Käesoleva nädala laupäeval saab kodumaist brändi Frankie Animal näha Eesti Laulu finaalis. Mõni nädal tagasi andis koosseis välja oma Eesti Laulu võistlusloo „Misty” video. Kuna meile meeldivad nii Frankie Animal, „Misty” kui ka südamekostüümis Henrik Kalmet, siis mõtlesime, et räägime stiilist ja kostüümidest Frankie Animaliga veelgi.

Lahkesti olid Portailile nõus aru andma Frankie Animali liikmed Marie M. Vaigla ja Jonas Kaarnamets.

Kuidas on Frankie Animal oma praeguse stiili leidnud?

Marie: Kõik on läinud ikka loomulikku teed pidi. Muusika ju tuleb meist endist ning see omakorda dikteerib visuaalse keele. Saame kohe aru, kui pilt, riided või muu väline ei sobitu muusikaga, või ka vastupidi. Need käivad käsikäes.

Kas jälgite kindlat mustrit ja vormi enda projektide visuaalse osa juures – alates riietest kuni albumite kujundusteni? On teil selleks oma meeskond või suunate ja toimetate ise?

Marie: Albumi „The Backbeat” puhul oli küll väga selge kontseptsioon ja läbiv joon, millega kontsertidel üritasime mängida. Albumi kujundusel oli oluline osa Kärt Hammeri kunstil, millest lähtuvalt ka kõik muu ümber tegime.

Aga ka nüüd, just viimaste singlite puhul, oleme üritanud piltide ja videote abil ühist keelt leida ning usun, et oleme sellega väga hästi hakkama saanud. Suurt tiimi meil ei olegi, Kärt Hammer loomulikult aitab stilistikaga, kuid suuresti olemegi selline DIY-bänd.

Jonas: Et tiim tähendab enamikel juhtudel raha ja kuna iseseisvalt tegutsevatel bändidel seda üleliia pole, siis liigub bändindus üha laiema „DIY-stumise” poole. Meie puhul kehtis näiteks viimaste singlite artwork’i tegemisel sama muster: mõtlesime koos mingi idee, meie bassimees Jan disainis ja teostas selle ning lõpuks andsime Mariega veel nõu, mida muuta. Lihtne, odav ja kiire.

Mis teil oma esimesel live-kontserdil seljas oli?

Marie: Minul olid vist teksapüksid ja triibuline (või roosa?!) pikkade varrukatega kampsik. Väga indie, tõesti. Ega esimestel laividel ei osanudki visuaalsele poolele nii suurt rõhku panna ja ausalt öeldes ei mäletagi, kes selle stilistika tegi. Hiljem oleme sellega küll palju vaeva näinud, parim näide on aastapäevad tagasi toimunud KUMU kontsert, kus meil oli väga selge kontseptsioon ja meie jaoks oli oluline, et lavaline pilt haakuks meie muusika ja albumi kujundusega. Siis tegi laval kunsti Kärt Hammer, mis ka otsepildina seinale projekteerus. Idee midagi sellist teha mõlkus juba tükk aega meeles ning KUMU oli enam kui õige koht selle realiseerimiseks.

Jonas: Mul oli seis suhteliselt sama. Seljas oli triibuline särk, beežid püksid ja hall pusa. Väga 2012. Kusjuures fun fact: selle ürituse nimi oli „Blinking Rabbits from Neptune”. Seal esinesid veel Elephants From Neptune, Blinking Lights ja Tenfold Rabbit. Tuhnides Facebooki lõpututes arhiivides, leidsin kontserdi ametliku lehe, mille kirjelduses seisis: „Eelsoojendusena on võimalik suurelt ekraanilt vaadata UEFA 2012 Meistrite Liiga finaalmängu (Chelsea vs. Bayern). Jalkamängu vaheajal esineb noortest muusikutest koosnev akustilist indie rock’i mängiv bänd!”

Milline on üks stiilipuhas laul? 

Marie: Mina isiklikult ei olegi suur „stiilipuhtuse” fänn. Minu jaoks seostub see klišeedega. See on see, kui miski peab kuskile raamidesse mahtuma ja olema nii „nagu on õige”. Ma ei arva, et stiilipuhtus kui selline täna enam nii tähtis on. Elame ajas, kus erinevaid stiile omavahel segatakse – seega selget stiilipuhtust on uues muusikas raske leida. Nendest „miksidest” arenevad omakorda uued stiilid ning ma arvan, et see on väga huvitav ja vajalik. Ent kõige olulisem on ikkagi sisu.

Jonas: Minu jaoks on stiilipuhas laul, kontsert või artist selline, mis mõjub tervikuna. Mõjutused on sulandunud ühtlaseks seguks nii, et oskad ehk välja noppida erinevaid konkreetseid laenatud elemente, aga kõik need elemendid kokku mõjuvad värske ja uuena.

Inimene, nähtus või loom, kellest ja millest inspireerute?

Marie: Inspireerume mingist sisemisest seisundist, mis omakorda sõltub inimestest, suhetest, ilmast, filmidest, raamatutest…

Jonas: Mind inspireerib alati värskus. Olgu see siis inimene, mingi koht või muusika – kui ta/see mõjub mulle värske või uuena, siis tunnen, kuidas mu tšakrad avanevad.

