Protsessi lõpptähtaega ei oska keegi ette näha ning videokaamera vahendusel saab veebist jälgida materjali vastupidavust ilmastikule, aga ka seda, kuidas taimed, samblikud, putukad ning linnud teosega suhestuma hakkavad. Kauniks lagunemiseks nimetatud protsessi käivitamisega pöörab kunstnik tähelepanu kõige kaduvusele ning vaatleb eluga loomulikult kaasas käivaid nähtusi nagu lagunemine, mädanemine, eemaldumine ning lahustumine. „Kasvamine ja lagunemine on muutumine ilma alguse ja lõputa. See on Universumi olemus – kohutavalt kaunis ja paratamatu,“ ütleb Sirje Runge.
Sirje Runge maalis oma kümnemeetrise õlimaali „Suur Armastus“ aastatel 2001–2003 ja see on üks tema viimastest maalidest. Seda tööd võib ühtlasi lugeda sümboolseks kokkuvõtteks Runge pikale ja viljakale karjäärile maalikunstnikuna. Maali on varasemalt eksponeeritud 2004. aastal Eesti Arhitektuurimuuseumis ning aastatel 2010–2011 Kumu kunstimuuseumis. Autor on selle teose kohta ise öelnud, et kui loomine oleks isetu armastamise seisund, siis oleks see maal tema armastusavaldus maailmale. Hiiglaslik hõbedane maal, millel olevad pintslilöögid ja erinevad värvikihid peegeldavad maalimise protsessi ning kunstniku kohalolu, avaneb vaatajale vastavalt tema liikumisele ja valgusele. Runge on oma loomingus läbivalt huvi tundnud looduse ja tehiskeskkonna omavahelisest suhestumisest ning füüsiliste nähtuste – iseäranis valguse – toimimisest.
„Suur Armastus / Kaunis Lagunemine“ viitab sümboolselt praeguse killustatud ja ebakindla aja traumadele ja vastuoludele. Teisest küljest viitab protsess ka vabanemisele ja muutumisele, mida pandeemiast ning kliimakriisist tulenevad äärmuslikud olud esile kutsuvad. Sellisel moel tegeleb installatsioon suuremal skaalal lagunemisega kui loodusliku, kultuurilise, filosoofilise, aga samuti ka poliitilise fenomeniga, kandes samal ajal ka vana naise lootustandvat üleskutset võtta teadlikult vastu muutuste aeg. Runge väidab, et kuna suremine on sama ilus kui sündimine ja kasvamine sama ilus kui lagunemine, on need protsessid suuremas muutuste jadas sama väärtuslikud, olgugi et erinevad.
Vaata installatsiooni lähemalt aadressil sirjerunge.eu.
Olgu lisatud, et installatsioon ise on püstitatud Eesti Vabaõhumuuseumi territooriumile Aarte talu tagusesse kivikülvi.
Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.
Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.
Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.
„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“
Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.
„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.
Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.
