Protsessi lõpptähtaega ei oska keegi ette näha ning videokaamera vahendusel saab veebist jälgida materjali vastupidavust ilmastikule, aga ka seda, kuidas taimed, samblikud, putukad ning linnud teosega suhestuma hakkavad. Kauniks lagunemiseks nimetatud protsessi käivitamisega pöörab kunstnik tähelepanu kõige kaduvusele ning vaatleb eluga loomulikult kaasas käivaid nähtusi nagu lagunemine, mädanemine, eemaldumine ning lahustumine. „Kasvamine ja lagunemine on muutumine ilma alguse ja lõputa. See on Universumi olemus – kohutavalt kaunis ja paratamatu,“ ütleb Sirje Runge.
Sirje Runge maalis oma kümnemeetrise õlimaali „Suur Armastus“ aastatel 2001–2003 ja see on üks tema viimastest maalidest. Seda tööd võib ühtlasi lugeda sümboolseks kokkuvõtteks Runge pikale ja viljakale karjäärile maalikunstnikuna. Maali on varasemalt eksponeeritud 2004. aastal Eesti Arhitektuurimuuseumis ning aastatel 2010–2011 Kumu kunstimuuseumis. Autor on selle teose kohta ise öelnud, et kui loomine oleks isetu armastamise seisund, siis oleks see maal tema armastusavaldus maailmale. Hiiglaslik hõbedane maal, millel olevad pintslilöögid ja erinevad värvikihid peegeldavad maalimise protsessi ning kunstniku kohalolu, avaneb vaatajale vastavalt tema liikumisele ja valgusele. Runge on oma loomingus läbivalt huvi tundnud looduse ja tehiskeskkonna omavahelisest suhestumisest ning füüsiliste nähtuste – iseäranis valguse – toimimisest.
„Suur Armastus / Kaunis Lagunemine“ viitab sümboolselt praeguse killustatud ja ebakindla aja traumadele ja vastuoludele. Teisest küljest viitab protsess ka vabanemisele ja muutumisele, mida pandeemiast ning kliimakriisist tulenevad äärmuslikud olud esile kutsuvad. Sellisel moel tegeleb installatsioon suuremal skaalal lagunemisega kui loodusliku, kultuurilise, filosoofilise, aga samuti ka poliitilise fenomeniga, kandes samal ajal ka vana naise lootustandvat üleskutset võtta teadlikult vastu muutuste aeg. Runge väidab, et kuna suremine on sama ilus kui sündimine ja kasvamine sama ilus kui lagunemine, on need protsessid suuremas muutuste jadas sama väärtuslikud, olgugi et erinevad.
Vaata installatsiooni lähemalt aadressil sirjerunge.eu.
Olgu lisatud, et installatsioon ise on püstitatud Eesti Vabaõhumuuseumi territooriumile Aarte talu tagusesse kivikülvi.
Näitus nimega „extraORDINARY: Fashion and the Poetics of the Everyday“ uurib, kuidas disainerid muudavad argised rõivad ja pealtnäha lihtsad materjalid millekski erakordseks. Fookuses on nii garderoobi basic-esemed kui ka paber, plast ja metall, mis saavad ekstraordinaarseks tänu käsitööle, konstruktsioonile ja ehk ka disaineri vaimukusele. Muuseum lubab käsitleda ka seda, kuidas esemete väärtus kujuneb nende kasutamise ja hoidmise kaudu.
Andrew Boltoni kureeritud väljapanek koondab üle 200 teose, sealhulgas Marc Jacobsi, Calvin Kleini ja Matthieu Blazy loomingut ning moemärke nagu Burgerry, LOEWE, Moncler ja Off-White. Näituse kaks põhisuunda vaatlevad ühelt poolt argirõivaste ümbermõtestamist, teisalt lihtsate, vahel lausa ühekordseks kasutamiseks mõeldud materjalide muutumist kantavaks kunstiks.
Meenutuseks. Esialgu pidi 2027. aasta kevadnäitus nimega „John Galliano: Horizons“ keskenduma justnimelt Galliano loomingule. See plaan tõi kaasa omajagu kriitikat disaineri varasemate antisemiitlike ja rassistlike väljaütlemiste tõttu ning augusti lõpus teatasid muuseum ja Galliano ühiselt näitusest loobumisest. Bolton on rõhutanud, et uus kontseptsioon ei sündinud soovist leida lihtsalt käepärane asendus. Vogue’ile antud kommentaaris tunnistas ta, et varuplaani polnud: eesmärk oli luua sama ambitsioonikas ja kõnekas näitus, millel oleks ka relevantne.
Met Gala kontekstis tekib siia aga paratamatult omaette vastuolu. Argisuse ülistamine sündmusel, millelt oodatakse aasta kõige suurejoonelisemaid moekomplekte? Kõlab vähemalt esialgu meeldivalt paradoksaalselt.
