Laura Prits on tegutsenud pikalt solistina rokkbändis Ziggy Wild. Hiljuti tegi ta teatavaks, et on ka äsjaalustanud bändi Must Hunt üks liikmeid. Ta on olnud nii Eesti Laulu võistlustules kui ka hiljem selle žüriis. Kui see kõik sulle Laura kohta ikka kuidagi tuttav ei tundu, siis ära muretse. Tänaval tunneksid sa ta kindlasti ära. Laura räägib Portailile oma ainulaadsest stiilist lähemalt.

 Laura, sind iseloomustab särav ja pilkupüüdev stiil. Mis sind selleks inspireerib?

Minu tujud, värvid ja tegelikult kõik, mis mind ümbritseb. Armastan vintage-riideid, mis on omanäolised ja kordumatud, ning valin ka selle järgi riidekappi esemeid, mis juba eemalt mind kõnetavad.

Eriti vägevad kostüümid on sul laval esinedes. Räägi üks ekstreemseim lugu, kuidas kostüümi enne lava kokku oled saanud?

Esinesime Ziggy Wildiga Hollandis ühel festivalil ja tundsin, et mul on puudu see õige tagi trikoo pealt. Jalutasin peale soundcheck’i festivalialal ringi, kui märkasin äkki ühte eriti ägedat musta narmastega nahktagi. See oli perfektne! Kuna olime Eestist ära olnud juba kaks ja pool nädalat olid mul taskus reaalselt viimased viiskümmend eurot, mis oli mõeldud söögirahaks Eestisse tagasijõudmisel.

Aga see tagi oli ju armastus esimesest silmapilgust! Teadsin, et ei saa selleta lahkuda. Läksin poodi uudistama ja rääkisin müüjaga nii kaua, et bändikaaslased jõudsid mind juba otsima tulla. Tagi maksis kuskil 80 eurot.

Jõudsin enne esinemist poemüüjaga kokkuleppele, et kui teen laval neile reklaami, siis saan tagi 60 euro eest. Laenasin bändikaaslastelt veel 10 eurot ja saingi tagi endale! Laval olles olin muidugi nii ekstaasis, et mainisin indiaanipoe vintage-telki peaaegu pärast iga lugu. Olen selle ostu eest siiani väga tänulik nii poemüüjale kui ka bändikaaslastele. See oli saatus!

Kas enne lavale minekut on kostüümi või soenguga midagi valesti ka läinud?

Selleks peab alati valmis olema, et laval võib midagi juhtuda, kuid sellest ei tohi ennast häirida lasta. Viimati juhtus selline apsakas, et mul lendas keset laval laulmist seelik seljast. Õnneks olin seeliku alla pannud trikoo ning jätkasin esinemist. Viskasin loo lõppedes laval nalja, et lugu oli nii raju, et isegi seelik lendas seljast minema.

Milliseid poode tavaliselt läbi kammid, kui garderoobi täiendad?

Minu üks lemmikuid on Vintage Humana. Enamik minu esinemistagisid on sealt pärit. Vahel külastan ka poode nagu Zara, River Island, House, Cropp, New Yorker ja H&M. Viimasest olen leidnud ägedaid trikoosid ja põlvikuid nii endale kui ka Ziggy Wildi tantsutüdrukutele.

Sinu kõige mugavam rõivaese on…?

Punane nahktagi, mille ostsin Vintage Humanast. See on ühtlasi ka üks minu lemmikesinemisrõivaid.

Kui tulla korraks koduse, põhjamaisema stiili juurde, siis kirjelda meile üht lihtsa ja puhta joonega komplekti, mida kannaksid.

Usun, et valiksin mingis pastelses toonis pükskostüümi või miks mitte pintsaku ja viigipüksid. Pükskostüüm on väga mugav, kuid samas stiilne ning naiselik valik, mis sobib nii pidulikumaks ürituseks kui ka igapäevaseks kandmiseks.

Millised kodumaised brändid ja disainerid sind inspireerivad?

Eriti äge nahakunstnik on Liina Adamson Ehte, kelle aksessuaarid on julged, naiselikud, kuid samas omanäolised. Noortest disaineritest on Mirjam Kalmann kindlasti mainimist väärt – tema kollektsiooni kandsin ka Eesti Laulul. Ning kindlasti ka Tuule Soosaar, kes valmistas spetsiaalselt Eesti Lauluks roosa poolkasuka. Veel meeldivad mulle Cärol Ott ja Mariliis Niine, kellel on väga julge ja silmapaistev stiil. Kindlasti kuuluvad lemmikute hulka ka Roberta Eineri ning Kristiina Viirpalu looming.

Aga välismaised?

Minu kaks lemmik välismaist disainerit on Jeremy Scott ja John Galliano.

Naistest on vaieldamatu lemmik Vivenne Westwood, kelle moe-show on alati omaette inspiratsiooniallikas. Üks väga huvitav disainer on ka Manish Arora, kelle loodud rõivad on omamoodi kunstiteosed.

Kas sinu vaba ja muretu iseloomu juures on ka mõni riietus, mida sa kunagi ei kannaks? Miks?

