Käesoleva nädala laupäeval saab kodumaist brändi Frankie Animal näha Eesti Laulu finaalis. Mõni nädal tagasi andis koosseis välja oma Eesti Laulu võistlusloo „Misty” video. Kuna meile meeldivad nii Frankie Animal, „Misty” kui ka südamekostüümis Henrik Kalmet, siis mõtlesime, et räägime stiilist ja kostüümidest Frankie Animaliga veelgi.

Lahkesti olid Portailile nõus aru andma Frankie Animali liikmed Marie M. Vaigla ja Jonas Kaarnamets.

Kuidas on Frankie Animal oma praeguse stiili leidnud?

Marie: Kõik on läinud ikka loomulikku teed pidi. Muusika ju tuleb meist endist ning see omakorda dikteerib visuaalse keele. Saame kohe aru, kui pilt, riided või muu väline ei sobitu muusikaga, või ka vastupidi. Need käivad käsikäes.

Kas jälgite kindlat mustrit ja vormi enda projektide visuaalse osa juures – alates riietest kuni albumite kujundusteni? On teil selleks oma meeskond või suunate ja toimetate ise?

Marie: Albumi „The Backbeat” puhul oli küll väga selge kontseptsioon ja läbiv joon, millega kontsertidel üritasime mängida. Albumi kujundusel oli oluline osa Kärt Hammeri kunstil, millest lähtuvalt ka kõik muu ümber tegime.

Aga ka nüüd, just viimaste singlite puhul, oleme üritanud piltide ja videote abil ühist keelt leida ning usun, et oleme sellega väga hästi hakkama saanud. Suurt tiimi meil ei olegi, Kärt Hammer loomulikult aitab stilistikaga, kuid suuresti olemegi selline DIY-bänd.

Jonas: Et tiim tähendab enamikel juhtudel raha ja kuna iseseisvalt tegutsevatel bändidel seda üleliia pole, siis liigub bändindus üha laiema „DIY-stumise” poole. Meie puhul kehtis näiteks viimaste singlite artwork’i tegemisel sama muster: mõtlesime koos mingi idee, meie bassimees Jan disainis ja teostas selle ning lõpuks andsime Mariega veel nõu, mida muuta. Lihtne, odav ja kiire.

Mis teil oma esimesel live-kontserdil seljas oli?

Marie: Minul olid vist teksapüksid ja triibuline (või roosa?!) pikkade varrukatega kampsik. Väga indie, tõesti. Ega esimestel laividel ei osanudki visuaalsele poolele nii suurt rõhku panna ja ausalt öeldes ei mäletagi, kes selle stilistika tegi. Hiljem oleme sellega küll palju vaeva näinud, parim näide on aastapäevad tagasi toimunud KUMU kontsert, kus meil oli väga selge kontseptsioon ja meie jaoks oli oluline, et lavaline pilt haakuks meie muusika ja albumi kujundusega. Siis tegi laval kunsti Kärt Hammer, mis ka otsepildina seinale projekteerus. Idee midagi sellist teha mõlkus juba tükk aega meeles ning KUMU oli enam kui õige koht selle realiseerimiseks.

Jonas: Mul oli seis suhteliselt sama. Seljas oli triibuline särk, beežid püksid ja hall pusa. Väga 2012. Kusjuures fun fact: selle ürituse nimi oli „Blinking Rabbits from Neptune”. Seal esinesid veel Elephants From Neptune, Blinking Lights ja Tenfold Rabbit. Tuhnides Facebooki lõpututes arhiivides, leidsin kontserdi ametliku lehe, mille kirjelduses seisis: „Eelsoojendusena on võimalik suurelt ekraanilt vaadata UEFA 2012 Meistrite Liiga finaalmängu (Chelsea vs. Bayern). Jalkamängu vaheajal esineb noortest muusikutest koosnev akustilist indie rock’i mängiv bänd!”

Milline on üks stiilipuhas laul? 

Marie: Mina isiklikult ei olegi suur „stiilipuhtuse” fänn. Minu jaoks seostub see klišeedega. See on see, kui miski peab kuskile raamidesse mahtuma ja olema nii „nagu on õige”. Ma ei arva, et stiilipuhtus kui selline täna enam nii tähtis on. Elame ajas, kus erinevaid stiile omavahel segatakse – seega selget stiilipuhtust on uues muusikas raske leida. Nendest „miksidest” arenevad omakorda uued stiilid ning ma arvan, et see on väga huvitav ja vajalik. Ent kõige olulisem on ikkagi sisu.

Jonas: Minu jaoks on stiilipuhas laul, kontsert või artist selline, mis mõjub tervikuna. Mõjutused on sulandunud ühtlaseks seguks nii, et oskad ehk välja noppida erinevaid konkreetseid laenatud elemente, aga kõik need elemendid kokku mõjuvad värske ja uuena.

