnud juba kaks ja pool nädalat olid mul taskus reaalselt viimased viiskümmend eurot, mis oli mõeldud söögirahaks Eestisse tagasijõudmisel.

Aga see tagi oli ju armastus esimesest silmapilgust! Teadsin, et ei saa selleta lahkuda. Läksin poodi uudistama ja rääkisin müüjaga nii kaua, et bändikaaslased jõudsid mind juba otsima tulla. Tagi maksis kuskil 80 eurot.

Jõudsin enne esinemist poemüüjaga kokkuleppele, et kui teen laval neile reklaami, siis saan tagi 60 euro eest. Laenasin bändikaaslastelt veel 10 eurot ja saingi tagi endale! Laval olles olin muidugi nii ekstaasis, et mainisin indiaanipoe vintage-telki peaaegu pärast iga lugu. Olen selle ostu eest siiani väga tänulik nii poemüüjale kui ka bändikaaslastele. See oli saatus!

Kas enne lavale minekut on kostüümi või soenguga midagi valesti ka läinud?

Selleks peab alati valmis olema, et laval võib midagi juhtuda, kuid sellest ei tohi ennast häirida lasta. Viimati juhtus selline apsakas, et mul lendas keset laval laulmist seelik seljast. Õnneks olin seeliku alla pannud trikoo ning jätkasin esinemist. Viskasin loo lõppedes laval nalja, et lugu oli nii raju, et isegi seelik lendas seljast minema.

Milliseid poode tavaliselt läbi kammid, kui garderoobi täiendad?

Minu üks lemmikuid on Vintage Humana. Enamik minu esinemistagisid on sealt pärit. Vahel külastan ka poode nagu Zara, River Island, House, Cropp, New Yorker ja H&M. Viimasest olen leidnud ägedaid trikoosid ja põlvikuid nii endale kui ka Ziggy Wildi tantsutüdrukutele.

Sinu kõige mugavam rõivaese on…?

Punane nahktagi, mille ostsin Vintage Humanast. See on ühtlasi ka üks minu lemmikesinemisrõivaid.

Kui tulla korraks koduse, põhjamaisema stiili juurde, siis kirjelda meile üht lihtsa ja puhta joonega komplekti, mida kannaksid.

Usun, et valiksin mingis pastelses toonis pükskostüümi või miks mitte pintsaku ja viigipüksid. Pükskostüüm on väga mugav, kuid samas stiilne ning naiselik valik, mis sobib nii pidulikumaks ürituseks kui ka igapäevaseks kandmiseks.

Millised kodumaised brändid ja disainerid sind inspireerivad?

Eriti äge nahakunstnik on Liina Adamson Ehte, kelle aksessuaarid on julged, naiselikud, kuid samas omanäolised. Noortest disaineritest on Mirjam Kalmann kindlasti mainimist väärt – tema kollektsiooni kandsin ka Eesti Laulul. Ning kindlasti ka Tuule Soosaar, kes valmistas spetsiaalselt Eesti Lauluks roosa poolkasuka. Veel meeldivad mulle Cärol Ott ja Mariliis Niine, kellel on väga julge ja silmapaistev stiil. Kindlasti kuuluvad lemmikute hulka ka Roberta Eineri ning Kristiina Viirpalu looming.

Aga välismaised?

Minu kaks lemmik välismaist disainerit on Jeremy Scott ja John Galliano.

Naistest on vaieldamatu lemmik Vivenne Westwood, kelle moe-show on alati omaette inspiratsiooniallikas. Üks väga huvitav disainer on ka Manish Arora, kelle loodud rõivad on omamoodi kunstiteosed.

Kas sinu vaba ja muretu iseloomu juures on ka mõni riietus, mida sa kunagi ei kannaks? Miks?

Olen seda meelt, et never say never. Ausalt. Mitte kunagi ei või teada, kuhu mingi heas mõttes veidrus ideaalselt sobib.

Kui sul on kunagi päris oma kodu, siis milline oleks selle interjöör?

Ilmselt väga värviline, kuid mitte liialt hullumeelne. Mulle meeldivad väga stuudiokorterid, kuid samas armastan puitu ja maalähedust ning hubasust. Kindlasti oleks must-have suur riidekapp. Samuti tahaksin retrokülmikut, vinüülimängijat ja mullivanni. Kas või ühe mulliga, aga peaasi, et mullitab!

Kindlasti võiksid kuskil olla väga head kõlarid ja muidugi, kui räägime päris unistuste kodust, siis võiks olla ka eraldi peeglitega saal, kus harjutada laulmist, tantsimist ja teha trenni. Olen seda meelt, et unistused peaksid olema ikka suured ja sellised, mis suunurgad kõrvuni viivad, et oleks, mille nimel pingutada.

Lõpetuseks – milline on sinu moto?