Olen seda meelt, et never say never. Ausalt. Mitte kunagi ei või teada, kuhu mingi heas mõttes veidrus ideaalselt sobib.

Kui sul on kunagi päris oma kodu, siis milline oleks selle interjöör?

Ilmselt väga värviline, kuid mitte liialt hullumeelne. Mulle meeldivad väga stuudiokorterid, kuid samas armastan puitu ja maalähedust ning hubasust. Kindlasti oleks must-have suur riidekapp. Samuti tahaksin retrokülmikut, vinüülimängijat ja mullivanni. Kas või ühe mulliga, aga peaasi, et mullitab!

Kindlasti võiksid kuskil olla väga head kõlarid ja muidugi, kui räägime päris unistuste kodust, siis võiks olla ka eraldi peeglitega saal, kus harjutada laulmist, tantsimist ja teha trenni. Olen seda meelt, et unistused peaksid olema ikka suured ja sellised, mis suunurgad kõrvuni viivad, et oleks, mille nimel pingutada.

Lõpetuseks – milline on sinu moto?

Julge erineda ja ära põe! See on lause, mida pean endale tihti meelde tuletama. Kriitika on suur osa minu igapäevaelust. Iseendale tuleb meelde tuletada, miks sa midagi teed, ja kui ise naudid, siis ongi hästi. Pole mõtet põdeda ja ennast teiste arvamustest lähtudes kuidagi voolida. Sina, kõige loomulikumas vormis, oledki kõige vingem ja originaalsem. See on ka minu moto ning motivatsioon edasiliikumiseks.

Seega, kallis lugeja, don’t põe. Aeg oma lemmikvärve kanda ja täiel rinnal kevadet nautida on käes! Inspireeriva Laura ja tema bändi tegemistega saad kursis olla www.facebook.com/ziggywild.

Karl-Erik Taukar ja An-Marlen on ühendanud jõud uuel singlil „Teineteiseta“ – koostööl, mis toob kokku kaks Eesti popmuusika eriilmelist autorit ja esitajat.

Lugu hakkas kuju võtma Taukari ja tema bändi kitarristi, produtsendi ning laulukirjutaja Eric Kammiste käe all. Esimeste demode valmides tekkis Taukaril mõte kutsuda kaasa An-Marlen, kellega tutvuti „Su nägu kõlab tuttavalt“ salvestustel – et seda lugu üheskoos edasi kirjutada ja duetina esitada. „Läks õnneks, tahtiski,“ võtab Taukar koostöö alguse kokku.

An-Marleni sõnul oli otsus lihtne. “Lisaks sellele, et Karl on meeletult sümpaatne ja muhe, oli stuudios tore avastada, et meie maitse muusikalistes küsimustes ühtib ideaalselt ja mõni hetk isegi täiendas üksteist. Kordaks teinekordki!” kirjeldas lauljatar ühist loomeprotsessi.

„Teineteiseta“ autorite ja produtsentide ringi kuuluvad lisaks Taukarile, An-Marlenile ja Kammistele Kerli Kivilaan ning Vallo Kikas. Tulemuseks on emotsionaalne poplugu, mille keskmes on kahe inimese vaheline lähedus ja samal ajal nende vahele jääv distants.

Sama motiivi jätkab Patrik Printsi lavastatud muusikavideo, kus peategelased liiguvad ühes ajas ja ruumis, kuid nende teed ei taha päriselt ristuda. An-Marleni sõnul lisas Printsi visuaalne käsitlus loole sügavuse, mida autorid kirjutamise ajal veel ise märgata ei osanud.

Disainer ja ettevõtja Siim Karro on liikunud ruumiloome alalt üha sügavamale biotehnoloogia ja materjaliarenduse maailma. Ta on mütseelipõhiseid materjale arendava Myceeni kaasasutaja ja tegevjuht ning tema töö keskmes on küsimus, kuidas viia eksperimentaalsed biomaterjalid laborist ja väiketootmisest laiemasse kasutusse. Disainiöö rahvusvahelisel konverentsil „The Future of Product Design / Tootedisaini tulevik“ räägib Karro sellest, miks uued lahendused, mis näivad vastavat tänastele probleemidele, ei jõua siiski kasutusse üleöö.

Vestlesime Siimuga sellest, millised materjalid ja tootmisviisid kujundavad homset disaini, kuidas sünnib päriselt konkurentsivõimeline materjaliinnovatsioon ning mis peab muutuma, et tänased eksperimendid jõuaksid homme meie kodudesse, hoonetesse ja igapäevaellu.

Millisel hetkel said aru, et seened ja mütseel ei ole sinu jaoks enam lihtsalt põnev eksperiment, vaid midagi, millele tahad päriselt oma töö ja ettevõtte üles ehitada?

See arusaam tekkis tegelikult alles siis, kui olime Myceeni juba asutanud ja töö täie hooga käis. Ma ei saa öelda, et oleks olnud üks konkreetne hetk, mil otsustasin, et nüüd on nii. Pigem on see olnud orgaaniline kasv selles suunas. Materjali enda potentsiaal andis pidevalt hoogu juurde.

