Näituse kuraatorite sõnul on pandeemia ja selle järellainetus meid mõjutanud nii vaimselt kui füüsiliselt ning ka seda, kuidas me igapäevaselt ümbritsevat kogeme. „Ruumides viibimise piirangud, sunnitud distantseerimine ja isoleerumine ning pikem digitaalsetes keskkondades veedetud aeg on tekitanud tungiva vajaduse uute teadmiste jagamise formaatide järgi, et võiksime hoolivamad ja jätkusuutlikumate vaadetega olla nii üheskoos kui ka iseendaga. Jätkuva poliitilise ja keskkonnakriisi taustal tähendaks seesuguste muutuste tegemine ühiskonna alustalade põhimõttelist ümbermõtestamist. “Vaadeldes Tallinna erinevaid piirkondi mõiste „intensiivsed paigad” kaudu, tegeleme me järgnevate uurimissuundade ja probleemkohtadega: poliitiline kujutlusvõime ja dekoloniaalsus arhitektuuris; intersektsionaalsus ja linnaplaneerimine; tööstuspärand ja selle ökoloogilised mõjud; habraste struktuuride, avaliku ja privaatse ruumi ning selle peidetud vahealade kitsaskohtade uurimine,” selgitavad näituse kuraatorid Anna Bitkina ja Maria Veits.
Näitusel osaleva Eesti kunstniku Laura Kuuse sõnul hakkas tema teos tekkima esimese isolatsiooniperioodi ajal soovist leida vormi, mis kohaneks ruumiga, mis inimesi parajasti ümbritseb. „Tegin helifaili, kus leebelt juhendav hääl viib kogeja läbi enda keha limaseene kehasse. Fotokuu kuraatornäituse jaoks on töö esmakordselt esitatud installatsioonina, kus külastaja saab end mõneks minutiks limaseeneks mõelda. Kujutledes tulevikumaailma leian end tihti limaseene ja teiste imeliste mitteinimorganismide seltsist,“ selgitab Kuusk.
Tallinna Fotokuu programmi kuuluv peanäitus leiab aset EKKMi ajaloolises hoones, mis on suutnud vastu pidada kiirenevale gentrifikatsioonile. Sealses keskkonnas eksponeerivad Ukraina kunstnikud Nataša Tseljuba ja Julija Appen loo kodulinna tagasipöördumisega kaasnevatest mitmetistest tunnetest ning minevikumälestuste ja uute kogemuste segunemisest unises paneelmajade rajoonis. Eesti kunstniku Anna Kaarma poeetilised audiojalutuskäigud viivad publiku rändama kunstnike stuudiotesse nõukogude aja lõpul ehitatud Lasnamäele. Hollandi kunstnik Tanja Engelberts lahkab geoloogilise aja erinevaid kihistusi ja mõtiskleb, millised on ruumi väärkasutuse tagajärjed pärast inimajastu lõppu. Iiri kunstnik Gareth Kennedy tutvustab oma uurimistööd pealkirjaga „Ajariitus” (2019–2044) ehk pikaajalist projekti vaipsooga kaetud eraldatud piirkonnas Atlandi ookeani kaldal asuvas Mayo krahvkonnas Iirimaal ning 4300 aasta vanust soomändi. Eesti kunstnik Laura Kuusk kutsub külastajaid naishäälel ja ambient-helil põhineva performatiivse installatsiooni kaudu muunduma mitteinimorganismiks. Ola Hassanaini (Sudaan/Holland) „Kokkutulemise ruum” lähtub ehitatud keskkonna potentsiaalist olla ka poliitiline ruum. Eesti kunstnik Roven Jõekäär, kes tegeleb kväär-arheoloogiaga esitleb oma pikaajalist projekti „Kväär Kalevipoeg”, mis toob vaatajani erinevaid teemasid peidetud kväärajaloost ja -folkloorist kantavate ja kasutatavate tarbeesemete kaudu. Tali Keren (Iisrael/Palestiina/USA) käsitleb mitmetahulisi ideoloogilisi mehhanisme, mille Iisrael on okupatsiooni ja territoriaalse laiendamise teenistusse rakendatud. Mitteametliku ajaloosäilitamisega tegelev Natalia Romik (Poola) uurib mälukaartide ja Poolas endistel štetlialadel praegu elavate inimestega suhtlemise kaudu juudi pärandi mälu(kao) kihte Euroopas. Vene kunstniku Aleksander Morozovi heliskulptuur „Tabula” lähtub EKKMi arhitektuursest ruumist. Morozov mõtiskleb muusika poliitiliste aspektide ning Tallinnas asunud Estonia klaverivabriku ajaloo üle – ta ühendab klaverikeeled ja elektrivoolu, luues nii hoones uue helilise kogemuse.
