Laura Prits on tegutsenud pikalt solistina rokkbändis Ziggy Wild. Hiljuti tegi ta teatavaks, et on ka äsjaalustanud bändi Must Hunt üks liikmeid. Ta on olnud nii Eesti Laulu võistlustules kui ka hiljem selle žüriis. Kui see kõik sulle Laura kohta ikka kuidagi tuttav ei tundu, siis ära muretse. Tänaval tunneksid sa ta kindlasti ära. Laura räägib Portailile oma ainulaadsest stiilist lähemalt.

 Laura, sind iseloomustab särav ja pilkupüüdev stiil. Mis sind selleks inspireerib?

Minu tujud, värvid ja tegelikult kõik, mis mind ümbritseb. Armastan vintage-riideid, mis on omanäolised ja kordumatud, ning valin ka selle järgi riidekappi esemeid, mis juba eemalt mind kõnetavad.

Eriti vägevad kostüümid on sul laval esinedes. Räägi üks ekstreemseim lugu, kuidas kostüümi enne lava kokku oled saanud?

Esinesime Ziggy Wildiga Hollandis ühel festivalil ja tundsin, et mul on puudu see õige tagi trikoo pealt. Jalutasin peale soundcheck’i festivalialal ringi, kui märkasin äkki ühte eriti ägedat musta narmastega nahktagi. See oli perfektne! Kuna olime Eestist ära olnud juba kaks ja pool nädalat olid mul taskus reaalselt viimased viiskümmend eurot, mis oli mõeldud söögirahaks Eestisse tagasijõudmisel.

Aga see tagi oli ju armastus esimesest silmapilgust! Teadsin, et ei saa selleta lahkuda. Läksin poodi uudistama ja rääkisin müüjaga nii kaua, et bändikaaslased jõudsid mind juba otsima tulla. Tagi maksis kuskil 80 eurot.

Jõudsin enne esinemist poemüüjaga kokkuleppele, et kui teen laval neile reklaami, siis saan tagi 60 euro eest. Laenasin bändikaaslastelt veel 10 eurot ja saingi tagi endale! Laval olles olin muidugi nii ekstaasis, et mainisin indiaanipoe vintage-telki peaaegu pärast iga lugu. Olen selle ostu eest siiani väga tänulik nii poemüüjale kui ka bändikaaslastele. See oli saatus!

Kas enne lavale minekut on kostüümi või soenguga midagi valesti ka läinud?

Selleks peab alati valmis olema, et laval võib midagi juhtuda, kuid sellest ei tohi ennast häirida lasta. Viimati juhtus selline apsakas, et mul lendas keset laval laulmist seelik seljast. Õnneks olin seeliku alla pannud trikoo ning jätkasin esinemist. Viskasin loo lõppedes laval nalja, et lugu oli nii raju, et isegi seelik lendas seljast minema.

Milliseid poode tavaliselt läbi kammid, kui garderoobi täiendad?

Minu üks lemmikuid on Vintage Humana. Enamik minu esinemistagisid on sealt pärit. Vahel külastan ka poode nagu Zara, River Island, House, Cropp, New Yorker ja H&M. Viimasest olen leidnud ägedaid trikoosid ja põlvikuid nii endale kui ka Ziggy Wildi tantsutüdrukutele.

Sinu kõige mugavam rõivaese on…?

Punane nahktagi, mille ostsin Vintage Humanast. See on ühtlasi ka üks minu lemmikesinemisrõivaid.

Kui tulla korraks koduse, põhjamaisema stiili juurde, siis kirjelda meile üht lihtsa ja puhta joonega komplekti, mida kannaksid.

Usun, et valiksin mingis pastelses toonis pükskostüümi või miks mitte pintsaku ja viigipüksid. Pükskostüüm on väga mugav, kuid samas stiilne ning naiselik valik, mis sobib nii pidulikumaks ürituseks kui ka igapäevaseks kandmiseks.

Millised kodumaised brändid ja disainerid sind inspireerivad?

Eriti äge nahakunstnik on Liina Adamson Ehte, kelle aksessuaarid on julged, naiselikud, kuid samas omanäolised. Noortest disaineritest on Mirjam Kalmann kindlasti mainimist väärt – tema kollektsiooni kandsin ka Eesti Laulul. Ning kindlasti ka Tuule Soosaar, kes valmistas spetsiaalselt Eesti Lauluks roosa poolkasuka. Veel meeldivad mulle Cärol Ott ja Mariliis Niine, kellel on väga julge ja silmapaistev stiil. Kindlasti kuuluvad lemmikute hulka ka Roberta Eineri ning Kristiina Viirpalu looming.

Aga välismaised?

Minu kaks lemmik välismaist disainerit on Jeremy Scott ja John Galliano.

Naistest on vaieldamatu lemmik Vivenne Westwood, kelle moe-show on alati omaette inspiratsiooniallikas. Üks väga huvitav disainer on ka Manish Arora, kelle loodud rõivad on omamoodi kunstiteosed.

