3. septembril kell 18.00 avatakse Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis Tallinna Fotokuu kaasaegse kunsti biennaali rahvusvaheline peanäitus „Intensiivsed paigad“ Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis. Kuraatorite Loomingulise Ühenduse TOK koostatud näituse teoseid esitletakse lisaks ka mitmes teises asukohas üle linna, sealhulgas ajaloolises Viru hotellis, endises Kopli rahvamajas (Kopli 93), Eesti Rahvusraamatukogus ning Lasnamäel.

Näituse kuraatorite sõnul on pandeemia ja selle järellainetus meid mõjutanud nii vaimselt kui füüsiliselt ning ka seda, kuidas me igapäevaselt ümbritsevat kogeme. „Ruumides viibimise piirangud, sunnitud distantseerimine ja isoleerumine ning pikem digitaalsetes keskkondades veedetud aeg on tekitanud tungiva vajaduse uute teadmiste jagamise formaatide järgi, et võiksime hoolivamad ja jätkusuutlikumate vaadetega olla nii üheskoos kui ka iseendaga. Jätkuva poliitilise ja keskkonnakriisi taustal tähendaks seesuguste muutuste tegemine ühiskonna alustalade põhimõttelist ümbermõtestamist. “Vaadeldes Tallinna erinevaid piirkondi mõiste „intensiivsed paigad” kaudu, tegeleme me järgnevate uurimissuundade ja probleemkohtadega: poliitiline kujutlusvõime ja dekoloniaalsus arhitektuuris; intersektsionaalsus ja linnaplaneerimine; tööstuspärand ja selle ökoloogilised mõjud; habraste struktuuride, avaliku ja privaatse ruumi ning selle peidetud vahealade kitsaskohtade uurimine,” selgitavad näituse kuraatorid Anna Bitkina ja Maria Veits.

Näitusel osaleva Eesti kunstniku Laura Kuuse sõnul hakkas tema teos tekkima esimese isolatsiooniperioodi ajal soovist leida vormi, mis kohaneks ruumiga, mis inimesi parajasti ümbritseb. „Tegin helifaili, kus leebelt juhendav hääl viib kogeja läbi enda keha limaseene kehasse. Fotokuu kuraatornäituse jaoks on töö esmakordselt esitatud installatsioonina, kus külastaja saab end mõneks minutiks limaseeneks mõelda. Kujutledes tulevikumaailma leian end tihti limaseene ja teiste imeliste mitteinimorganismide seltsist,“ selgitab Kuusk.

Tallinna Fotokuu programmi kuuluv peanäitus leiab aset EKKMi ajaloolises hoones, mis on suutnud vastu pidada kiirenevale gentrifikatsioonile. Sealses keskkonnas eksponeerivad Ukraina kunstnikud Nataša Tseljuba ja Julija Appen loo kodulinna tagasipöördumisega kaasnevatest mitmetistest tunnetest ning minevikumälestuste ja uute kogemuste segunemisest unises paneelmajade rajoonis. Eesti kunstniku Anna Kaarma poeetilised audiojalutuskäigud viivad publiku rändama kunstnike stuudiotesse nõukogude aja lõpul ehitatud Lasnamäele. Hollandi kunstnik Tanja Engelberts lahkab geoloogilise aja erinevaid kihistusi ja mõtiskleb, millised on ruumi väärkasutuse tagajärjed pärast inimajastu lõppu. Iiri kunstnik Gareth Kennedy tutvustab oma uurimistööd pealkirjaga „Ajariitus” (2019–2044) ehk pikaajalist projekti vaipsooga kaetud eraldatud piirkonnas Atlandi ookeani kaldal asuvas Mayo krahvkonnas Iirimaal ning 4300 aasta vanust soomändi. Eesti kunstnik Laura Kuusk kutsub külastajaid naishäälel ja ambient-helil põhineva performatiivse installatsiooni kaudu muunduma mitteinimorganismiks. Ola Hassanaini (Sudaan/Holland) „Kokkutulemise ruum” lähtub ehitatud keskkonna potentsiaalist olla ka poliitiline ruum. Eesti kunstnik Roven Jõekäär, kes tegeleb kväär-arheoloogiaga esitleb oma pikaajalist projekti „Kväär Kalevipoeg”, mis toob vaatajani erinevaid teemasid peidetud kväärajaloost ja -folkloorist kantavate ja kasutatavate tarbeesemete kaudu. Tali Keren (Iisrael/Palestiina/USA) käsitleb mitmetahulisi ideoloogilisi mehhanisme, mille Iisrael on okupatsiooni ja territoriaalse laiendamise teenistusse rakendatud. Mitteametliku ajaloosäilitamisega tegelev Natalia Romik (Poola) uurib mälukaartide ja Poolas endistel štetlialadel praegu elavate inimestega suhtlemise kaudu juudi pärandi mälu(kao) kihte Euroopas. Vene kunstniku Aleksander Morozovi heliskulptuur „Tabula” lähtub EKKMi arhitektuursest ruumist. Morozov mõtiskleb muusika poliitiliste aspektide ning Tallinnas asunud Estonia klaverivabriku ajaloo üle – ta ühendab klaverikeeled ja elektrivoolu, luues nii hoones uue helilise kogemuse.

Ka näitus ise muutub intensiivseks paigaks – võimu paigaks, kust teatud protsessid alguse saavad ning kus tagatakse nende toimimine, kus kogemused üksteisega põimuvad ning kus need teistesse kontekstidesse sulanduvad, kus varasemalt omavahel seoseta tegevused ja ideed kokku saavad ja uuteks kontseptsioonideks arenevad, panustades vastutustundlikumate olemis- ja teadmisviiside loomisesse.

