Foto: Teos Marita Liivaku sarjast "Awareness".
Portaili nimel vestles Maritaga Marion Leetmaa, et uurida lähemalt, kes on see naine, kes on ületanud paljude noorte kunstnike jaoks suurima väljakutse – töötada edukalt iseseisva kunstnikuna.
Nendele, kes sind veel ei tea – kes on Marita Liivak?
Olen kunstiga tegelenud terve oma elu ning tänaseks aru saanud, et kunst ongi lahutamatu osa sellest, kes ma olen. See on minu jaoks kõige olulisem asi elus ning see on see, mis suunab ja juhib kõike, mida ma teen. Mulle meeldib vaadelda maailma ja iseennast ning seda läbi kunsti mõtestada. Loon, sest see on minu jaoks ainuõige viis, kuidas olla ja mida teha ning kui olen oma zone’is, siis tunnen, et maailm mu ümber võiks maha põleda, aga mul on ikka kõik hästi. Inimesena olen ülitundlik ja kirglik natuur karmi väliskihiga.
Kuigi kunsti piirid üha avarduvad, oled ise otsustanud jääda klassikaliste vahendite juurde – maal ja lõuend. Mida tähendab tänapäeval maalikunstnik olla?
Kuna mu teekond algas lapsepõlves joonistamisest, siis maalimisse liikumine oli loomulik areng. Maalikunstnik tähendab minu jaoks mõtlejat, mõtestajat või maailma interpreeti. Kunstnikel on privileeg navigeerida omas maailmas, eraldi tasandil, sõltumata sellest, mis ühiskonnas toimub. See annab eelise vaadelda asju kõrvalt, näha kogu maailma ja selle erinevaid äärmusi ning päeva lõpus see kõik oma loomesse teistele nägemiseks panna. Maalikunst on minu arvates võimas platvorm, millega rikastada enda ja ümber olevate inimeste elusid ja tuua välja detaile, mida mõni teine pole võib-olla märganud.
Kas näed, et (maali)kunstiga käib kaasas ka müüte, mida oleks aeg nüüd maha raputada?
Jah, omajagu müüte käib endiselt kaasas. Alustades sellest, et kunstnik on depressiivne alkohoolik kuni selleni, et see pole päris karjäär ja on võimatu edu saavutada. Tunnen aga, et see, kuidas keegi ettevõtmistesse ja tegevustesse suhtub, räägib rohkem inimese enda kui valdkonna kohta. Paljud asjad on elus rasked, aga see ei tähenda, et seda ei peaks tegema. Kunstivaldkonnas tegutsemine võib tunduda keeruline, sest nii nagu ta on loov keskkond, peab ka väljakutsete lahendamisele loovalt lähenema. Kuid minu meelest see ongi kogu iva, miks see on nii lõbus ja miks seda peaks tegema. Kunst on väljamõeldis – see tähendab, et sa saad ise välja mõelda kõik, mida sa teha tahad ja seda siis tehagi.
Milline näeb välja ühe kunstniku (töö)päev?
Ärkan, söön, joon kohvi ja jalutan oma valge amstaffi Lumiga stuudiosse. Seal kütan ahju soojaks ja veedan mõnusalt aega, suhestudes ruumi, lõuendi ja kõigega, mis minus parasjagu toimub. Kogun infot, valmistan tööpinnad ette ning kui tunnen, et olen valmis, hakkan maalima. Sinna on alati kaasatud ka muusika, mis klapib mu meeleoluga kõige paremini ja selliselt see tööprotsess käima läheb. Üks lemmikumaid muusikuid, kes on mu mõtteid läbi aegade toetanud, on Ólafur Arnalds. Kui igapäevaselt mu eelistused artistide ja meeleolu vahel on muutlikud, siis üks asi, mis mind kunagi alt ei vea, on klaverimuusika – see on minu jaoks kodu.
Maalimise ja joonistamise kõrvalt tegelen aga ka näiteks tantsimisega, mängin malet, veedan aega koeraga, käin pidudel, loen investeerimise kohta ning püüan teraapias oma ärevusprobleeme lahendada.
