Foto: Lilli Jahilo kevad/suvi 2022 | Virge Viertek
Lilli, alustame sinust endast – kuidas on 12 aasta jooksul muutunud sinu tööprotsess ja nägemus disainist?
Tööprotsess on laias laastus jäänud samaks. Küll aga keskendusime alustades rohkem individuaaldisainile, nüüd on fookus pigem väikeseeriatel. Eraklientidele disainides sai väga hea pildi ette sellest, mida naised (ja tegelikult ka mehed, sest tegime palju aastaid ka meeste rätsepatööd) ühelt tootelt ootavad. See aeg oli tõeline disaini meistriklassi periood, mille know-how aitas väga palju kaasa kollektsioonide loomisel. Usun, et disainerkäekirjas on omane joon säilinud, ent kindlasti on see muutunud minimalistlikumaks, rafineeritumaks. Mulle meeldib hästi läbimõeldud ja funktsionaalne disain. Katsun alati usaldada oma sisetunnet ja nägemust, mis puudutab nii disaini- kui ärialaseid otsuseid. Ja see on kindlasti aastatega rohkem lihvi saanud.
View this post on Instagram
Rohepöörde valguses räägitakse ühelt poolt aina enam vajadusest jätkusuutlike rõivabrändide ja tarbimise vähendamise järgi, teisalt ei paista raugevat (ultra)kiirmoebrändide tootlikkus ega tarbimise populariseerimine sotsiaalmeedias. Mis sa sellest arvad ja kuidas näed, et probleemi nimega „kiirmood“ lahendada saaks?
Tegu on keerulise ja väga mitmetahulise probleemiga. Tarbijana on oluline aru saada, et mingit toodet ostes sa justkui hääletad selle brändi poolt, jõustades seda oma rahaga. Seega saab tarbija päris palju mõjutada, milliste brändide ja maailmavaate poolt ta on. See on üsa võimas vahend.
Samuti on kuulda, et Euroopa Liit soovib juba lähitulevikus kiirmoodi tugevalt piirama – kui mitte keelustama –, hakata. Samamoodi, nagu oleme loobunud ühekordsetest plastnõudest ja siseruumides suitsetamisest, peame tulevikus ilmselt loobuma ka rämpsmoest. Pean seda mõistlikuks, sest muudmoodi paistab muutuse läbi viimine suhteliselt keeruline. Planeet lihtsalt upub omaenda prügi kätte.
Ometi tunneb tavatarbija sageli, et suures plaanis on nende valikutel niivõrd väike mõju, et motivatsiooni jätkusuutlikumate valikute langetamiseks on keeruline leida. Mis sa arvad, kuidas saaks tarbija end tunda kui osa lahendusest ja mitte osana probleemist?
Teadlik tarbimine ja elustiil peaks olema osa komberuumist – iseenesestmõistetav hea tava, samamoodi nagu me ütleme ruumi sisenemisel tere või sulgeme enda järel ukse. Eks see on osa ühiskonna arengust. Ja mulle tegelikult tundub, et eestlaste talupojamõistus annab siinkohal päris hea eelise. Meile pole asjad kergelt kätte tulnud ja generatsioonidega on edasi antud nende väärtustamise oskust. Meie emad mäletavad veel Tallinna Moemaja, ateljeede kõrgaega ja iseõmblemist. Asjade kiire tarbimine ja kõrvaleheitmine ei ole meil üldiselt veres.
Kui aga rääkida motivatsiooni tõstmisest, siis leian, et disainerid ja ettevõtjad peaksid looma eeldused ja soodustama kestlikku eluviisi heade lahendustega. Näiteks kui jäätmete liigiti sorteerimise kastid on igal pool käeulatuses, saab igaüks probleemile ilma suurema pingutuseta kaasa aidata. Vajame moevaldkonda sarnaseid lihtsaid lahendusi.