Met Gala toimub 3. mail 2027 ja selle dress code’i pole veel avalikustatud. Näitus „extraORDINARY: Fashion and the Poetics of the Everyday“ on avatud 9. maist 2027 kuni 9. jaanuarini 2028.
Lebohang Kganye on rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik, kes kasutab perekonnaarhiive ja lavastatud keskkondi, et uurida, kuidas isiklikud lood kujundavad laiemat ajalookäsitlust või seda hoopis kahtluse alla seavad. Fotografiskas 6. novembril avaneva näituse „Le Sale ka Kgotso“ keskmes on kodu kui paik, kus põimuvad turvatunne ja rahutus, perekondlikud mälestused, mütoloogia ja folkloor. Lõuna-Aafrika suulisest pärimusest lähtudes uurib Kganye, kuidas uskumused ja rituaalid elavad edasi tänapäevas ning kujundavad inimeste igapäevaelu.
Spetsiaalselt Fotografiska jaoks valminud projekt „Le Sale ka Kgotso“ on ruumiinstallatsioon, mille eeskujuks on RDP (rekonstruktsiooni- ja arenguprogramm) elamu. Selliseid elamuid rajati Nelson Mandela valitsuse poolt 1994. aastal algatatud programmi raames, eesmärgiga leevendada apartheidijärgses ühiskonnas sügavalt juurdunud ebavõrdsust. Alumiiniumist ja terasest fotoskulptuuride abil taasloodud elamu koosneb viiest elusuuruses toast, millest igaüks on täidetud teatraalsete, detailideni läbimõeldud stseenidega.
„Suur osa minu loomingust keskendub suulisele ajaloole ja lugude jutustamisele, eriti sellele, kuidas lood põlvest põlve edasi kanduvad. Olen toonud oma loomingusse mütoloogia ja kõik need lood, mida kuulsin lapsena township’i elamupiirkonnas kasvades. Paljud neist olid väga kummalised,“ kirjeldab Kganye.
Fotografiska rahvusvaheliste näituste juht Jessica Jarl sõnab, et Kganye looming on fotomaastikul tugevalt eristuv: „Lebohang Kganye loomingu juures köidab mind enim see, millise mängleva kergusega seob ta fotograafia, etenduskunsti, stsenograafia ja skulptuuri üheks tervikuks. Ta loob loo ja maailma selle ümber, astub ise stseeni ning laseb fotol võtta füüsilise, skulptuurse vormi. Tema lähenemine fotograafiale on erakordne – midagi sellist ei ole ma varem näinud,“ kommenteerib Jarl.
Kganye teosed kuuluvad mitmete mainekate muuseumide ja institutsioonide kogudesse, sealhulgas Smithsoniani instituudi, Getty muuseumi, Victoria ja Alberti muuseumi ning Pariisi moodsa kunsti muuseumi (Musée d’Art Moderne de Paris) kogudesse. 2022. aastal osales Kganye Veneetsia kunstibiennaalil Lõuna-Aafrika paviljonis ning tema loomingut on hiljuti eksponeeritud ka näiteks New Yorgi moodsa kunsti muuseumis (MoMA) ja Londonis Tate’is. „Le Sale ka Kgotso“ avanes esmakordselt 2025. aastal Fotografiska Berliinis ning oli 2026. aasta märtsist oktoobrini esitlusel Fotografiska Stockholmis.
Näituse avamise puhul viibib Kganye Eestis ning neljapäeval, 5. novembril kell 19.00 toimub Fotografiskas kunstnikuvestlus, mis annab ühtlasi võimaluse näitusekülastuseks päev enne avamist. Samal õhtul algusega kell 20.00 toimub Fotografiska restoranis õhtusöök, mis tähistab näituse avamist ja tõstab esile Lõuna-Aafrika maitseid. Laupäeval, 7. novembril kell 14.00 leiab aset näituse avatuur koos kunstnikuga.
Lebohang Kganye näitus jääb avatus 7. märtsini 2027. Lisaks Kganye näitusele saab praegu Fotografiskas külastada veel ka suurnäitust „Vivian Maier: avastatud teosed“, samuti Heikki Leisi soolonäitust „Torm enne vaikust“ ja Bosnia päritolu kunstniku Šejla Kamerići isikunäitust „EX YOU“. Maja esimesel korrusel on kuni kuu lõpuni avatud Kõrgema Kunstikooli Pallas fotograafia osakonna üliõpilaste ja vilistlaste näitus „Minu lugu on…”, mis on Fotografiska Tallinna uue näitusekeskkonna Community Gallery esimene näitus ning mille külastamine on kõikidele huvilistele prii.