Pealtnäha iseloomustab sinu maale julge värvikasutus ja sensuaalsed figuurid. Milliseid ideid ja lugusid need aga kannavad?
Ideed varieeruvad maalist maalini, aga möödapääsmatult on need mu sisemaailma kajastused. Temaatika mu töödesse tuleb alati minust endast ja sellest, mida ja kuidas ma parasjagu protsessin. Laias laastus täidavad need kahte eesmärki, mis on teineteisega väga tugevalt seotud. Ühelt poolt nii iseennast kui teisi naisi võimestada – panna meid tundma enesekindlana täpselt sellisena nagu me oleme –, ning teisalt tuua tähelepanu vaimse tervisega seotud teemadele. Mitmed minu tööd on ajendatud moel või teisel iseendaga pahuksis olemisest, kuid maali protsess iseeneses on selle probleemi lahendamine ning lõpptulemil jääb näha kulg ja järeldus. Mu maalid ei pruugi alati olla üdini helged, kuid nad on ausad ning neis kajastub intensiivsus, millega ma maailma kogen.
Miks vaimse heaoluga seotud teemad sinu jaoks niivõrd olulised on?
Enda vaimsest tervisest rääkimine kunsti kõrval sai minu teraapiavorm. Tundsin, et kusagil pean ennast avama ning sotsiaalmeedia ja kunst olid ideaalsed platvormid. Mida aeg edasi, seda rohkem sain tagasisidet, et ka vaatajaskond võidab sellest, kui end avan ning see on mind julgustanud aina julgemalt ja avatumalt kaevama endas ja seda ka teistega jagama. Näitan ja räägin sellest, mis tunne on olla inimene – kogu ilus ja valus, ausalt, ilma igasuguste filtriteta. Ebamugavustunne mingites aruteludes on minu jaoks näitaja, et teema tõstatamine on eriti oluline, sest kui mina seda tunnen, siis tunnevad seda teisedki ja muud moodi tabudest läbi ei murra.
Ja lõpetuseks – millega sa täna tegeled ja kuhu edasi?
Vaatan välismaa poole, et minna residentuuridesse, reisida ja koguda oma kogemustepagasisse midagi, mis rikastaks elu ja kunsti ning seejärel seda teistegagi jagada. Juba mõnda aega on küpsenud ka idee ühest mahukamast isikunäitusest, kuid millal ja millisel kujul, selle jätan veel saladuseks.
Marita Liivaku tegemistega saad kursis olla jälgides Instagramis kontot @maritaliivak.
Eva, olid üks eestvedajatest, kelle käe all Jazzkaare kontoris Kräsh hakkas sündima. Kui keegi küsib sinult, miks on vaja lastele eraldi jazzifestivali, siis kuidas vastad?
Laste jazzifestival oli Jazzkaare pikaaegne unistus. Oleme Jazzkaare perekontserte korraldanud aastast 2012 ja seda tehes nägime, kui tänulik on publik spetsiaalselt lastele loodud programmi eest. Lisaks on need kontserdid toonud alati nii palju rõõmu osalejatele, muusikutele kui ka korraldajatele. Tundsime ka vastutust, et meid nakatanud jazzipisik leviks ka lastele ja noori rütmimuusikast õppureid jaguks, sest nii läheb ka tulevikus jazzivaldkonnal Eestis hästi. Samas tahtsime lisaks kontsertidele pakkuda lastele nii palju enamat ja seda kõike teadlikult lastele loodud keskkonnas, mis toetab ja innustab neid veel rohkem muusikaga tegelema. Seda kõike me aga kevadise Jazzkaare raames pakkuda ei saanud.
