Moedisaineri Lilli Jahilo kordumatu autorilooming on tuntud ideaalse istuvuse, kompromissitu õmblustehnoloogilise kvaliteedi ja ajatu disaini poolest. Endanimelise brändiga on Lilli moevaldkonnas tegutsenud juba veidi enam kui 12 aastat. Paralleelselt on enam kui kümnendi jooksul tõstatunud moemaailmas aga ka teravaid ja möödapääsmatuid teemasid – mis täpselt ja kuidas edasi, sellest vestles Lilliga Portaili nimel Marion Leetmaa.

Lilli, alustame sinust endast – kuidas on 12 aasta jooksul muutunud sinu tööprotsess ja nägemus disainist?

Tööprotsess on laias laastus jäänud samaks. Küll aga keskendusime alustades rohkem individuaaldisainile, nüüd on fookus pigem väikeseeriatel. Eraklientidele disainides sai väga hea pildi ette sellest, mida naised (ja tegelikult ka mehed, sest tegime palju aastaid ka meeste rätsepatööd) ühelt tootelt ootavad. See aeg oli tõeline disaini meistriklassi periood, mille know-how aitas väga palju kaasa kollektsioonide loomisel. Usun, et disainerkäekirjas on omane joon säilinud, ent kindlasti on see muutunud minimalistlikumaks, rafineeritumaks. Mulle meeldib hästi läbimõeldud ja funktsionaalne disain. Katsun alati usaldada oma sisetunnet ja nägemust, mis puudutab nii disaini- kui ärialaseid otsuseid. Ja see on kindlasti aastatega rohkem lihvi saanud.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Lilli Jahilo (@lillijahilo)

Rohepöörde valguses räägitakse ühelt poolt aina enam vajadusest jätkusuutlike rõivabrändide ja tarbimise vähendamise järgi, teisalt ei paista raugevat (ultra)kiirmoebrändide tootlikkus ega tarbimise populariseerimine sotsiaalmeedias. Mis sa sellest arvad ja kuidas näed, et probleemi nimega „kiirmood“ lahendada saaks?

Tegu on keerulise ja väga mitmetahulise probleemiga. Tarbijana on oluline aru saada, et mingit toodet ostes sa justkui hääletad selle brändi poolt, jõustades seda oma rahaga. Seega saab tarbija päris palju mõjutada, milliste brändide ja maailmavaate poolt ta on. See on üsa võimas vahend.

Samuti on kuulda, et Euroopa Liit soovib juba lähitulevikus kiirmoodi tugevalt piirama – kui mitte keelustama –, hakata. Samamoodi, nagu oleme loobunud ühekordsetest plastnõudest ja siseruumides suitsetamisest, peame tulevikus ilmselt loobuma ka rämpsmoest. Pean seda mõistlikuks, sest muudmoodi paistab muutuse läbi viimine suhteliselt keeruline. Planeet lihtsalt upub omaenda prügi kätte.

Ometi tunneb tavatarbija sageli, et suures plaanis on nende valikutel niivõrd väike mõju, et  motivatsiooni jätkusuutlikumate valikute langetamiseks on keeruline leida. Mis sa arvad, kuidas saaks tarbija end tunda kui osa lahendusest ja mitte osana probleemist?

Teadlik tarbimine ja elustiil peaks olema osa komberuumist – iseenesestmõistetav hea tava, samamoodi nagu me ütleme ruumi sisenemisel tere või sulgeme enda järel ukse. Eks see on osa ühiskonna arengust. Ja mulle tegelikult tundub, et eestlaste talupojamõistus annab siinkohal päris hea eelise. Meile pole asjad kergelt kätte tulnud ja generatsioonidega on edasi antud nende väärtustamise oskust. Meie emad mäletavad veel Tallinna Moemaja, ateljeede kõrgaega ja iseõmblemist. Asjade kiire tarbimine ja kõrvaleheitmine ei ole meil üldiselt veres.