Aeglane ja julmusevaba mood, ringlahendused, tarneahela ja tootmise läbipaistvus, süsiniku jalajälje jälgimine, õiglane kohtlemine… Need on vaid mõned punktid, millele jätkusuutlik mood peab täna olema suuteline vastama. Kas sul on soovitusi, kuidas nii disaineri kui tarbijana selle kõige vahel edukalt laveerida ja säästvaid otsuseid ning valikuid langetada?
Kõige säästlikum oleks üldse mitte midagi toota ega tarbida. Kui aga teisiti ei saa, siis võiks teha seda võimalikult mõistlikult, see tähendab osta seda, mida vaja või mis tõepoolest hinge kosutab ning toota võimalikult kvaliteetselt ja väärtust loovalt.
Põhiline probleem on ju ületarbimises ja -tootmises. Kui vanasti saadi endale uus kleit jaanipäevaks ja teine jõuludeks, siis tänapäeval ei ole riietel tingimata enam sellist väärtust. Millest on ju tuline kahju. Seega, väärtustagem seda, mis meil on, hoidkem oma riideid nagu parimaid sõpru ning kaalugem oma ostud põhjalikult läbi. Ning kui miski endal enam kasutamist ei leia, otsigem sellele uus kandja, et juba toodetud ressurss saaks maksimaalselt realiseeritud.
Oleme puudutanud mitmeid murekohti, kuid minnes edasi positiivsemal noodil – milliseid juba astutud edusamme tooksid välja nii enda töös kui maailma mastaabis?
Naljaga pooleks võib öelda, et me lubame oma klientidel osta ainult tooteid, mida neil tõepoolest vaja on ja mida nad kanda lubavad!
Utsitame alati oma kleidiomanikke meie poole pöörduma, kui vaja korralist hooldust teha, kas voodreid-lukke vahetada või muidu pressida. Teinekord on aga soov lasta kleit näiteks suuremaks-avaramaks teha, mida aga iga mudel ei võimalda. Nii tekkis meil palju aastaid tagasi idee pakkuda võimalust need kleidid tuua moemajja müügile, et mõni järgmine kandja juba loodud heast disainist ja rätsepatööst rõõmu saaks tunda. Esimesel Covidi-aastal tekkis meil lõpuks ajaline ressurss see plaan ellu viia ja nii sündiski Lilli Jahilo Uus Ring ehk #LilliJahiloPreLoved. See idee sai ääretult sooja vastuvõtu osaliseks ning algselt aastaks planeeritud pilootprojekt on täies jõus veel kaks aastat hiljemgi.
Samuti on mul hea meel näha, et Z-generatsiooni seas on taaskasutus üha rohkem moodi läinud, mis jõuab nendeni juba ka äppide vahendusel. Hea näide on ka sel sügisel toimunud USA luksuskaupade veebikaubamaja Moda Operandi uue ringi käekottide trunk show, ehk näide sellest, kuidas ka high end segmendis on pre-loved kontseptsioon au sees.
Mainisid algatust „Lilli Jahilo Uus Ring“, mida moehuvilised saavad näha kolmapäeval toimuval D_O_Mil. Räägi sellest pisut lähemalt.
Uue Ringi valikus on Lilli Jahilo brändi kleidid, mis on varem juba omaniku leidnud ent mis on erinevatel põhjustel neil kappi seisma jäänud. Seda võib olla tingitud elustiilist, kehakaalust, emotsionaalsest väsimisest või pole mõni kleit lihtsalt kandjale nn omaks saanud. Ja et pikendada selliste toodete tarbimisiga, saab nad tuua moemajja müügile, kus nad leiavad tee järgmise kandja südamesse ja garderoobi. Teeme kõikidele Uue Ringi kleitidele põhjaliku kvaliteedikontrolli ning vajadusel vahetame voodrid-lukud. Tegu on sisuliselt uueväärsete toodetega.