Nii oligi Tallinna laste jazzifestival Kräsh ühe pikaaegse unistuse täitumine. Ja mitte ainult meile, vaid noorele publikule suunatud jazziprogrammile mõtlesid ka Eesti Jazzliit, Eesti Rütmimuusika Hariduse Liit, Philly Joe’s jazziklubi ja mitmed teised. Kui UNESCO muusikalinn Tallinn kutsus muusikalinna programmiks esitama uusi ideid, siis tuligi jazzivaldkonna ühisel istumisel valdkonnaülene äratundmine, et nüüd ongi aeg laste jazzifestivali idee teoks teha. Kogu valdkonna jaoks on oluline, et jazz oleks popp, publik püsiks noor ja uusi muusikuid kasvaks peale. Laste jazzifestival koos muusikalaagrite, spetsiaalse kontsertprogrammiga lastele, noorte endite esinemiste, erinevate töötubade, artistidega kohtumistega, jazziklubi ja stuudiote külastamisega ning palju muuga aitavad selleks kaasa. Ja kõik see areng saab teoks tänu UNESCO muusikalinn Tallinnale.
Kräsh toimub sel aastal juba kolmandat korda. Mis olid põhilised eesmärgid, kui Kräshi planeerima hakkasite ja kas tänaseks tundub, et need on ka täitunud?
Tallinna laste jazzifestival Kräsh eesmärk on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste jazzmuusika juurde toomine. Festivali missiooniks on pakkuda lastele ja noortele kvaliteetset haridusprogrammi ning meelelahutust koos kaasalöömise ning esinemisvõimalustega ning läbi selle harida ja arendada noore publiku muusikalist silmaringi ja huvi jazzi vastu ning kasvatada uusi avatud meelega kultuuri- ja jazzisõpru.
Ja nüüd kolmandal aastal saame öelda, et publik on meid üles leidnud. Seda näitab see, et muusikalaagritesse kandideerimine on väga populaarne ja ka piletimüük festivalile läheb hästi. Sel aastal katsetame esimest korda koolidele suunatud muusikapäeva, ka see päev on juba täitunud osalemissoovidega. Meil on peale kasvamas juba mitusada jazzifänni ja ka noori korraldajaid, kes tahaksid tulevikus ka Jazzkaart või miks mitte ka mõnda teist festivali korraldama hakata. Lisaks rõõmustame väga, et Kräshi muusikalaager on aidanud üles leida neid noori, kes tundsid endas ära tõelise muusikaarmastuse ja on läinudki tänaseks MUBAsse rütmimuusikat õppima. Ja kui üks armastatud muusik ütles eelmisel Kräshil, et see on tema kõige lemmikum festival üldse ning need töötoad ja kontserdid pakuvad lisaks lastele ka täiskasvanutele (ja muusikutele endile) nii suurt ja sooja elamust, siis on see tõesti veel üks märk sellest, et teeme väga õiget asja.
Mil moel on Kräsh sind ennast üllatanud?
Kräsh on aidanud hoida Jazzkaare tiimi korraldajatena heas vomis ja julgustanud mugavustsoonist välja astuma. Kuigi meil on suur kogemus festivalide-kontsertide korraldamisel, siis üllatas, et ainult lastele suunatud programmi ja turunduse-kommunikatsiooni tegemine on palju keerulisem kui oskasime esialgu arvata. Samuti oli väljakutse täiesti uue asja käivitamine ja oma sihtrühma ülesleidmine. Õnneks saime endale appi kõige ägedama projektijuhi Maris Aljaste, kel on väga suur kogemus lastega tegutsemisel ja muusikaarmastuse jagamisel. Üheskoos oleme hakkama saanud südantsoojendava ettevõtmisega ning näeme nii selgelt, kuidas aitame muuta nende laste ja noorte tunnetust muusika suhtes positiivsemaks ning tuua neid muusika juurde.
Oleme seda festivali teinud koos lastega — küsinud lastelt tagasisidet juba korraldamisfaasis ja nende ettepanekute-soovidega arvestanud. Üks suurimaid üllatusi oli mulle laste eelistused artistide osas — vaieldamatu top 1 artist oli ka lastel ja noortel Anne Veski. Veel ei ole meil õnnestunud Annet Kräshile tuua, aga küll see unistus ka täitub. Samuti usaldasime laste ja noorte eelistusi nii festivali nime kui ka disaini osas. Ja jälle tasus noori usaldada, sest festivali Kräsh disain võitis aastal 2024 Eesti Muusikaettevõtluse Auhindadel aasta parima reklaami muustikasündmustele tiitli (disainer Viktor Gurov).