Kui aga rääkida motivatsiooni tõstmisest, siis leian, et disainerid ja ettevõtjad peaksid looma eeldused ja soodustama kestlikku eluviisi heade lahendustega. Näiteks kui jäätmete liigiti sorteerimise kastid on igal pool käeulatuses, saab igaüks probleemile ilma suurema pingutuseta kaasa aidata. Vajame moevaldkonda sarnaseid lihtsaid lahendusi.

Aeglane ja julmusevaba mood, ringlahendused, tarneahela ja tootmise läbipaistvus, süsiniku jalajälje jälgimine, õiglane kohtlemine… Need on vaid mõned punktid, millele jätkusuutlik mood peab täna olema suuteline vastama. Kas sul on soovitusi, kuidas nii disaineri kui tarbijana selle kõige vahel edukalt laveerida ja säästvaid otsuseid ning valikuid langetada? 

Kõige säästlikum oleks üldse mitte midagi toota ega tarbida. Kui aga teisiti ei saa, siis võiks teha seda võimalikult mõistlikult, see tähendab osta seda, mida vaja või mis tõepoolest hinge kosutab ning toota võimalikult kvaliteetselt ja väärtust loovalt.

Põhiline probleem on ju ületarbimises ja -tootmises. Kui vanasti saadi endale uus kleit jaanipäevaks ja teine jõuludeks, siis tänapäeval ei ole riietel tingimata enam sellist väärtust. Millest on ju tuline kahju. Seega, väärtustagem seda, mis meil on, hoidkem oma riideid nagu parimaid sõpru ning kaalugem oma ostud põhjalikult läbi. Ning kui miski endal enam kasutamist ei leia, otsigem sellele uus kandja, et juba toodetud ressurss saaks maksimaalselt realiseeritud.

Oleme puudutanud mitmeid murekohti, kuid minnes edasi positiivsemal noodil – milliseid juba astutud edusamme tooksid välja nii enda töös kui maailma mastaabis?

Naljaga pooleks võib öelda, et me lubame oma klientidel osta ainult tooteid, mida neil tõepoolest vaja on ja mida nad kanda lubavad! 

Utsitame alati oma kleidiomanikke meie poole pöörduma, kui vaja korralist hooldust teha, kas voodreid-lukke vahetada või muidu pressida. Teinekord on aga soov lasta kleit näiteks suuremaks-avaramaks teha, mida aga iga mudel ei võimalda. Nii tekkis meil palju aastaid tagasi idee pakkuda võimalust need kleidid tuua moemajja müügile, et mõni järgmine kandja juba loodud heast disainist ja rätsepatööst rõõmu saaks tunda. Esimesel Covidi-aastal tekkis meil lõpuks ajaline ressurss see plaan ellu viia ja nii sündiski Lilli Jahilo Uus Ring ehk #LilliJahiloPreLoved. See idee sai ääretult sooja vastuvõtu osaliseks ning algselt aastaks planeeritud pilootprojekt on täies jõus veel kaks aastat hiljemgi.

Samuti on mul hea meel näha, et Z-generatsiooni seas on taaskasutus üha rohkem moodi läinud, mis jõuab nendeni juba ka äppide vahendusel. Hea näide on ka sel sügisel toimunud USA luksuskaupade veebikaubamaja Moda Operandi uue ringi käekottide trunk show, ehk näide sellest, kuidas ka high end segmendis on pre-loved kontseptsioon au sees.

Mainisid algatust „Lilli Jahilo Uus Ring“, mida moehuvilised saavad näha kolmapäeval toimuval D_O_Mil. Räägi sellest pisut lähemalt.

Uue Ringi valikus on Lilli Jahilo brändi kleidid, mis on varem juba omaniku leidnud ent mis on erinevatel põhjustel neil kappi seisma jäänud. Seda võib olla tingitud elustiilist, kehakaalust, emotsionaalsest väsimisest või pole mõni kleit lihtsalt kandjale nn omaks saanud. Ja et pikendada selliste toodete tarbimisiga, saab nad tuua moemajja müügile, kus nad leiavad tee järgmise kandja südamesse ja garderoobi. Teeme kõikidele Uue Ringi kleitidele põhjaliku kvaliteedikontrolli ning vajadusel vahetame voodrid-lukud. Tegu on sisuliselt uueväärsete toodetega.