Inimene, nähtus või loom, kellest ja millest inspireerute?

Marie: Inspireerume mingist sisemisest seisundist, mis omakorda sõltub inimestest, suhetest, ilmast, filmidest, raamatutest…

Jonas: Mind inspireerib alati värskus. Olgu see siis inimene, mingi koht või muusika – kui ta/see mõjub mulle värske või uuena, siis tunnen, kuidas mu tšakrad avanevad.

Kas ja milliseid alternatiivseid ideid „Misty” videole veel oli? 

Marie: Valminud versioon oli äkki kolmas variant „Misty” videost? Kõigepealt oli idee teha kunstipärane tantsuvideo, seejärel lihtne DIY-proovika-video. Lõpliku idee peale tulime koos Martin Kuudiga ning sinna oli südamekostüüm kohe sisse kirjutatud, kuna video räägib ju mehe südame elust, kui ta on armuvalus. Natuke kurb, südamlik, armas ja kergelt iroonilise alatooniga.

Mis on Frankie Animali missioon?

Marie: Võib-olla see, et olla kunagi oma muusikaga kellelegi eeskujuks, inspiratsiooniks. Olla kellelegi põhjus, miks ta midagi teeb.

Vaata ka Frankie Animali loo „Misty” videot:

Karl-Erik Taukar ja An-Marlen on ühendanud jõud uuel singlil „Teineteiseta“ – koostööl, mis toob kokku kaks Eesti popmuusika eriilmelist autorit ja esitajat.

Lugu hakkas kuju võtma Taukari ja tema bändi kitarristi, produtsendi ning laulukirjutaja Eric Kammiste käe all. Esimeste demode valmides tekkis Taukaril mõte kutsuda kaasa An-Marlen, kellega tutvuti „Su nägu kõlab tuttavalt“ salvestustel – et seda lugu üheskoos edasi kirjutada ja duetina esitada. „Läks õnneks, tahtiski,“ võtab Taukar koostöö alguse kokku.

An-Marleni sõnul oli otsus lihtne. “Lisaks sellele, et Karl on meeletult sümpaatne ja muhe, oli stuudios tore avastada, et meie maitse muusikalistes küsimustes ühtib ideaalselt ja mõni hetk isegi täiendas üksteist. Kordaks teinekordki!” kirjeldas lauljatar ühist loomeprotsessi.

„Teineteiseta“ autorite ja produtsentide ringi kuuluvad lisaks Taukarile, An-Marlenile ja Kammistele Kerli Kivilaan ning Vallo Kikas. Tulemuseks on emotsionaalne poplugu, mille keskmes on kahe inimese vaheline lähedus ja samal ajal nende vahele jääv distants.

Sama motiivi jätkab Patrik Printsi lavastatud muusikavideo, kus peategelased liiguvad ühes ajas ja ruumis, kuid nende teed ei taha päriselt ristuda. An-Marleni sõnul lisas Printsi visuaalne käsitlus loole sügavuse, mida autorid kirjutamise ajal veel ise märgata ei osanud.

Disainer ja ettevõtja Siim Karro on liikunud ruumiloome alalt üha sügavamale biotehnoloogia ja materjaliarenduse maailma. Ta on mütseelipõhiseid materjale arendava Myceeni kaasasutaja ja tegevjuht ning tema töö keskmes on küsimus, kuidas viia eksperimentaalsed biomaterjalid laborist ja väiketootmisest laiemasse kasutusse. Disainiöö rahvusvahelisel konverentsil „The Future of Product Design / Tootedisaini tulevik“ räägib Karro sellest, miks uued lahendused, mis näivad vastavat tänastele probleemidele, ei jõua siiski kasutusse üleöö.

Vestlesime Siimuga sellest, millised materjalid ja tootmisviisid kujundavad homset disaini, kuidas sünnib päriselt konkurentsivõimeline materjaliinnovatsioon ning mis peab muutuma, et tänased eksperimendid jõuaksid homme meie kodudesse, hoonetesse ja igapäevaellu.

Millisel hetkel said aru, et seened ja mütseel ei ole sinu jaoks enam lihtsalt põnev eksperiment, vaid midagi, millele tahad päriselt oma töö ja ettevõtte üles ehitada?

See arusaam tekkis tegelikult alles siis, kui olime Myceeni juba asutanud ja töö täie hooga käis. Ma ei saa öelda, et oleks olnud üks konkreetne hetk, mil otsustasin, et nüüd on nii. Pigem on see olnud orgaaniline kasv selles suunas. Materjali enda potentsiaal andis pidevalt hoogu juurde.

Seenematerjal kõlab endiselt paljude jaoks pisut futuristlikult või isegi veidralt. Mis on kõige suurem eelarvamus, millega Myceen kokku puutub, ja millal muutub „huvitav alternatiivmaterjal“ sinu jaoks päriselt konkurentsivõimeliseks materjaliks?