Kas sinu vaba ja muretu iseloomu juures on ka mõni riietus, mida sa kunagi ei kannaks? Miks?

Olen seda meelt, et never say never. Ausalt. Mitte kunagi ei või teada, kuhu mingi heas mõttes veidrus ideaalselt sobib.

Kui sul on kunagi päris oma kodu, siis milline oleks selle interjöör?

Ilmselt väga värviline, kuid mitte liialt hullumeelne. Mulle meeldivad väga stuudiokorterid, kuid samas armastan puitu ja maalähedust ning hubasust. Kindlasti oleks must-have suur riidekapp. Samuti tahaksin retrokülmikut, vinüülimängijat ja mullivanni. Kas või ühe mulliga, aga peaasi, et mullitab!

Kindlasti võiksid kuskil olla väga head kõlarid ja muidugi, kui räägime päris unistuste kodust, siis võiks olla ka eraldi peeglitega saal, kus harjutada laulmist, tantsimist ja teha trenni. Olen seda meelt, et unistused peaksid olema ikka suured ja sellised, mis suunurgad kõrvuni viivad, et oleks, mille nimel pingutada.

Lõpetuseks – milline on sinu moto?

Julge erineda ja ära põe! See on lause, mida pean endale tihti meelde tuletama. Kriitika on suur osa minu igapäevaelust. Iseendale tuleb meelde tuletada, miks sa midagi teed, ja kui ise naudid, siis ongi hästi. Pole mõtet põdeda ja ennast teiste arvamustest lähtudes kuidagi voolida. Sina, kõige loomulikumas vormis, oledki kõige vingem ja originaalsem. See on ka minu moto ning motivatsioon edasiliikumiseks.

Seega, kallis lugeja, don’t põe. Aeg oma lemmikvärve kanda ja täiel rinnal kevadet nautida on käes! Inspireeriva Laura ja tema bändi tegemistega saad kursis olla www.facebook.com/ziggywild.

Möödunud nädalavahetusel toimunud Treski festil tõi Andreas kuulajateni esmakordselt oma uue singli “paradise” mis on muusiku sõnul armastuslaul sõpradele ja Hiiumaale.

2025. aasta suvel veetis Andreas koos sõpradega nädala kaunil Hiiumaa saarel, avastades erinevaid randu, tuletorne ja maamärke. Päevad olid täis seiklusi ja naeru, õhtud lõppesid alati hommikuga ning ei läinud kaua aega, kuniks oldi ülepeakaela armunud sealsesse keskkonda. “Saarelt koju naastes palusid sõbrad mul meie ühised mälestused lauluks vormida. Võtsin väljakutse vastu, istusin akustiline kitarr kaenlas voodi najale ja lasin sõnadel endast välja voolata,” meenutab muusik loo sündi.

Andreas on loo “paradise” kirjutatud ja produtseeritud ise. Tegu on kitarripõhise looga, mida kaunistavad pehmed süntesaatorid, digitaalsed kellakesed ja ruumilised taustavokaalid. Lugu kasvab kiht kihi haaval vabastava haripunktini, mis mõjub kui sügav väljahingamine.

Kuula uut lugu siit!

Kodumaine laulja, laulukirjutaja ja produtsent Andreas Poom avaldas kevade lõpus 6-loolise EP “CLAW MARKS”, mis tõi kuulajateni ausa ja emotsionaalse loomingu. “Uus lugu on küll eraldiseisev singel, kuid mõjub justkui EP boonusträkina, sest kirjutasin selle samal loomeperioodil lühialbumiga. Iga looga areneb minu käekiri muusikaprodutsendina selgemaks ja enesekindlamaks – on põnev näha, milliseks kujuneb järgmine peatükk minu artistikarjääris,” räägib Andreas.

Laulja ja laulukirjutaja INGRA avaldas täna oma sügisel ilmuvalt albumilt esimese singli „Kusagil on keegi“. Uue looga käib kaasas ka uhiuus muusikavideo.

„Kirjutasin selle loo tänavu märtsi alguses, mõeldes iseendale. Olin parasjagu elus sellises kohas, kus mul oli neid sõnu vaja kuulda ja nii tuligi see lugu otse südamest,“ ütles loo autor INGRA.

„Kusagil on keegi“ on sillerdavalt suvine ja elujaatav lugu, mis on heaks kaaslaseks nii neile, kes alles otsivad oma inimest, kui ka neile, kelle kõrval see eriline keegi juba olemas on.

Loos musitseerivad koos INGRAga kitarrist Johannes Laas, klahvpillimängija Mikk Kaasik, bassist Peedu Kass ja trummar Kristjan Kallas. Pala miksis ja masterdas Sten-Olle Moldau.

Singli muusikavideo filmis ja monteeris videograaf Kevin Kohjus ning selles teeb kaasa näitleja Franz Malmsten. INGRA sõnul sündis video idee ühest Instagramis nähtud klipist ning lõpptulemus sai täpselt selline nagu ta ette kujutas. “Selle suvine visuaal ja pehmed toonid haakuvad suurepäraselt loo meeleoluga,” lisas laulja.