Seenematerjal kõlab endiselt paljude jaoks pisut futuristlikult või isegi veidralt. Mis on kõige suurem eelarvamus, millega Myceen kokku puutub, ja millal muutub „huvitav alternatiivmaterjal“ sinu jaoks päriselt konkurentsivõimeliseks materjaliks?

Minu jaoks on see muutus juba toimunud. Laiema üldsuseni jõuab see teadmine siis, kui suudame materjali toota samas suurusjärgus nagu tavapäraseid materjale. Praegu otsustab turg suuresti selle järgi, mida kasutada, arvestades eelkõige hinda ja omadusi. Kui suudame näidata, et võistleme selles raamistikus, on meie materjalidel eelis, sest tootmine ei sõltu energiamahukatest protsessidest ega esmase tooraine kasutamisest.

Myceen alustas valgustite ja sisustustoodetega, nüüd liigute järjest enam ehitusmaterjalide, sealhulgas isolatsiooni suunas. Kui suur hüpe on liikuda Eesti tootedisaini auhinnaga BRUNO pärjatud tootest materjalini, mida võiks ühel päeval kasutada tuhandetes hoonetes? 

Sisustustooted on olnud väga hea vahend uudse materjali tutvustamiseks. Oleme tõestanud, et neid on võimalik toota ka piiratud tingimustes – seda kinnitavad arvukad projektid üle maailma, kodudest baaride ja kontoriteni.

Ehitusmaterjalidega siseneme aga täiesti uude maailma. See eeldab suurt tootmisvõimekust ning seda, et materjalid vastaksid eri turgude nõuetele, mis on kujunenud aastakümneid kasutusel olnud materjalide põhjal. Sellisesse turuloogikasse sissesulandumine võib tunduda keeruline, kuid näen, et isegi oma konservatiivsuse poolest tuntud ehitussektoris on tulemas suured muutused, arvestades seda, kui palju innovatsiooni selle ümber praegu toimub.

Kestlikkusest on saanud disainimaailmas peaaegu kohustuslik sõna. Kuidas eristada sinu meelest tegelikku muutust rohelisest retoorikast ja kas see võiks sinu arvates olla midagi, millega Eesti disain maailmas edu saavutab?

Üleminekuperioodidel võib tunduda, et millestki räägitakse ebavajalikult palju ning tekkida võib isegi väsimus või vastuseis. Tegelik muutus on toimunud siis, kui me ei pea enam kestlikkust müügiargumendina kasutama, vaid saame aru, et see ongi kõige eelduseks, mida teeme.

Üksikute väikeste näidetega ei saavuta aga suuremat edu, mis maailmas silma paistaks. Selleks on vaja riigipoolset toetavat tööstuspoliitikat, sest ainult projektipõhisest rahastusest ei piisa. Hea näide on Itaalia, kus pärast Teist maailmasõda loodi tööstuse moderniseerimiseks väiketootjatele soodsad tingimused maksusoodustuste ja muude toetavate meetmete näol. Selle tulemusel tekkisid tööstuspiirkonnad ja tootmisvõrgustikud, mis omakorda lõid tingimused kohalikele disaineritele. Sõjajärgsed Itaalia disainerid olid kahtlemata geniaalsed, kuid ilma kohaliku tööstuse võimekuseta poleks nad ilmselt saavutanud sellist rahvusvahelist mainet. Ainult heast disainerist ei piisa, vaja on ka tööstust, mis võimaldab tal end täielikult väljendada.

Ilma kogu ettekannet ette ära rääkimata, mis on see üks mõte, mille tahad Disainiöö konverentsi publikule kaasa anda?

See vestlus avabki tegelikult natuke teemat, mida oma ettekandes käsitlen. Tahan rääkida sellest, miks uued lahendused, mis justkui lahendavad tänaseid probleeme, ei jõua kasutusse üleöö.

Milline täna kasutusel olev materjal või tootmisviis võib meile kümne aasta pärast tunduda täiesti vananenud ja keskkonnavaenulik?

Üks teema, millest teadlikkus loodetavasti kasvab, on materjalide mõju tervisele. Tänapäeval väga tavalised materjalid nagu lamineeritud mööbliplaadid, vineer ja isegi liimpuit, sisaldavad liime, sideaineid ja muud ehituskeemiat, mis võib mõjutada inimeste tervist. See on nähtamatu probleem, mida on teaduslikult uuritud, kuid millele pole seni piisavalt tähelepanu pööratud.

Loodan näha ka seda, et praegu veel eksperimentaalsed materjalid on leidnud endale sobiva rakenduse. Ja kui ebamõistlikult toodetud materjalid pole selleks ajaks kasutusest kadunud, siis vähemalt on neid arendatud märksa mõistlikumateks ja keskkonda vähem kurnavateks lahendusteks.

28. septembrist 4. oktoobrini toimub ajaloolises Põhjala tehases juba 21. korda Baltimaade suurim disainifestival Disainiöö. Nädala jooksul leiab aset üle saja eriilmelise disainisündmuse, mis toovad kokku mõjukad disainivaldkonna tegijad Eestist ja välisriikidest. Tutvu programmiga disainioo.ee.