Millised on olnud sinu enda lemmikhetked Kräshi kahelt esimeselt festivalilt?
Lemmikud on kohtumised laste-noortega, seda nii korraldusfaasis kui ka festivalil. Südames on hetked noorte õhtujuhtidega lava tagant festivali avasõnade harjutamisest ja üheskoos nende õnnestumise üle rõõmustades. Samuti näha nii lähedalt seda noort publikut — süda avatud muusikale, võttes silmade särades avasüli vastu neile pakutava ja julgelt küsimas artistidelt seda, mis neil päriselt hingel on. Eriline hetk oli näha enda last rõõmustamas Kräshi festivalikülastuse üle, sellistel momentumil tunned, et meil on kõige ägedam töö üldse!
Oled Jazzkaarega seotud juba üle kümne aasta, ürituste korraldamisega pikemaltki. Kuidas oled nende aastate jooksul tajunud publiku muutumist – kas järelkasv on olemas?
Aastaid on Jazzkaare väliskülalised imestanud, kuidas Jazzkaare publik on nii noor. See on tõesti noorem kui jazzifestivalide publik mujal Euroopas. Loomulikult on Jazzkaar selleks teadlikult tööd teinud (lisaks perekontsertidele ka muud programmivalikud ja tegevused), aga mitte ainult, see on kogu Eesti jazzivaldkonna ühine panus, et jazzmuusika on Eestis populaarne ning jazzmuusikud hinnatud ja armastatud. Tundub, et aastatega läheb publik järjest avatumaks ning on valmis ka värskeid ja crazy’sid elamusi katsetama. Samas tahab publik kõige rohkem seda positiivset elamust, vaimuturgutust ning võimalust unustada igapäev ja sukelduda korraks emotsionaalselt kõrgemale, võttes selle elamuse endaga ka peale kontserti kaasa.
Tallinna laste jazzmuusikafestivali Kräsh, mille eesmärgiks on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste muusika juurde toomine, on ellu kutsunud festival Jazzkaar koostöös UNESCO Muusikalinn Tallinnaga. Sel aastal koosneb Kräsh kolmest osast – muusikalaagritest, avalikust festivalipäevast 1. juunil ning muusikapäevast 2. juunil, mis on suunatud koolidele. 1. juuni avalikul festivalipäeval on peaesinejateks Saara Pius kavaga „Pidu loomariigis“, Airi Liiva koos Laulupesa laululastega ning Puuluup koos Liisi Koiksoniga, lisaks toimuvad ka toredad töötoad näiteks Laura Põldvere ja Johan Randverega ning kohtumine Getter Jaaniga. Vaata kogu programmi ja leia piletid Kräshi kodulehelt!
Anna, loodan, et nõustud, kui ütlen, et Jazzkaar esindab alati midagi erilist – mida tähendab see festival sinu jaoks isiklikult ja artistina?
Jazzkaar on minu elus alati olulist rolli mänginud. Esiteks kuulajana ning muusikafännina – eriti, kui mõelda tagasi ajale, mil ma alles lauljakarjäärist ja muusikaõpingutest unistasin. Jazzkaar on mulle aja jooksul pakkunud tohutult inspiratsiooni, julgust unistada ning liikuda oma eesmärkide suunas. Artistina on festival andnud mulle hindamatuid esinemiskogemusi väga erinevate koosseisudega. Minu esimene ülesastumine Jazzkaarel oli koos Tõnu Naissoo kvartetiga. Ka Anna Kaneelina looming kõlas esimest korda just Jazzkaare festivalil.
Sind on kirjeldatud kui jõulisemat ja rokilikumat kui kunagi varem – millest see uus energia või suund tuleneb?
Selliseks kirjelduseks on andnud põhjust minu viimati ilmunud singel “Better Man”, mis tõepoolest nende märksõnadega haakub. Kui uus muusika ennast ilmutama hakkas, kuulasin väga palju 90ndate grunge’i. See on kindlasti mu suunamuutust mõjutanud. Samuti oli mul tunne, et viimased aastad on jätnud mu sisse palju lõpuni lahendamata teemasid, mida soovisin füüsilisemalt ja jõulisemalt endast välja elada. Selline muusika annab mulle selleks parema võimaluse.