Minu jaoks on see muutus juba toimunud. Laiema üldsuseni jõuab see teadmine siis, kui suudame materjali toota samas suurusjärgus nagu tavapäraseid materjale. Praegu otsustab turg suuresti selle järgi, mida kasutada, arvestades eelkõige hinda ja omadusi. Kui suudame näidata, et võistleme selles raamistikus, on meie materjalidel eelis, sest tootmine ei sõltu energiamahukatest protsessidest ega esmase tooraine kasutamisest.

Myceen alustas valgustite ja sisustustoodetega, nüüd liigute järjest enam ehitusmaterjalide, sealhulgas isolatsiooni suunas. Kui suur hüpe on liikuda Eesti tootedisaini auhinnaga BRUNO pärjatud tootest materjalini, mida võiks ühel päeval kasutada tuhandetes hoonetes? 

Sisustustooted on olnud väga hea vahend uudse materjali tutvustamiseks. Oleme tõestanud, et neid on võimalik toota ka piiratud tingimustes – seda kinnitavad arvukad projektid üle maailma, kodudest baaride ja kontoriteni.

Ehitusmaterjalidega siseneme aga täiesti uude maailma. See eeldab suurt tootmisvõimekust ning seda, et materjalid vastaksid eri turgude nõuetele, mis on kujunenud aastakümneid kasutusel olnud materjalide põhjal. Sellisesse turuloogikasse sissesulandumine võib tunduda keeruline, kuid näen, et isegi oma konservatiivsuse poolest tuntud ehitussektoris on tulemas suured muutused, arvestades seda, kui palju innovatsiooni selle ümber praegu toimub.

Kestlikkusest on saanud disainimaailmas peaaegu kohustuslik sõna. Kuidas eristada sinu meelest tegelikku muutust rohelisest retoorikast ja kas see võiks sinu arvates olla midagi, millega Eesti disain maailmas edu saavutab?

Üleminekuperioodidel võib tunduda, et millestki räägitakse ebavajalikult palju ning tekkida võib isegi väsimus või vastuseis. Tegelik muutus on toimunud siis, kui me ei pea enam kestlikkust müügiargumendina kasutama, vaid saame aru, et see ongi kõige eelduseks, mida teeme.

Üksikute väikeste näidetega ei saavuta aga suuremat edu, mis maailmas silma paistaks. Selleks on vaja riigipoolset toetavat tööstuspoliitikat, sest ainult projektipõhisest rahastusest ei piisa. Hea näide on Itaalia, kus pärast Teist maailmasõda loodi tööstuse moderniseerimiseks väiketootjatele soodsad tingimused maksusoodustuste ja muude toetavate meetmete näol. Selle tulemusel tekkisid tööstuspiirkonnad ja tootmisvõrgustikud, mis omakorda lõid tingimused kohalikele disaineritele. Sõjajärgsed Itaalia disainerid olid kahtlemata geniaalsed, kuid ilma kohaliku tööstuse võimekuseta poleks nad ilmselt saavutanud sellist rahvusvahelist mainet. Ainult heast disainerist ei piisa, vaja on ka tööstust, mis võimaldab tal end täielikult väljendada.

Ilma kogu ettekannet ette ära rääkimata, mis on see üks mõte, mille tahad Disainiöö konverentsi publikule kaasa anda?

See vestlus avabki tegelikult natuke teemat, mida oma ettekandes käsitlen. Tahan rääkida sellest, miks uued lahendused, mis justkui lahendavad tänaseid probleeme, ei jõua kasutusse üleöö.

Milline täna kasutusel olev materjal või tootmisviis võib meile kümne aasta pärast tunduda täiesti vananenud ja keskkonnavaenulik?

Üks teema, millest teadlikkus loodetavasti kasvab, on materjalide mõju tervisele. Tänapäeval väga tavalised materjalid nagu lamineeritud mööbliplaadid, vineer ja isegi liimpuit, sisaldavad liime, sideaineid ja muud ehituskeemiat, mis võib mõjutada inimeste tervist. See on nähtamatu probleem, mida on teaduslikult uuritud, kuid millele pole seni piisavalt tähelepanu pööratud.

Loodan näha ka seda, et praegu veel eksperimentaalsed materjalid on leidnud endale sobiva rakenduse. Ja kui ebamõistlikult toodetud materjalid pole selleks ajaks kasutusest kadunud, siis vähemalt on neid arendatud märksa mõistlikumateks ja keskkonda vähem kurnavateks lahendusteks.

28. septembrist 4. oktoobrini toimub ajaloolises Põhjala tehases juba 21. korda Baltimaade suurim disainifestival Disainiöö. Nädala jooksul leiab aset üle saja eriilmelise disainisündmuse, mis toovad kokku mõjukad disainivaldkonna tegijad Eestist ja välisriikidest. Tutvu programmiga disainioo.ee.