Juba brändi loomise alguspäevadest olen võtnud nõuks luua vaid ülimalt kvaliteetseid ja ajale vastupidavaid tooteid. See ongi vundament, mis on teinud Uue Ringi sünni üldse võimalikuks. Teeb südame alt soojaks, kui hästi on see algatus vastu võetud – nii nende poolt, kes oma asjad müügile on toonud kui ka ostjate poolt. Sest tegu on ju tõelise aarete laekaga, kust võib leida maailma moelavadel käinud arhiivipärleid või hoopiski palavalt armastatud kleidiklassikat. 

Kestlikule rõivadisainile pühendatud moeetendus “D_O_M – Disain On Moes” toimub XVII Disainiöö raames 21. septembril, Balti Manufaktuuris, algusega kell 18.00. Sündmusel astuvad üles Lilli Jahilo algatusega „Lilli Jahilo Uus Ring“, kunstnike kollektiiv SORCERER, Mare Kelpman brändiga Kelpman Textile ja valgustidisainer Tõnis Vellama SEOS Valgustusest. Piletiinfo ja lisainformatsiooni leiad SIIT.

Disainer ja ettevõtja Siim Karro on liikunud ruumiloome alalt üha sügavamale biotehnoloogia ja materjaliarenduse maailma. Ta on mütseelipõhiseid materjale arendava Myceeni kaasasutaja ja tegevjuht ning tema töö keskmes on küsimus, kuidas viia eksperimentaalsed biomaterjalid laborist ja väiketootmisest laiemasse kasutusse. Disainiöö rahvusvahelisel konverentsil „The Future of Product Design / Tootedisaini tulevik“ räägib Karro sellest, miks uued lahendused, mis näivad vastavat tänastele probleemidele, ei jõua siiski kasutusse üleöö.

Vestlesime Siimuga sellest, millised materjalid ja tootmisviisid kujundavad homset disaini, kuidas sünnib päriselt konkurentsivõimeline materjaliinnovatsioon ning mis peab muutuma, et tänased eksperimendid jõuaksid homme meie kodudesse, hoonetesse ja igapäevaellu.

Millisel hetkel said aru, et seened ja mütseel ei ole sinu jaoks enam lihtsalt põnev eksperiment, vaid midagi, millele tahad päriselt oma töö ja ettevõtte üles ehitada?

See arusaam tekkis tegelikult alles siis, kui olime Myceeni juba asutanud ja töö täie hooga käis. Ma ei saa öelda, et oleks olnud üks konkreetne hetk, mil otsustasin, et nüüd on nii. Pigem on see olnud orgaaniline kasv selles suunas. Materjali enda potentsiaal andis pidevalt hoogu juurde.

Seenematerjal kõlab endiselt paljude jaoks pisut futuristlikult või isegi veidralt. Mis on kõige suurem eelarvamus, millega Myceen kokku puutub, ja millal muutub „huvitav alternatiivmaterjal“ sinu jaoks päriselt konkurentsivõimeliseks materjaliks?

Minu jaoks on see muutus juba toimunud. Laiema üldsuseni jõuab see teadmine siis, kui suudame materjali toota samas suurusjärgus nagu tavapäraseid materjale. Praegu otsustab turg suuresti selle järgi, mida kasutada, arvestades eelkõige hinda ja omadusi. Kui suudame näidata, et võistleme selles raamistikus, on meie materjalidel eelis, sest tootmine ei sõltu energiamahukatest protsessidest ega esmase tooraine kasutamisest.