Ka näitus ise muutub intensiivseks paigaks – võimu paigaks, kust teatud protsessid alguse saavad ning kus tagatakse nende toimimine, kus kogemused üksteisega põimuvad ning kus need teistesse kontekstidesse sulanduvad, kus varasemalt omavahel seoseta tegevused ja ideed kokku saavad ja uuteks kontseptsioonideks arenevad, panustades vastutustundlikumate olemis- ja teadmisviiside loomisesse.
Uuri näituse kohta lisa www.fotokuu.ee.
Iga seanss algab videopöördumisega, milles kunstnik avab filmide valiku tausta ning pakub vaatajale võimalikke vaatenurki nende kogemiseks. “Olen koostanud filmiprogrammi, mis toimib paralleelselt minu näitusega ja moodustab sellega ühtse terviku. Valitud filmid peegeldavad väikest osa sellest, mis on mulle maailmas oluline,“ ütleb Sirje Runge.
Filmiprogramm ühendab kinoklassika ja alternatiivse kunstikino. Näitamisele tulevad Alan Parkeri “Pink Floyd: The Wall” (1982), Federico Fellini “Rooma” (1972), Carine Asscheri “James Turrell: Passageways” (1995), Christoph Schaubi “Lõpmatuse arhitektuur” (2018) ning kaks episoodi National Geographic sarjast “Üks kummaline planeet” (2018). Tegemist on filosoofiliste ja kunstiliste teostega, mis igaüks omal moel käsitlevad inimeseks olemist ja elu Maal.
Kinoseanssidele pääseb näitusepiletiga. Kõik filmid linastuvad inglisekeelsete subtiitritega. Lisainfo programmi kohta: www.kai.center.
Jaanuarikuu lõpu lähenedes täitub Fotografiska näitusemaja mitmeks kuuks muusikaga – laupäevast, 24. jaanuarist avaneb Hollandi päritolu, ent poole sajandi jagu rahvusvahelise muusikamaailma visuaalset keelt tüürinud foto- ja videokunstniku Anton Corbijni suurnäitus. Näitusega kaasneb mahukas publikuprogramm, mis seob väljapaneku kohaliku muusika- ja kultuurimaastikuga läbi erituuride, filmilinastuste ning erikontsertide.
Legendaarse fotograafi suur ülevaatenäitus „Corbijn, Anton” rändab läbi kunstniku viie loomekümnendi, tähistades ühtaegu ka Corbijni 70. juubelit. Tema ainulaadne visuaalne käekiri on jäädvustanud tohutu hulga mõjukaid muusikuid – ajatud portreed, albumikaaned ja bändifotod on kinnistanud Corbijni rolli selles, kuidas maailm muusikat ja artiste näeb. Mitmekülgne ja rahvusvaheliselt hinnatud kunstnik on lisaks fotograafiale tegutsenud ka muusikavideote ja mängufilmide vallas, laiendades oma käekirja liikuvasse pilti ja narratiivi.
Enam kui 150 teosest koosneva retrospektiivi kaudu avaneb ehe ja erakordne, corbijnilikult hämar-müstiline portreemaailm, millest vaatavad vastu muusikamaailma suurkujud nagu Bono, Nirvana, Coldplay, Nick Cave, Prince, Annie Lennox, Dave Gahan, Martin Gore, Lenny Kravitz, Slash ja paljud teised. Fotodelt leiab ka filmitööstuse ikoonilisi tegelasi – näiteks Clint Eastwoodi, Cameron Diazi ja Willem Dafoe – ning tuttavlikke nägusid popkultuurist ja ühiskondlikust elust, nagu Kate Moss, Nelson Mandela ja Ai Weiwei. Lisaks fotodele on näitusele loodud suur visuaalne muusikatuba, mis annab võimsa, 360-kraadise vaate Corbijni videograafiale – muusikavideotele, mille saatel on sirgunud mitu põlvkonda. Näituse on Fotografiska kureerinud koostöös Anton Corbijniga.
Fotografiska näituse avamise puhul viibib Tallinnas ka Corbijn ise. Teda saab kuulda nii reedel, 23. jaanuaril toimuval näituse avapeol kui laupäeval, 24. jaanuaril toimuval Muusikanõunike taskuhäälingu avalikul salvestusel. Avanädala puhul külastab Eestit ka ansambel Brainstorm, keda Corbijniga seob aastatepikkune koostöö ning kelle portree on spetsiaalselt lisatud ka Fotografiska Tallinna näitusesaali. Brainstormi saab näituse avamise aegu kuulata näiteks neljapäeval, 22. jaanuaril toimuval Fotografiska taskuhäälingu avalikul salvestusel, kus bändiga vestleb Tallinn Music Weeki ja Station Narva kommunikatsioonijuht Ingrid Kohtla.
Näitus „Corbijn, Anton“ on Fotografiska Tallinnas avatud 24. jaanuarist 30. aprillini 2026. Uuri näituse ja publikuprogrammi kohta lisa Fotografiska kodulehelt.