Moedisaineri Lilli Jahilo kordumatu autorilooming on tuntud ideaalse istuvuse, kompromissitu õmblustehnoloogilise kvaliteedi ja ajatu disaini poolest. Endanimelise brändiga on Lilli moevaldkonnas tegutsenud juba veidi enam kui 12 aastat. Paralleelselt on enam kui kümnendi jooksul tõstatunud moemaailmas aga ka teravaid ja möödapääsmatuid teemasid – mis täpselt ja kuidas edasi, sellest vestles Lilliga Portaili nimel Marion Leetmaa.

Lilli, alustame sinust endast – kuidas on 12 aasta jooksul muutunud sinu tööprotsess ja nägemus disainist?

Tööprotsess on laias laastus jäänud samaks. Küll aga keskendusime alustades rohkem individuaaldisainile, nüüd on fookus pigem väikeseeriatel. Eraklientidele disainides sai väga hea pildi ette sellest, mida naised (ja tegelikult ka mehed, sest tegime palju aastaid ka meeste rätsepatööd) ühelt tootelt ootavad. See aeg oli tõeline disaini meistriklassi periood, mille know-how aitas väga palju kaasa kollektsioonide loomisel. Usun, et disainerkäekirjas on omane joon säilinud, ent kindlasti on see muutunud minimalistlikumaks, rafineeritumaks. Mulle meeldib hästi läbimõeldud ja funktsionaalne disain. Katsun alati usaldada oma sisetunnet ja nägemust, mis puudutab nii disaini- kui ärialaseid otsuseid. Ja see on kindlasti aastatega rohkem lihvi saanud.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Lilli Jahilo (@lillijahilo)

Rohepöörde valguses räägitakse ühelt poolt aina enam vajadusest jätkusuutlike rõivabrändide ja tarbimise vähendamise järgi, teisalt ei paista raugevat (ultra)kiirmoebrändide tootlikkus ega tarbimise populariseerimine sotsiaalmeedias. Mis sa sellest arvad ja kuidas näed, et probleemi nimega „kiirmood“ lahendada saaks?

Tegu on keerulise ja väga mitmetahulise probleemiga. Tarbijana on oluline aru saada, et mingit toodet ostes sa justkui hääletad selle brändi poolt, jõustades seda oma rahaga. Seega saab tarbija päris palju mõjutada, milliste brändide ja maailmavaate poolt ta on. See on üsa võimas vahend.

Samuti on kuulda, et Euroopa Liit soovib juba lähitulevikus kiirmoodi tugevalt piirama – kui mitte keelustama –, hakata. Samamoodi, nagu oleme loobunud ühekordsetest plastnõudest ja siseruumides suitsetamisest, peame tulevikus ilmselt loobuma ka rämpsmoest. Pean seda mõistlikuks, sest muudmoodi paistab muutuse läbi viimine suhteliselt keeruline. Planeet lihtsalt upub omaenda prügi kätte.

Ometi tunneb tavatarbija sageli, et suures plaanis on nende valikutel niivõrd väike mõju, et  motivatsiooni jätkusuutlikumate valikute langetamiseks on keeruline leida. Mis sa arvad, kuidas saaks tarbija end tunda kui osa lahendusest ja mitte osana probleemist?

Teadlik tarbimine ja elustiil peaks olema osa komberuumist – iseenesestmõistetav hea tava, samamoodi nagu me ütleme ruumi sisenemisel tere või sulgeme enda järel ukse. Eks see on osa ühiskonna arengust. Ja mulle tegelikult tundub, et eestlaste talupojamõistus annab siinkohal päris hea eelise. Meile pole asjad kergelt kätte tulnud ja generatsioonidega on edasi antud nende väärtustamise oskust. Meie emad mäletavad veel Tallinna Moemaja, ateljeede kõrgaega ja iseõmblemist. Asjade kiire tarbimine ja kõrvaleheitmine ei ole meil üldiselt veres.

Kui aga rääkida motivatsiooni tõstmisest, siis leian, et disainerid ja ettevõtjad peaksid looma eeldused ja soodustama kestlikku eluviisi heade lahendustega. Näiteks kui jäätmete liigiti sorteerimise kastid on igal pool käeulatuses, saab igaüks probleemile ilma suurema pingutuseta kaasa aidata. Vajame moevaldkonda sarnaseid lihtsaid lahendusi.

Aeglane ja julmusevaba mood, ringlahendused, tarneahela ja tootmise läbipaistvus, süsiniku jalajälje jälgimine, õiglane kohtlemine… Need on vaid mõned punktid, millele jätkusuutlik mood peab täna olema suuteline vastama. Kas sul on soovitusi, kuidas nii disaineri kui tarbijana selle kõige vahel edukalt laveerida ja säästvaid otsuseid ning valikuid langetada? 