Myceen alustas valgustite ja sisustustoodetega, nüüd liigute järjest enam ehitusmaterjalide, sealhulgas isolatsiooni suunas. Kui suur hüpe on liikuda Eesti tootedisaini auhinnaga BRUNO pärjatud tootest materjalini, mida võiks ühel päeval kasutada tuhandetes hoonetes? 

Sisustustooted on olnud väga hea vahend uudse materjali tutvustamiseks. Oleme tõestanud, et neid on võimalik toota ka piiratud tingimustes – seda kinnitavad arvukad projektid üle maailma, kodudest baaride ja kontoriteni.

Ehitusmaterjalidega siseneme aga täiesti uude maailma. See eeldab suurt tootmisvõimekust ning seda, et materjalid vastaksid eri turgude nõuetele, mis on kujunenud aastakümneid kasutusel olnud materjalide põhjal. Sellisesse turuloogikasse sissesulandumine võib tunduda keeruline, kuid näen, et isegi oma konservatiivsuse poolest tuntud ehitussektoris on tulemas suured muutused, arvestades seda, kui palju innovatsiooni selle ümber praegu toimub.

Kestlikkusest on saanud disainimaailmas peaaegu kohustuslik sõna. Kuidas eristada sinu meelest tegelikku muutust rohelisest retoorikast ja kas see võiks sinu arvates olla midagi, millega Eesti disain maailmas edu saavutab?

Üleminekuperioodidel võib tunduda, et millestki räägitakse ebavajalikult palju ning tekkida võib isegi väsimus või vastuseis. Tegelik muutus on toimunud siis, kui me ei pea enam kestlikkust müügiargumendina kasutama, vaid saame aru, et see ongi kõige eelduseks, mida teeme.

Üksikute väikeste näidetega ei saavuta aga suuremat edu, mis maailmas silma paistaks. Selleks on vaja riigipoolset toetavat tööstuspoliitikat, sest ainult projektipõhisest rahastusest ei piisa. Hea näide on Itaalia, kus pärast Teist maailmasõda loodi tööstuse moderniseerimiseks väiketootjatele soodsad tingimused maksusoodustuste ja muude toetavate meetmete näol. Selle tulemusel tekkisid tööstuspiirkonnad ja tootmisvõrgustikud, mis omakorda lõid tingimused kohalikele disaineritele. Sõjajärgsed Itaalia disainerid olid kahtlemata geniaalsed, kuid ilma kohaliku tööstuse võimekuseta poleks nad ilmselt saavutanud sellist rahvusvahelist mainet. Ainult heast disainerist ei piisa, vaja on ka tööstust, mis võimaldab tal end täielikult väljendada.

Ilma kogu ettekannet ette ära rääkimata, mis on see üks mõte, mille tahad Disainiöö konverentsi publikule kaasa anda?

See vestlus avabki tegelikult natuke teemat, mida oma ettekandes käsitlen. Tahan rääkida sellest, miks uued lahendused, mis justkui lahendavad tänaseid probleeme, ei jõua kasutusse üleöö.

Milline täna kasutusel olev materjal või tootmisviis võib meile kümne aasta pärast tunduda täiesti vananenud ja keskkonnavaenulik?

Üks teema, millest teadlikkus loodetavasti kasvab, on materjalide mõju tervisele. Tänapäeval väga tavalised materjalid nagu lamineeritud mööbliplaadid, vineer ja isegi liimpuit, sisaldavad liime, sideaineid ja muud ehituskeemiat, mis võib mõjutada inimeste tervist. See on nähtamatu probleem, mida on teaduslikult uuritud, kuid millele pole seni piisavalt tähelepanu pööratud.

Loodan näha ka seda, et praegu veel eksperimentaalsed materjalid on leidnud endale sobiva rakenduse. Ja kui ebamõistlikult toodetud materjalid pole selleks ajaks kasutusest kadunud, siis vähemalt on neid arendatud märksa mõistlikumateks ja keskkonda vähem kurnavateks lahendusteks.