Su muusika puudutab sageli armastuse, muutumise ja sisemiste varjude teemasid – millised mõtted või tunded on su värske loomingu keskmes?
Uue muusika keskmes on suuresti enda positsioneerimine praegusel keerulisel ja äreval ajal. Kõikjal on palju ebakindlust ning ka hirmu. Ka mina ei ole nendest teemadest puutumata – nii ühiskondlikul kui ka isiklikul tasandil. Tunnen muret ja olen kriitiline, kuid kindlasti ei positsioneeri ma ennast tekstides kuidagi teiste suunas näpuganäitajana – “be a better woman” kõlab esmajoones ikka mulle endale. Muutuste temaatika on samuti esindatud, sest see on midagi, milles ma inimesena ennast alati leian.
Sinu vokaalid ulatuvad sosinatest karjeteni – kuidas sa oma häält ja selle dünaamikat laval usaldad või juhtida püüad?
Tee iseenda hääle leidmiseks ja usaldamiseks on olnud käänuline ja pikk. Alles enda kirjutatud laule lauldes hakkas see pilt selginema ning sain aimu, milleks mu hääl üldse suuteline on. Kõige suuremaks õpetajaks on olnud enda muusika esitamine, laval enda emotsioonidega toimetulemine ja seejärel usaldamine, et need emotsioonid juhatavad häält ning viivad seda õigesse suunda. Õpingute ajal olin väga lukus – mõistus kontrollis kõike liialt, nii et hääl oli pidevalt justkui sordiini all ja kurgus kinni. Nüüd, kui hirm eksida on väiksem, juhtub ka rohkem ootamatusi, millest kasvavad välja uued teadmised iseenda kohta.
Kui mõelda tagasi su debüütalbumile ja sellele, kus sa nüüd oled – milline sisemine või loominguline muutus on olnud sinu jaoks kõige tähendusrikkam?
Esimese albumi puhul oli palju katsetamist ja avastamist – seal oli palju juhuslikku, mis sel hetkel mind väga võlus. Praegu olen jõudnud suurema selguseni selles osas, mida ja kuidas ma enda muusikas väljendada soovin, ning kogu protsess on teadlikum. Tähendusrikkaim on vast see, et olen jõudnud suurema eneseusalduseni.
Mida sa loodad, et kuulaja Jazzkaarel sinu kontserdilt kaasa võtab?
Ma loodan, et minu kontsert mõjub kuulajale, kui ammu oodatud kohtumine iseendaga. Loodan, et see valgustab südant ning annab lootust. Me kõik oleme nii erinevaid, kuid samas ühendavad meid inimeseks olemise tuumtunded nagu armastus, lootus, igatsus, lein… Minu jaoks on oluline luua ühendus ja olla nendes tunnetes kollektiivselt koos.
Millest sa hetkel ise kõige rohkem unistad – muusikas või elus üldiselt?
Minu unistused on hetkel väga maised ja lähtuvad sellest, mis minu “päris” elus kõige suurema kaaluga on – minu lapsed ja nende heaolu. Unistan koolisüsteemist, mis suudaks paremini arvestada laste eripäradega – nii tugevuste kui ka nõrkustega – ja neid paremini toetada. Unistan, et see sama süsteem toetaks ka õpetajaid ning hoiaks nende vaimset tervist ja motivatsiooni. Soovin, et Eesti lapsed oleksid just vaimse heaolu ja koolirõõmu poolest esirinnas – seda pean olulisemaks kui kohti rahvusvaheliste testide pingereas. Unistan tervishoiusüsteemist, kus ühiskonna nõrgemad ja vähemkindlustatud – eelkõige lapsed – ei jääks õigest abist õigel ajal ilma. Unistan vabakutseliste loomeinimeste tervisekindlustusest. Mu mure nende teemade pärast on mastaapne. Ja kõigest enam unistan ma, et sõjad lõppeks ning me saaksime kõik lõpuks rahus hingata.
Anna Kaneelina astub Jazzkaare raames üles 26. aprillil kell 21.30 Von Krahlis.