Kõige säästlikum oleks üldse mitte midagi toota ega tarbida. Kui aga teisiti ei saa, siis võiks teha seda võimalikult mõistlikult, see tähendab osta seda, mida vaja või mis tõepoolest hinge kosutab ning toota võimalikult kvaliteetselt ja väärtust loovalt.

Põhiline probleem on ju ületarbimises ja -tootmises. Kui vanasti saadi endale uus kleit jaanipäevaks ja teine jõuludeks, siis tänapäeval ei ole riietel tingimata enam sellist väärtust. Millest on ju tuline kahju. Seega, väärtustagem seda, mis meil on, hoidkem oma riideid nagu parimaid sõpru ning kaalugem oma ostud põhjalikult läbi. Ning kui miski endal enam kasutamist ei leia, otsigem sellele uus kandja, et juba toodetud ressurss saaks maksimaalselt realiseeritud.

Oleme puudutanud mitmeid murekohti, kuid minnes edasi positiivsemal noodil – milliseid juba astutud edusamme tooksid välja nii enda töös kui maailma mastaabis?

Naljaga pooleks võib öelda, et me lubame oma klientidel osta ainult tooteid, mida neil tõepoolest vaja on ja mida nad kanda lubavad! 

Utsitame alati oma kleidiomanikke meie poole pöörduma, kui vaja korralist hooldust teha, kas voodreid-lukke vahetada või muidu pressida. Teinekord on aga soov lasta kleit näiteks suuremaks-avaramaks teha, mida aga iga mudel ei võimalda. Nii tekkis meil palju aastaid tagasi idee pakkuda võimalust need kleidid tuua moemajja müügile, et mõni järgmine kandja juba loodud heast disainist ja rätsepatööst rõõmu saaks tunda. Esimesel Covidi-aastal tekkis meil lõpuks ajaline ressurss see plaan ellu viia ja nii sündiski Lilli Jahilo Uus Ring ehk #LilliJahiloPreLoved. See idee sai ääretult sooja vastuvõtu osaliseks ning algselt aastaks planeeritud pilootprojekt on täies jõus veel kaks aastat hiljemgi.

Samuti on mul hea meel näha, et Z-generatsiooni seas on taaskasutus üha rohkem moodi läinud, mis jõuab nendeni juba ka äppide vahendusel. Hea näide on ka sel sügisel toimunud USA luksuskaupade veebikaubamaja Moda Operandi uue ringi käekottide trunk show, ehk näide sellest, kuidas ka high end segmendis on pre-loved kontseptsioon au sees.

Mainisid algatust „Lilli Jahilo Uus Ring“, mida moehuvilised saavad näha kolmapäeval toimuval D_O_Mil. Räägi sellest pisut lähemalt.

Uue Ringi valikus on Lilli Jahilo brändi kleidid, mis on varem juba omaniku leidnud ent mis on erinevatel põhjustel neil kappi seisma jäänud. Seda võib olla tingitud elustiilist, kehakaalust, emotsionaalsest väsimisest või pole mõni kleit lihtsalt kandjale nn omaks saanud. Ja et pikendada selliste toodete tarbimisiga, saab nad tuua moemajja müügile, kus nad leiavad tee järgmise kandja südamesse ja garderoobi. Teeme kõikidele Uue Ringi kleitidele põhjaliku kvaliteedikontrolli ning vajadusel vahetame voodrid-lukud. Tegu on sisuliselt uueväärsete toodetega.

Juba brändi loomise alguspäevadest olen võtnud nõuks luua vaid ülimalt kvaliteetseid ja ajale vastupidavaid tooteid. See ongi vundament, mis on teinud Uue Ringi sünni üldse võimalikuks. Teeb südame alt soojaks, kui hästi on see algatus vastu võetud – nii nende poolt, kes oma asjad müügile on toonud kui ka ostjate poolt. Sest tegu on ju tõelise aarete laekaga, kust võib leida maailma moelavadel käinud arhiivipärleid või hoopiski palavalt armastatud kleidiklassikat. 

Kestlikule rõivadisainile pühendatud moeetendus “D_O_M – Disain On Moes” toimub XVII Disainiöö raames 21. septembril, Balti Manufaktuuris, algusega kell 18.00. Sündmusel astuvad üles Lilli Jahilo algatusega „Lilli Jahilo Uus Ring“, kunstnike kollektiiv SORCERER, Mare Kelpman brändiga Kelpman Textile ja valgustidisainer Tõnis Vellama SEOS Valgustusest. Piletiinfo ja lisainformatsiooni leiad SIIT.

