Protsessi lõpptähtaega ei oska keegi ette näha ning videokaamera vahendusel saab veebist jälgida materjali vastupidavust ilmastikule, aga ka seda, kuidas taimed, samblikud, putukad ning linnud teosega suhestuma hakkavad. Kauniks lagunemiseks nimetatud protsessi käivitamisega pöörab kunstnik tähelepanu kõige kaduvusele ning vaatleb eluga loomulikult kaasas käivaid nähtusi nagu lagunemine, mädanemine, eemaldumine ning lahustumine. „Kasvamine ja lagunemine on muutumine ilma alguse ja lõputa. See on Universumi olemus – kohutavalt kaunis ja paratamatu,“ ütleb Sirje Runge.
Sirje Runge maalis oma kümnemeetrise õlimaali „Suur Armastus“ aastatel 2001–2003 ja see on üks tema viimastest maalidest. Seda tööd võib ühtlasi lugeda sümboolseks kokkuvõtteks Runge pikale ja viljakale karjäärile maalikunstnikuna. Maali on varasemalt eksponeeritud 2004. aastal Eesti Arhitektuurimuuseumis ning aastatel 2010–2011 Kumu kunstimuuseumis. Autor on selle teose kohta ise öelnud, et kui loomine oleks isetu armastamise seisund, siis oleks see maal tema armastusavaldus maailmale. Hiiglaslik hõbedane maal, millel olevad pintslilöögid ja erinevad värvikihid peegeldavad maalimise protsessi ning kunstniku kohalolu, avaneb vaatajale vastavalt tema liikumisele ja valgusele. Runge on oma loomingus läbivalt huvi tundnud looduse ja tehiskeskkonna omavahelisest suhestumisest ning füüsiliste nähtuste – iseäranis valguse – toimimisest.
„Suur Armastus / Kaunis Lagunemine“ viitab sümboolselt praeguse killustatud ja ebakindla aja traumadele ja vastuoludele. Teisest küljest viitab protsess ka vabanemisele ja muutumisele, mida pandeemiast ning kliimakriisist tulenevad äärmuslikud olud esile kutsuvad. Sellisel moel tegeleb installatsioon suuremal skaalal lagunemisega kui loodusliku, kultuurilise, filosoofilise, aga samuti ka poliitilise fenomeniga, kandes samal ajal ka vana naise lootustandvat üleskutset võtta teadlikult vastu muutuste aeg. Runge väidab, et kuna suremine on sama ilus kui sündimine ja kasvamine sama ilus kui lagunemine, on need protsessid suuremas muutuste jadas sama väärtuslikud, olgugi et erinevad.
Vaata installatsiooni lähemalt aadressil sirjerunge.eu.
Olgu lisatud, et installatsioon ise on püstitatud Eesti Vabaõhumuuseumi territooriumile Aarte talu tagusesse kivikülvi.
Kuraatori sõnul vaatleb „Tuleviku alguses“ ehet võimalike maailmade kujutlemise vahendina. Abstraktsed arhitektuursed ja orgaanilised vormid loovad ulmelise miniatuurse ökosüsteemi, kus inimesed, taimed, putukad, mineraalid, tehnoloogia ja tehisintellekt eksisteerivad uutes, alles määratlemata suhetes. Ehte intiimset mõõtkava teadlikult nihestades tõstatab väljapanek küsimusi, mis ulatuvad üksikesemetest kaugemale: millist maailma soovime, milliseid suhteid selles luua ja kellega tulevikku jagada? Ehe muutub siin uurivaks ja kohati maagiliseks tööriistaks, mille abil saab katsetada erinevaid väärtusruume, identiteete ning kooseksisteerimise viise.
Väljapanek koondab eri põlvkondade kunstnikke, kes käsitlevad ehet enama kui dekoratiivse esemena. Nende teosed kutsuvad kujutlema alles valmivat, kuid juba endale käegakatsutavalt vihjavat tulevikku.
Näitusel osalevad kunstnikud: Kaia Ansip (EST/PRT), Valdek Laur (EST), Keiu Koppel (EST), Kadi Kübarsepp (EST), Margit Paulin (EST), Liisbeth Kirss (EST), Katrin Kosenkranius (EST), Raili Vinn (EST), Mari Pärtelpoeg (EST), Elis Liivo (EST), Kati Erme (EST) ja Tõnis Malkov (EST).
„Jewellery Room“ toimub 17. sajandist pärit Lissaboni kloostris Convento dos Cardaes. Näitus on avatud 25.–26.09 kell 12–18 ning 27.09 kell 11–17. Uuri lisa A-galerii kodulehel.
Vivian Maier (1926–2009) töötas ligi 40 aastat lapsehoidjana ning pildistas samal ajal New Yorgi ja Chicago tänavatel sõjajärgse Ameerika argipäeva. Tema tähelepanu köitsid nii juhuslikud kohtumised, värvikad karakterid ja tragikoomilised hetked kui ka inimesed, kes jäid suurlinna pidevast liikumisest pisut kõrvale. Maieri fotodes kohtuvad terav vaatlusoskus ja vaoshoitud inimlikkus – omadused, tänu millele mõjuvad tema 1950.–1980. aastatel tehtud ülesvõtted jätkuvalt üllatavalt vahetult.
Maieri enam kui 120 000 negatiivist, filmidest ja helisalvestistest koosnev pärand avastati juhuslikult ning fotograaf ise rahvusvahelist tunnustust kogeda ei jõudnud. Fotografiska näitus vaatleb tema loomingut laiemalt, liikudes ikoonilistest mustvalgetest tänavakaadritest autoportreede, abstraktsemate tööde, värvifotograafia ja filmikatsetusteni.
„Vivian Maieri lugu on erakordne, aga veel olulisem on see, kui tugevalt kõnelevad tema fotod ka seda lugu teadmata,“ kommenteerib Fotografiska Tallinna näituste juht ja kaasasutaja Maarja Loorents. „Näitus annab külastajale tema kui möödunud sajandi ühe andekama tänavafotograafi loomingust suurepärase ülevaate, alustades ikoonilistest kaadritest Chicago ja New Yorgi tänavatel ning lõpetades tema abstraktsemate teoste ja värvifotodega.“ Loorents lisab, et Maieri loomingu tänane suurim väärtus võib peituda just selle inimlikkuses: „Maailm meie ümber on täis lugusid, kui me vaid võtame aega neid märgata.“
Anne Morini kureeritud „Vivian Maier: avastatud teosed“ avaneb Fotografiska Tallinnas 18. septembril ning jääb avatuks 17. jaanuarini.