Juba brändi loomise alguspäevadest olen võtnud nõuks luua vaid ülimalt kvaliteetseid ja ajale vastupidavaid tooteid. See ongi vundament, mis on teinud Uue Ringi sünni üldse võimalikuks. Teeb südame alt soojaks, kui hästi on see algatus vastu võetud – nii nende poolt, kes oma asjad müügile on toonud kui ka ostjate poolt. Sest tegu on ju tõelise aarete laekaga, kust võib leida maailma moelavadel käinud arhiivipärleid või hoopiski palavalt armastatud kleidiklassikat.
Kestlikule rõivadisainile pühendatud moeetendus “D_O_M – Disain On Moes” toimub XVII Disainiöö raames 21. septembril, Balti Manufaktuuris, algusega kell 18.00. Sündmusel astuvad üles Lilli Jahilo algatusega „Lilli Jahilo Uus Ring“, kunstnike kollektiiv SORCERER, Mare Kelpman brändiga Kelpman Textile ja valgustidisainer Tõnis Vellama SEOS Valgustusest. Piletiinfo ja lisainformatsiooni leiad SIIT.
Astudes Sille Randviiri kesklinna industriaalsemasse nurka peidetud stuudiosse justkui vahetad Tallinna Kopenhaageni vastu. Kõrged valged seinad, suured aknad, meeldiv muusika ja elegantne sisustus komplementeerivad seinte ääres paiknevatel stangetel ilutsevaid rõivaid. Nende multifunktsionaalsete kleitide ja set’idega võib minna olenevalt kandja õhtu eesmärkidest nii klubisse pidu panema kui presidendi vastuvõtule komplimente koguma. Maandun Sille mugaval diivanil ja lasen ta mõtetel vabalt voolata. Aeg-ajalt kõõritan ideaalse musta pusa suunas, mis mulle toanurgast sosistab, et just tema ongi mu elust puudu ja tahab minuga koos koju minna.
Alustame algusest
“Olen pärit Märjamaalt, käisin seal gümnaasiumis,” alustab Sille. “Ma arvan, et see juhtus kuskil 10. või 11. klassis, kui hakkasin endale ise riideid tegema. Mu vanaema oli omal ajal rätsep ja ema on alati olnud käsitöös tugev, ka mina käisin põhikoolis käsitööolümpiaadidel. See oli mul alati kuidagi käpas. Hakkasin siis endale ise riideid tegema ja klassikaaslased olid kohe platsis nagu väikesed harakad – tahtsid ka midagi ägedat saada. Nii see algaski ja gümnaasiumi lõpuks oli otsus tehtud, mida edasi õppima lähen: rätsepaks ja stilistiks.
Pärast rätsepakooli tegin eritellimustel õhtukleite ja pruutkleite, mu lõputöö oligi mu esimene pruutkleit. Nii läks päris mitu aastat, kuni sain aru, et kliendid tulevad oma piltidega ja ma lihtsalt teengi neid pilte järele. Tundsin, et see ei ole see, mida ma teha tahan, ja läksin Taani õppima.”
Rätsepakool andis Randviirile tugeva baasi, nii lõigete osas kui õmblemises. “Õppisin, kuidas konstrueerida, kuidas modelleerida, kuidas ühte eset nullist luua. Kui ma Taani õppima läksin, oli see väga suureks eeliseks. Disainerid joonistavad paberile kavandeid, mis võivad olla väga lahedad, aga kui sa ei oska seda päriselt valmis teha, siis mis sellest ägedusest alles jääb?” Taanist viis aastat tagasi tulles tegeles Randviir algul rohkem stilistikaga, kuid nüüdseks on ta sellest enamjaolt loobunud ja on keskendunud eelkõige Puue brändi arendamisele.
Korda luues
Disaineri 2025. aasta debüütkollektsioon kandis nime “Kaos”. Temale kaos ei olnud tol hetkel niivõrd miski, mida silmaga näed: “Disaini mõttes oli see pigem seisund, mis mind sel hetkel, kogu selle protsessi käigus, valdas. Kollektsiooni luues oligi mu sisemiseks tungiks luua sellesse segadusse kord.”