Juba neljandat korda kutsub Jazzkaar koostöös UNESCO muusikalinn Tallinnaga lapsi ja peresid Tallinna laste jazzifestivalile Kräsh, mis toimub juba 31. mail ja tänavu esimest korda PROTO avastustehases. Päeva mahuvad kontserdid, loovad töötoad, kohtumised muusikutega ja avastamisrõõm neile, kelle jaoks muusika on alles põnev heli, ning neile, kes juba vaikselt oma esimesi lugusid kirjutavad.

Üks Kräshi külalistest on An-Marlen, kes kohtub festivalil noorte muusikahuviliste ja alustavate muusikutega, et jagada oma teekonda muusikani ning vastata nende küsimustele. Sündmuse eel avanes Portailil erakordne võimalus temaga juttu teha nii lapsepõlve esimestest muusikaelamustest, emakeeles loomise julgusest kui ka sellest, miks ei pea esimesed katsetused kohe laulude moodi olema.

An-Marlen, kui mõtled enda lapsepõlvele, siis milline oli see esimene muusikaline elamus, mis jäi kuidagi eriti selgelt meelde?

Vanemad viisid mind väiksena päris palju erinevaid etendusi vaatama ja kontserte kuulama ja võiksin erilisi mälestusi neist nimetada mitmeid. Kuulasin tollel ajal palju Eesti muusikat ja armastasin väga teatrimaailma. Kõige erilisema ma tooksin aga välja ajast, kui sain vanemana oma lemmikartiste välismaale kuulama minna. Teismeeast lemmikuks saanud Jorja Smithi nägin päris mitu korda, aga kõige eredamalt on meeles Londoni O2 live, mille piletid sain sünnipäevaks. Teda kuulates sain aru, kui väga ma armastan muusikat ja seda tunnet, kui saan ära tunda end kellegi teise loomingus. Kontserdil seda kõike kogeda on kuidagi eriti eriline.

Kas sul oli lapsena või teismelisena mõni artist, laul, plaat või kontsert, mis pani sind esimest korda tundma, et muusika võib olla ka sinu tee?

See oli kindlasti Inese “15 magamata ööd”. Kuulasin üldse väiksena palju CD-plaate. Sellel oli mingi oma võlu. Kuulasin palju ka Maarja-Liis Ilusa ja Liisi Koiksoni plaate. Mäletan, kuidas oma toas kõva häälega kaasa laulsin.

Popmuusikat nähakse sageli väga särava ja valmis vormina, aga selle taga on palju otsimist, katsetamist ja vahel ka ebakindlust. Mida oleksid tahtnud kuulda hetkel, kui ise alles alustasid?

Ma ütleks, et mul on olnud võrdlemisi pikk teekond leidmaks ennast artistina. Oma teed alustasin tehes ingliskeelset muusikat ja eesti keeles loomiseks pidin ma pikalt julgust koguma ja hoogu võtma. Täna ei kujutaks ma ennast teistmoodi ettegi. Armastan luua emakeeles muusikat ja tuua uut kõla meie maastikule. Naljakal kombel võiksin öelda, et ebakindlust tunnen ma pigem praegu rohkem, kui seda võib-olla algusaastatel. Mäletan, et uskusin enda muusikasse südamest ja teadsin, et see leiab oma kuulajad. Täna on mu jaoks saanud oluliseks areneda ja kasvada oma muusikas ja see tekitab omamoodi ebakindlust. Nooremana olin võib-olla hulljulgem ja teekonna alguses sain oma ebaõnnestumisi peita. Nüüd pean ikka ja jälle endale meelde tuletama, et loome sündis alati selle nautimisest ja kõike elus ei tasu liiga tõsiselt võtta. Usun, et oluline on nii ennast kui ka teisi uskuma panna, et unistama peab suurelt ja peame alati uskuma sellesse, mida teeme ja armastame.

Kui sa saaksid anda ühe nõuande nooremale An-Marlenile, kes alles avastab oma häält, kirjutamist ja lavalist kohalolu, siis mis see oleks?

Ma sooviks, et pisike An-Marlen naudiks kõiki neid samme, katsumusi, otsimist ja õnnestumisi. Vahel tunnen, et tehes on siht ainult järgmiste asjade suunas ja jääb märkamata, kuidas väiksed ja suured soovid täituvad.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by An-Marlen (@an.marlen)

Sind tunnustati Eesti Muusikaauhindadel aasta naisartistina. Kuidas sa ise seda teekonda tajud – kas see tundub pigem suure hüppena, järjepideva töö loomuliku jätkuna või millegi kolmandana?

See on minu jaoks tohutult suur tunnustus ja kuigi mul on seljataga väga pikk tee, tundub see mulle pigem ikka väga suure hüppena. Olles pisikesest saadik käinud Muusikaauhindu vaatamas, tundub see kõik väga sürreaalne. Ma ei osanud seda tõesti isegi ette kujutada, vaid pigem lihtsalt tegin alati seda, mida armastasin ja see on toonud mu siia. Ei ole midagi ilusamat, kui olla tunnustatud oma loome eest.