28. septembrist 4. oktoobrini toimub ajaloolises Põhjala tehases juba 21. korda Baltimaade suurim disainifestival Disainiöö. Nädala jooksul leiab aset üle saja eriilmelise disainisündmuse, mis toovad kokku mõjukad disainivaldkonna tegijad Eestist ja välisriikidest. Tutvu programmiga disainioo.ee. 

Luke Pearson on rahvusvaheliselt tunnustatud Briti disainer ning 1997. aastal koos Tom Lloydiga loodud disainistuudio Pearson Lloyd kaasasutaja ja juht. Stuudio töö ühendab strateegia ja disaini ning ulatub transpordist ja töökeskkondadest tervishoiu ja avaliku ruumini. Pearson on õpetanud muuhulgas Royal College of Artis ja ECALis ning osalenud mitmete rahvusvaheliste disainikogude ja žüriide töös.

Tänavusel Disainiööl on tal mitu rolli: ta on Eesti tootedisainiauhinna BRUNO žürii esimees, toob Suurbritanniast festivalile tootedisaini tulevikule keskenduva näituse „Well Made“ ning astub üles ka rahvusvahelisel konverentsil. Rääkisime temaga disaini mõttest ja vastutusest, inimese ja toote suhtest, tehisintellekti mõjust loovusele ning sellest, milliseid oskusi vajab disainer tulevikus.

Luke, sinu töö paikneb sageli inimese, toote ja ruumi kokkupuutepunktis. Mida on nii erinevate keskkondade kujundamine sulle inimkäitumise kohta õpetanud?

Mind on alati paelunud tasakaal selle vahel, kui palju disain peaks inimest suunama ja kui palju võimaldama tal ise kohaneda. Üks asi, mida olen õppinud, on see, kui erakordselt kohanemisvõimelised on inimesed. Väga sageli muutub süsteemi kohanevaks osaks just inimene: me muudame oma käitumist, et sobituda ümbritseva toote või keskkonnaga. Sellel võib aga olla nii praktiline kui emotsionaalne hind. Räägin sageli „loomulikest lahendustest“ – sellest, et peaksime inimeste tegelikke vajadusi ja käitumist mõistma piisavalt hästi, et disain töötaks nendega koos, mitte ei sunniks inimesi disainiga kohanema. Mõnikord sünnib selline lahendus järk-järgulise täiustamise kaudu, teinekord tuleb probleem täiesti teisiti lahti mõtestada.

Mis on disainiteadmistes sellist, mida oleksid soovinud mõista juba oma karjääri alguses?

Tõenäoliselt ettevõtte juhtimise olemust. Äriroll ja loovstuudio juhtimine ei sobitu alati loomulikult. Loovinimestena tahame katsetada, otsida ja uurida, kuid kõik see nõuab aega ja aeg maksab. Tasakaalu leidmine äri majanduslike vajaduste ja loovuseks vajaliku vabaduse vahel on midagi, mida oleksin soovinud palju varem mõista.

Disainiöö festivali raames avatav näitus „Well Made“ keskendub nutikale, tulevikukindlale disainile. Osa väljapanekust on ka Eesti tuntud inimeste poolt esitatud hea disaini näited. Millised neist jäid eriti silma?

Eesti valik on minu jaoks huvitav just seetõttu, et seal on tunda isiklikku emotsiooni ja kohati ka nostalgiat. Esimesena tooksin välja KIRA saapad, mille valis Anne Kahru. Mulle meeldib materjalide taaskasutus ja eriti see, et need ei mõju väliselt üldse taaskasutatud materjalist tootena. Ivika Luisu valitud tuubivõti on omakorda hea näide disainist, mis lahendab teise disaineseme ebatäiuslikkust – me kõik oleme püüdnud kreemi- või hambapastatuubist seda viimast osa kätte saada. Mall Nukke valitud lõuendi pingutustangid on täiesti pragmaatiline tööriist valdkonnas, mis ise sageli pragmaatilisusele ei allu. Priit Tenderi valitud Ida-Aafrika kikoi meenutab aga, et lihtsus võib olla ühtaegu väga rafineeritud, kaunis ja hoolikalt teostatud. Samuti näitab see, et eseme väärtus on väga sageli palju enamat kui ainult selle praktiline funktsioon.