Kas ja milliseid alternatiivseid ideid „Misty” videole veel oli? 

Marie: Valminud versioon oli äkki kolmas variant „Misty” videost? Kõigepealt oli idee teha kunstipärane tantsuvideo, seejärel lihtne DIY-proovika-video. Lõpliku idee peale tulime koos Martin Kuudiga ning sinna oli südamekostüüm kohe sisse kirjutatud, kuna video räägib ju mehe südame elust, kui ta on armuvalus. Natuke kurb, südamlik, armas ja kergelt iroonilise alatooniga.

Mis on Frankie Animali missioon?

Marie: Võib-olla see, et olla kunagi oma muusikaga kellelegi eeskujuks, inspiratsiooniks. Olla kellelegi põhjus, miks ta midagi teeb.

Vaata ka Frankie Animali loo „Misty” videot:

Frankie Animal avaldas uue singli “i want it (if you want to)”, mida esitletakse 14. mail klubis D3 toimuva kontserdiga, kus lavale astub ka Vaiko Eplik ja Eliit.

Frankie Animal on alternatiiv-pop/rokk bänd Tallinnast, mille tuumiku moodustavad laulja Marie M. Vaigla, kitarrist Jonas Kaarnamets ja bassimängija Jan-Christopher Soovik. Laiemale publikule sai bänd tuntuks 2018. aasta Eesti Laulul looga “(Can’t Keep Calling) Misty” ning 14 tegutsemisaastaga on bänd jõudnud Eesti mainekamate alternatiivbändide hulka. Eelmisel aastal ilmunud singel “you, i need you” püsis Raadio 2 TOP 10 edetabelis 12 nädalat.

Uus singel “i want it (if you want to)” on mingis mõttes naasmine bändi vanema, rokilikuma helikeele juurde ning eristub nende kahest viimasest singlist. Looga antakse edasi tooremat energiat, mõtiskletakse armumise ja sellega kaasneva ebakindluse teemadel. Ühtlasi on uus pala kolmas singel ansambli sügisel ilmuvalt albumilt, mille helikeelega soovib bänd kuulajaid üllatada, nagu seda ka eelmisel aastal väljaantud lugudega “you, i need you” ja “maria marianna” tehtud on.

“Katsetame ja ennast piiridesse ei pane – saab elektroonikat, saab n-ö klassikalise pop-rokkbändi kõla,” sõnas Jonas Kaarnamets. “Ning mis põhiline – oleme saanud väga hea hoo lugude kirjutamisel ja nende viimistlemisel – suurem osa materjalist on valminud viimase poole aasta jooksul.”

Bänd tähistab oma 14. sünnipäeva ja singli ilmumist 14. mail klubis D3 toimuva kontserdiga, kus samal õhtul astub lavale ka Vaiko Eplik ja Eliit.

Kuula uut singlit “i want it (if you want to) Spotifyst!

1. mail astub Paavli Kultuurivabriku lavale Austraaliast pärit kitarrivirtuoos Plini, keda peetakse rahvusvaheliselt üheks oma põlvkonna silmapaistvamaks muusikuks. Õhtu avab electro-jazz duo Sungazer.

Sydneyst pärit kitarrist ning helilooja Plini on progressiivse metali skeenel tugevalt laineid löönud. Samas paistab ta silma oma tagasihoidliku ja napisõnalise olekuga, eelistades lasta muusikal enda eest rääkida.

Plini debüütalbum Handmade Cities pälvis laialdast tunnustust, jõudes ajakirja Guitar World edetabelis “20 parimat kitarrialbumit” viiendale kohale. Grammyga pärjatud kitarrilegend Steve Vai on nimetanud seda üheks parimaks ja innovaatilisemaks instrumentaalseks rokk/metal-kitarrialbumiks, mida ta kunagi kuulnud on.

Plini muusikahuvi sai alguse juba lapsepõlves, kui tema ema tutvustas talle The Beatlesi loomingut. Esialgu unistas ta trummarikarjäärist, improviseerides koduste köögitarvikutega, kuid leidis hiljem tee kitarri juurde. Kuigi tema isa on džässbassist, kujunes Plini suuresti iseõppijaks, arendades oma stiili iseseisva katsetamise ja kuulamise kaudu. Tema loomingut kuuldes võiks aga arvata, et ta on läbinud põhjaliku akadeemilise muusikateooria õppe.

Tänaseks on Plini andnud välja mitmeid EP-sid, singleid ning albumeid, salvestades suure osa oma loomingust kodustuudios. 2019. aastal kutsuti ta erikülalisõppejõuks Vai Academy’sse, kus ta töötas koos nimekate muusikutega nagu Joe Satriani ja Devin Townsend. Lisaks on ta andnud meistriklasse mainekates muusikakoolides üle maailma, sealhulgas Berklee College of Music ja Musicians Institute.

Sungazer on bassisti Adam Neely ja trummari Shawn Crowderi avangardne electro-jazz duo, mis sai alguse 2014. aastal Brooklynis, New Yorgis. Nende muusika ühendab jazz-fusion’i, 8-biti esteetika, progressiivse roki ja elektroonilise tantsumuusika: tulemuseks on improvisatsioonist kantud ja tulevikku suunatud helikeel.

Uuri lisa Facebookist.