Millal tekkis sul tunne, et artistiks olemine ei tähenda ainult laulmist või lugude kirjutamist, vaid ka tervikliku maailma loomist – koos heli, visuaalide, lavaoleku ja stiiliga? Kui teadlikult sa mõtled oma artistimaailma visuaalsele poolele?

Ma arvan, et see on artistiks olemise juures üks kõige olulisemaid asju. See on käinud minu muusikaga käsikäes algusest peale. Minu jaoks on see justkui võimalus minu kuulajal olla osa minu pisikesest mullist, mida saan kildude haaval jagada ja see on selle kõige suurem võlu.

Portaili lugejat huvitab ka moe ja muusika kokkupuutepunkt. Kui teadlikult sa mõtled lavale või avalikkuse ette minnes riietusest kui osast oma artistikeelest?

Mul on nii hea meel, et nad puutuvad või isegi käivad käsikäes. Ma ei arva, et see on ainult osa artistiks olemisest, vaid meist kõigist. Mood annab mulle palju suurema võime ennast väljendada ja inimestega jagada. Ilma üheta ei oleks minu jaoks teist.

Kas sul on enne lavale minekut mõni kindel rituaal, harjumus või mõte, mis aitab end õigesse seisundisse viia?

Lavad on kogu aeg erinevad ja igaüks on omamoodi ja mulle meeldib selles kohaneda. Mul on küll üks lemmikpõhjus, miks ma armastan esinemist. Minu lemmikhetk on see kontserdil, kui publik on lõpuks täielikult sinuga. See on iga kord erinev, võtab erinevalt kaua aega, vahel on terve publik juba esimesest loost sinuga kaasas, vahel läheb selleks aega terve live. Aga see on alati üks kindel moment, mis paneb mind niivõrd eriliselt tundma. Saan tänu oma muusikale inimestega üheks.

Mis annab sulle kõige rohkem energiat pärast intensiivset perioodi – vaikus, sõbrad, loodus, mõni täiesti muusikaväline tegevus?

Pere ja sõbrad, ideaalis Hiiumaal suvekodus.

Milline on sinu ideaalne vaba päev, kui kalendris ei ole proovi, esinemist ega stuudiot?

Kui mul on võimalus Hiiumaal olla, siis ideaalsemat kirjeldust sellele ei olekski. Olgu seal kas soe või külm, kas ma kütan ahju ja joon teed või päevitan ja käin rannas, kõik sealne on idüll. Aga kui see vaba päev peaks juhtuma Tallinnas, siis ma käiksin kindlasti trennis, sööksin head toitu ja mängiksin sõpradega lauamänge.

Kräshi kontekstis on oluline julgustada lapsi ja noori mitte ainult kuulama, vaid ka ise proovima. Mida soovitaksid noorele inimesele, kes tahab muusikat teha, aga ei tea veel, kust alustada või ei julge oma esimesi katsetusi teistele näidata?

Mind julgustasid ja inspireerisid muusikat tegema minu lemmikartistid ja sõbrad, kes armastasid muusikat ja loomist sama palju kui mina. Väga palju kirjutasin ka üksi muusikat. Esimesed 100 ei olnud veel laulu moodigi, aga need innustasid mind alati uusi kirjutama ja muusikat kuulama, millest inspiratsiooni saada ja sõpradega jagada.

An-Marleniga saavad noored muusikahuvilised kohtuda ja vestelda juba 31. mail Tallinna laste jazzifestivalil Kräsh, mis toimub tänavu PROTO avastustehases Noblessneris. Jazzkaare ja UNESCO muusikalinn Tallinna koostöös sündinud festival ühendab kontserdid, töötoad, kohtumised muusikutega ja PROTO põnevad eksponaadid. Esinevad Curly Strings koos Mudilaskoor Ellerheinaga, Valter Soosalu koos Kadri Voorandiga ning noortekollektiivid. Kogu programmi kohta saab lugeda Kräshi kodulehel.

Novembri keskel avas Kaubamajas uksed kauaoodatud kohvik Hooaeg, mille vedamise on enda kanda võtnud – pärast 7-aastast pausi kohvikuärist – Anni Arro. “Olen kohviku avamist väga oodanud, kuna lõpuks ometi on Tallinna kesklinnas üks tore kohtumispaik, kus ka ise meeleldi käin. Kaubamaja on täpselt see üks ja ainus õige koht elu tuiksoonel,” sõnas Anni toona. Portail uuris, kuidas läheb Annil ja tema kohvikul täna.

Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?

Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.

Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.

Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.

Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?

Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.

Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?

Helge, rõõmus ja soe.

Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?

Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.

Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?

No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Kaubamaja (@kaubamaja)

Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.