Eesti on väike riik tugeva digikultuuri ja järjest nähtavama disainiskeenega. Mida ootad BRUNO auhinna žürii esimehena Eesti disainilt?

Üks põhjus, miks ma omal ajal stuudio lõin, oli soov avastada, reisida ja mõista, kuidas eri kultuurid disainile lähenevad. Ma ei ole varem Eestis käinud, seega on aus vastus: ma veel ei tea, mis siin teisiti on, ja just seda ma teada tahangi. Mõnikord on need erinevused väga peened, teinekord aga sügavad ning mõjutavad kogu mõtteviisi, millest disain lähtub. Kõige rohkem huvitabki mind kultuuriline nüanss.

Tehisintellekt suudab sekunditega genereerida ideid, kujutisi ja tootekontseptsioone. Mis on sinu arvates see, mida AI disaineris asendada ei suuda?

Ma ei ole kindel, kas AI tegelikult ideid genereerib. AI suudab kindlasti luua erakordseid ja sageli lausa uskumatuid kujutisi, kuid me laseme end kergesti petta: kui lõpptulemus näeb tõeline välja, eeldame, et ka selle taga toimuv mõtteprotsess peab olema samaväärne. 

Praegu näen AI-d eelkõige filtreeriva ja keskmistava tööriistana. See kogub, koondab ja ühtlustab. Kõik, mis läheneb päris loovusele, näib endiselt sündivat inimese antud suunast ja küsimusest ning see on, nagu hea loovjuhtimise puhul ikka, väga oluline osa protsessist. Halvimal juhul käitub AI nagu kehv disainer: plagieerib, muudab olemasolevaid ideid või on teistest niivõrd otseselt mõjutatud, et esitab sisuliselt kellegi teise mõtteid uues vormis. See ei tähenda, et loovus nõuaks täiesti originaalset mõtlemist. Miski ei sünni vaakumis. Me kõik võtame endasse varasemaid mõjutusi, laename, tõlgendame ümber ja ehitame olemasolevale edasi. Parimal juhul on AI juba praegu erakordselt võimas tööriist, ehkki veidi nagu jonnakas laps – ta ei tee päris seda, mida tahad, ja kindlasti mitte alati siis, kui tahad. Oleme selle tehnoloogiaga alles väga varases arengufaasis ning ma ei kahtle, et aasta pärast võiksin sellele küsimusele juba teisiti vastata.

Suurepärase disaineri teeb raskesti asendatavaks terve elu jooksul kogunenud nähtamatu mõjutuste ja teadmiste kiht: kogemused, tähelepanekud, vestlused, vead, emotsioonid, kultuurilised viited ja lugematu hulk asju, mille omandamist me ise ei pruugi teadvustadagi. Sellest üsna korratust voost sünnibki mingil moel loovus. Samas on disain väga lai valdkond. Suur osa sellest puudutab korda, head planeerimist, täiustamist, tõhusust, optimeerimist ja üha enam ka oskust teha vähemaga rohkem. Need omadused on teataval määral programmeeritavad ning just nendes valdkondades võib AI inimesest üsna kiiresti mööduda. Seda tasub ära kasutada ja võtta AI-d kui väga võimsat tööriista.

Tõeliselt originaalne loovmõtlemine on midagi muud. Kuni me ei suuda luua algoritme, mis päriselt jäljendavad seda kummalist ja sageli irratsionaalset protsessi, mille kaudu inimene õpib ja loob, ei usu ma, et AI suudab suurepärase disaineri täielikult asendada. Küll aga võib ta muutuda väga osavaks sellise mulje jätmisel. Paljude inimeste jaoks võib tulemus üsna pea olla juba piisavalt lähedal. Meie ülesanne on sellega kohaneda.