Uuri näituse kohta lisa www.fotokuu.ee.

Sel nädalal avaneb Fotografiskas näitus „Sündida ja sünnitada“, mis esitleb jõulises, ausas ja intiimses vaates hetki, mil saavad alguse nii elu kui vanemlus, saateks poeetilised mõtisklused sünnituse ürgse ja tabamatu olemuse üle.

Fotograaf Emilia Bergmark-Jiménez on aastast 2021 pildistanud Rootsis sünnitusi, talletades elu alguse lugusid – igaühel neist on olnud ainulaadsed asjaolud ja kulg. Fotografiskas 10. oktoobril avanev Bergmark-Jiménezi isikunäitus põhineb samal projektil ning juhatab läbi sünnituse erinevate etappide ja hetkede, mis tähistavad nii elu kui ühise teekonna algust. Dokumentaalfotod esitlevad sünnitust ausalt ja argiselt, kehalises ja intiimses vaates. Piltide saateks jagab fotograaf aga oma isiklikke mõtisklusi, mis puudutavad sünnituse ürgset ja metafüüsilist poolt – eluline ja poeetiline sulavad kokku näituseks, kus sünd on ühtaegu nii tunnistus kui teekond.

Bergmark-Jiménez on projekti raames osalenud üle 40 sünnitusel, millest igaühest on valminud umbkaudselt 900 ülesvõtet. Fotografiska näituse jaoks on ta välja valinud 25 sünnitust, mis on jäädvustatud fotograafi ausa, ent ülitundliku pilgu läbi. „Olen täheldanud, et need pildid toovad esile tugevaid reaktsioone. Fotod naiste kehadest, mis ei ole kaunid või sensuaalsed, äratavad üles allasurutud tundeid ja hirme,“ kommenteerib Bergmark-Jiménez oma loomingut. Näitusega „Sündida ja sünnitada“ jutustab kunstnik loo sünnituse eksistentsiaalsest aspektist, aga ka inimeseks saamisest ja inimesena elamisest. „See projekt on olnud mu elu kõige väekam teekond. See on põhjalikult ümber kujundanud minu arusaama reaalsusest,“ lisab kunstnik.

Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents sõnab, et näituse jõud peitub just selle ausas ja ilustamata eheduses: „Iga foto sellel näitusel kannab endas eriilmelist lugu ja selle kihte. Mõni pilt võib tunduda toore või liigagi vahetuna, kuid just selles peitub Emilia loomingu vägi – midagi pole ilustatud ega peidetud. Ehe elu etendub tema piltidel avameelselt ja kompromissitult, põhinedes Emilia sügaval austusel sünnituspalatis kogetu vastu.“

Näituse avamise puhul viibib Eestis ka kunstnik ise – tema inspireerivast maailmast saab vahetult osa saada nii 9. oktoobril kell 18 toimuval näituse avavestlusel kui 10. oktoobril kell 18 toimuval avatuuril. Sünnitust käsitleva näituse avanemise puhul lisandub 21. oktoobrist Fotografiska üritusteprogrammi ka hommikuvöönd – vastukaaluks igareedesele öövööndile seab Fotografiska teisipäeviti kell 9–11 fookuse lapse sündi ootavatele ning beebide ja väikelaste vanematele. Hommikuvöönd pakub rahulikku aega kunsti nautimiseks, turvalist ruumi lastega olemiseks ning võimalust kohtuda teiste vanematega ja jagada kogemusi. Hommikuvöönditel osalevad aeg-ajalt erikülalised, kes kõnetavad teemasid, mis ootuse ajal ning imikute ja maimikutega kooskasvamisel võiksid vanemale olla olulised või päevakajalised.

Kai kunstikeskuse sügishooaja avab Mėta Valiušaitytė (FR/LT) kureeritud näitus “Hapral pinnasel. Sirje Runge ja valgus”, mis on avatud 11. oktoobrist 2025 kuni 22. veebruarini 2026.

Näitus jälgib Sirje Runge loomingulist teekonda valguse, värvi ja taju uurimisel. Eelkõige maalijana tuntud Runge on tegutsenud mitmes meediumis, sealhulgas maali, video ja aastakümneid kestnud õpetamise vallas. Tema loomingu keskmes on mõiste värviruum – elav ja tundlik väli, kus põimuvad valgus, emotsioon ja struktuur. Runge jaoks on õpetamine ja loomine eluliselt seotud; ta mõtestab õpetamist kui iseseisvat kunstivormi, mis tugineb tähelepanule ja katsetamisele. Ka valgus ei ole tema praktikas pelgalt materiaalne nähtus, vaid peamine loominguline kaaslooja. 

Näitusel on väljas valik Runge teoseid 1970. aastatest tänaseni ning eraldi ruum on pühendatud tema õpetamiskunstile, rekonstrueerides tema katsetused värviliste paberitega valguse uurimiseks.

Ühe Eesti sõjajärgse kunsti juhtfiguurina on Runge otsija, kelle loominguline praktika avaneb kui helendav uurimus valguse, värvi ja mateeria olemusest. Ta käsitleb värvi kui vibratsiooni ning pedagoogikat kui kunstipraktikat. Hapruse asetamine nii kontseptuaalse kui ka materiaalse vaatenurgana teoste keskmesse kutsub külastaja astuma ruumi, kus põimuvad mateeria ja mõte, valgus ja vari, loomine ja lagunemine. Runge tuletab meelde, et kunsti jõud peitub sageli selle võimes kanda vastuolusid, aktsepteerida kaduvust ja muuta mööduv millekski kestvaks.

Uuri näituse kohta lisa kai.center.