Julge erineda ja ära põe! See on lause, mida pean endale tihti meelde tuletama. Kriitika on suur osa minu igapäevaelust. Iseendale tuleb meelde tuletada, miks sa midagi teed, ja kui ise naudid, siis ongi hästi. Pole mõtet põdeda ja ennast teiste arvamustest lähtudes kuidagi voolida. Sina, kõige loomulikumas vormis, oledki kõige vingem ja originaalsem. See on ka minu moto ning motivatsioon edasiliikumiseks.

Seega, kallis lugeja, don’t põe. Aeg oma lemmikvärve kanda ja täiel rinnal kevadet nautida on käes! Inspireeriva Laura ja tema bändi tegemistega saad kursis olla www.facebook.com/ziggywild.

Laulja Anett Tamme ja kitarristi Anna Regina Kalki eestvedamisel loodud ansambel Anemoon andis välja kunstrokki, spoken wordi ja improvisatsioonilist helikeelt ühendava EP “Land of Expectations”.

Anemooni lood räägivad sellest, kuidas kaasaegsete tehnoloogiate, ühiskondlike lõhede, eelduste ja ootuste, kliimakatastroofi ja hedonismi keskel peab vastu kummaline loodusnähtus – inimene. “Anemooni muusika mängib kriipivate teemade ja vastuoluliste tunnetega, kord läbi huumoriprisma, kord vihase tõsidusega. Paljud laulud on saanud alguse minu ja Anna Regina kirjanduslikest inspiratsioonidest ning puurivad helide ja tekstide kaudu inimhinge sisemiste pingete, lahendamata probleemide ja maailma müstilise segaduse keskmesse,” sõnab Anett Tamm.

“Anemoon on minu jaoks väga oluline kooslus, kus ennast muusikuna väljendada. See on võimalus siduda muusika ning tekstid mulle olulistel teemadel. Väga inspireeriv on meie koosseisu žanriülesus – me ei välista ühtegi mõjutust, vaid segame julgelt erinevaid esteetikaid, mis meie muusikat teenivad,” lisab Anna Regina Kalk.

Anemooni muusikalist maailma täiendavad Kristjan-Robert Rebane basskitarril ning Martin Petermann löökpillidel. Kollektiiv seab fookuse improvisatsioonile, vabadust andvale ja üllatusterohkele väljendusviisile, mis võimaldab nii üksteise usaldamist kui ka provotseerimist. Anna Regina ja Aneti kompositsioone ühendab põhjamaiselt karge helikeel ning muusikas tervislikule kõhklusele ruumi jätmine.

Lühialbumi “Land of Expectations” on miksinud Martin Petermann ja masterdanud Michal Kupicz, album ilmus plaadifirma alt NANANA Records. Lühialbumile ilmub järg “Silverware” 2026. aasta teises pooles. Anemooni järgmine esinemine toimub Soomes, 24. juulil festivalil Raahe Jazz.

Kuula uut lühialbumit Spotifyst!

Norman Salumäel, artistinimega NORMAN, on ilmunud järjekorras teine singel, mis on jätk sügisel ilmunud palale “777”. Pala pealkirjaga “veel 1 minut” on teine singel EP-lt, mis ilmub veel sel aastal. 

“Lugu “veel 1 minut” räägib ühest lühikesest, intensiivsest armumisest välismaal – inimesest, keda tundsin vaid nädal aega,” kirjeldab loo tausta ning loomisprotsessi Norman ise. “Suhtlus oli lihtne, huvid kattusid, tegelesime mõlemad muusikaga, ja kontakt tundus loomulik. Ometi jäi meie vahele mitmeid takistusi. Kuigi sümpaatia oli mõlemapoolne, pidime tunnistama, et reaalsus ei toetanud meie koosolemist. Kahe kuu jooksul olime teksti teel emotsionaalselt väga seotud, aga lõpuks tuli otsus: olla aus ja minna lahku. Naljakas öelda “lahku minna”, kui me polnud kordagi füüsiliselt koos, ent vaimselt olime väga lähedal, ja sellest me ka lahti lasime. Selle looga soovisin kirjutada kõige ilus-kurvemat lugu, mida suutsin ette kujutada. Koosveedetud hetked olid siirad ja erilised, aga pidid lõppema.” 

Loo kirjutamine toimus koos Kelly Vaskiga ja sarnanes Normani sõnul pigem teraapiasessioonile. “See oli esimene kord, kui ma lubasin kellelgi olla osa sellest protsessist nii sügavalt. Mäletan, kuidas Kelly ütles, et just see ausus pani loo teise salmi paika – täpselt nii, nagu see pidigi olema.” Muide, enamik instrumendid mängis Norman sisse ise oma Mustamäe korteris.

Koos singliga avaldas Norman loole “veel 1 minut” ka muusikavideo, mille autor on Velle Tamme.