Kujutame ette, et kohtume uuesti aastal 2036. Mis on tootedisainis ja disaineri töös laiemalt selleks ajaks täiesti muutunud ning mida loodad näha endiselt samasugusena?

Usun, et AI lihtsustab tohutult paljusid protsesse ja kaotab vajaduse mitmete oskuste järele, mida disainerilt seni eeldati. See muutus on vältimatu. Samas on disain eelkõige mõtteviis ja oma olemuselt kohanemisvõimeline, mistõttu usun, et disaineri põhiline lähenemine jääb alles. Veel üsna hiljuti vajas disainer väga konkreetseid füüsilisi oskusi: tuli osata visandada, teha makette ja prototüüpe, mõista materjali, füüsikat ja konstruktsiooni ning omada head käe-silma koordinatsiooni. Arvutipõhised tööriistad on seda juba pikalt muutnud. CAD ja renderdamine võimaldavad ideid veenvalt esitleda ka siis, kui inimene ei oska hästi joonistada. Sellised visualiseeringud võivad olla sedavõrd realistlikud, et hakkavad mõjutama meie hinnangut ideele endale – samamoodi võis halb visand kunagi jätta suurepärasest ideest halva mulje. AI viib selle muutuse veel palju kaugemale. Osa inseneriarvutusi, konstruktsioonianalüüse ja isegi kolmemõõtmeliste kujutiste loomist saab järjest enam automatiseerida. Alles jäävad inimlikud oskused ja ma arvan, et just neid valdavad parimad disainerid. Disain on alati tähendanud kohanemist keskkonna, nõuete ja probleemidega. Võimalik, et probleemid ise ei muutu kuigi palju, kuid viis, kuidas me neid lahendame, muutub väga selgelt.

Ajaloos oleme sedalaadi tehnoloogilisi nihkeid varemgi näinud. Tööstusliku kangakudumise tulek kaotas kunagi tohutul hulgal seniseid töökohti, kuid asemele tekkisid uued rollid ja inimesed kohanesid. AI puhul on muutuse ulatus siiski teistsugune, eriti nüüd, kui tehisintellekti agendid saavad täita ülesandeid meie ja ka teiste AI-süsteemide eest. Suur muutus tuleb kindlasti, kuid inimese osa ei kao niipea. Disaini parim külg ongi inimlikkus – empaatia ja oskus mõista teist inimest. Oskused võivad muutuda ja osa neist kaotada tähtsuse, kuid disainmõtlemine ise peaks jääma.

Esined 1. oktoobril Tallinnas Disainiöö rahvusvahelisel konverentsil, mille keskmes on tootedisaini tulevik. Mis on see üks mõte või küsimus, millega tahad, et publik sinu ettekandelt lahkuks?

Minu jaoks on keskne küsimus, milline on disaini väärtus ja eesmärk ning kuidas kasutada disaini positiivse muutuse tööriistana. Meie võime uusi asju kiiresti luua on muutunud peaaegu ülemääraseks – midagi uut valmistada on odavam ja kiirem kui kunagi varem. 1930.–1950. aastatel oli tööstusdisain väga praktiline tööriist, tihedalt seotud tööstusliku tootmisega: see aitas anda vormi ja tähenduse objektidele, mille puhul inseneridel ei pruukinud olla selleks vajalikke oskusi, ning tõlgendada inimeste vajadusi. Tänaseks on disain minu meelest osaliselt muutunud millekski muuks ja halvimal juhul taandunud lihtsalt turundusvahendiks. Seetõttu tahan uuesti küsida, mis on disaini tegelik väärtus ja eesmärk väljaspool turundust.

28. septembrist 4. oktoobrini toimub ajaloolises Põhjala tehases juba 21. korda Baltimaade suurim disainifestival Disainiöö. Nädala jooksul leiab aset üle saja eriilmelise disainisündmuse, mis toovad kokku mõjukad disainivaldkonna tegijad Eestist ja välisriikidest. Tutvu programmiga disainioo.ee.