Üks paras segadus võib valitseda loomingulise inimese peas ka moeloome äriosaga tegeledes. Sille on kindel, et ilma ärilise mõtlemise ja leidlikkuseta brändi Eestis ehitada pole võimalik. “Ausalt öeldes ei ole see lihtne – sa lihtsalt investeerid kogu aeg. Materjalid on läinud väga kalliks ja nende kättesaadavus väga keeruliseks. Mõned kangad, mida varem kasutasin, on üldse tootmisest maha läinud, furnituuriga on sama lugu. Hõbenõela kollektsiooniga alustades käisin terve Tallinna läbi ja mitte kuskil ei leidnud näiteks valget triiksärgikangast ega musta mantlikangast. Lõpuks tuli appi Eve Hanson, kelle ateljeest leidsin vajalikud materjalid.”
View this post on Instagram
Randviiri jaoks algab disainiprotsess väikestele asjadele keskendumisega. “Minu töö on väga detailipõhine: teen neist lähtuvalt ühe toote valmis ja siis hakkan inspireerituna sellest tegema järgmist. Üks triiksärk tekkiski umbes kaks nädalat tagasi mõttega, et ma ei jõua vajalikku furnituuri välismaalt kätte saada, sest need asjad tulevad tavaliselt kolm-neli nädalat. Pidin leidma uusi viise, kuidas soovitud efekti saavutada.”
Hoitud asjad
Kas Eestis jagub kvaliteetsele kodumaisele disainile ostjaid? Sille usub, et jagub, sest lisaks kvaliteedile on inimestele paratamatult oluline ka brändi identiteet. “Need inimesed, kes tahavad eristuda, on olemas. Võib öelda, et nõudlust on mul pigem rohkem, kui ma praegu pakkuda suudan. Loodetavasti saab Hõbenõela kollektsiooniga samaaegselt valmis ka koduleht. Lisaks eneseväljendusele on kollektsiooni suunitlus olla kantav ja müüdav, sest lõppkokkuvõttes on see mu töö ja maksan sellega oma arveid. Teen teadlikult ready-to-wear’i ja olen praegu teinud väga palju lõikeid eesmärgiga, et nad oleksid skaleeritavad ja saaksin neid tootmisse viia.”
Brändiga on disaineri sõnul see imelik asi, et kõigepealt ehitad selle üles ideede maailmas ja füüsilise tooteni jõudes pead tagasi tulema päris maailma. “Suur segapudru käib. Ühelt poolt tahan, et kollektsioon oleks eristuv ja lahe ja edgy, aga teiselt poolt mõtlen alati ka kliendile ja sellele, kas see sobib tema ellu, kas ta tunneb end nendes asjades hästi. Paljud minu kliendid on loomevaldkonna inimesed, kes väärtustavad disaini. Nagu ikka, ka lõpetajaid on mul tavaliselt väga palju! See on minu jaoks väga suur kompliment ja tekitab sooja tunde, kui keegi tahab olulist hetke just minu kleidis või kostüümis tähistada. Tean ka seda, et minu kliendid hoiavad minu asju, hooldavad neid ja see tagab, et need jäävad garderoobi kauaks püsima.”
“hõbe” Hõbenõelale
Jõuame jutuga Puue brändi koduni, Sille ateljeeni, mis annab tema kollektsioonidele niivõrd sobiliku tausta. Ruum on Sille jaoks väga oluline: “Ma veedan stuudios enamiku ajast, koju lähen lihtsalt magama. Mu keskkond peab olema avar, ilus ja selline, kus ma saan klienti vastu võtta. Arvan, et õige keskkond paneb ka klienti disaini rohkem väärtustama.” Lisaks sisekujundusele pakub disainerile huvi ka aksessuaaride tootmine: “Olen hakanud tegema päris palju kotte ja eks mulle üleüldse meeldivad igasugused väikesed jubinad. Võimalik, et hakkan tootma lisaks kottidele ka midagi veel.”
Randviiri loodud esemed on pealtnäha lihtsad ja minimalistlikud. “Eks ole Skandinaavia stiil on minu taustaks,” ei tee Sille saladust. Tegelikkuses aga on iga tema toode väga mitmetahuline: pealt on see lihtne triiksärk, aga kui süvenenult vaadata, leiab mitmeid põnevaid detaile, näiteks tagaluku. “Kui särk on seljas, ja on lukk seljalt lahti, seda saab kleidina kanda, kui tõmbad luku kinni, muutub kleit särgiks tagasi. Siin on ka reguleeritavad kinnitused, mis samuti mängulisust lisavad,” selgitab Sille. “Mõtteviis, et detailides on jõud, on jõudnud minu disaini stilistikatöö kaudu. Selle puhul võtad mingi baas-outfiti ja hakkad sinna juurde lisama kingi, kotti, ehteid, mis lõpuks panevad terviku elama. See on mu lähenemist disainiprotsessile muutnud: ma ei disaini ainult üht toodet, vaid mõtlen kohe alguses läbi stilistika – selle, kuidas toode kandja seljas elama hakkab. Veel meeldib mulle luua kontraste: õhuline, voolav kangas ja aktsentidena juures robustsemad detailid.”
Mida näitab Randviir moenädala laval? “Uus kollektsioon on mingis mõttes muidugi sarnane eelmisele, töötan ju selle kallal, et mul oleks äratuntav käekiri. Ma ei hakka jalgratast leiutama. Aga värvides on muutus: eelmises kollektsioonis oli mul palju pruuni, erinevaid halle ja üsna palju valget. Nüüd on valget vähem, pigem domineerib nude, kaks erinevat halli ja must. Väga palju musta, ma ei saa mustast üle! Isegi kui hakkan mingeid värve katsetama, lähen alati tagasi musta juurde. Mulle endale see kokkutulnud palett väga meeldib. Tanel Veenre ütles mulle kunagi, et mu asjad on väga styling-based ja ka trend-based ja siinkohal ei saa vaielda.”
Tööd ja armastust on uude kollektsiooni läinud Randviiril enam kui küll. “Ma olen sellesse pannud kõik, mida olen viie aasta jooksul õppinud ja teinud, et luua oma identiteeti, aga kindlasti toonud juurde ka uuendusi. Kollektsiooni nimi on “sølv”, mis ongi taani keeles “hõbe”. Tahan, et see kollektsioon saaks mu brändi visiitkaardiks. Enamik lõikeid on uued, isegi kui üldine vaib on eelmise kollektsiooniga sarnane. Kindlasti tegin kogu konstrueerimist nii korrektselt kui võimalik, et seda, mis tuleb lavale, saaks ka õmblejatele seeriatootmiseks üle anda.”
Sõbrad ja maagiline kaitserüü
Sillel on vedanud toetavate lähedastega. “Ideid meeldib mulle põrgatada moevaldkonna kaaslastega, näiteks Mari-Ly Kapiga ja Katrin Aasmaaga, kes kuuluvad ka minu parimate sõprade ringi. Siiani olen enamjaolt üksi ja omaette toimetanud, aga brändi kasvuga olen aru saanud, et edasiviiv jõud on hea tiim. Minu unistus on, et varsti on mul stuudios oma õmbleja, et sellest tulenevalt läheks tootmisprotsess lihtsamaks ning kiiremaks. Kõige lähedasemad sõbrad, pere ja mu kaaslane on need, kes nende paari kuu jooksul enne kollektsiooni esitlust on olnud kõige suuremaks toeks nii mentaalselt kui füüsiliselt.”
Mida disainer ise igapäevaselt kannab? Nagu selgub, sedasama võrgutavat musta pusa, mis on mulle terve intetrvjuu aja silma teinud. “Kui peaksin valima eluks ajaks ühe rõiva, siis see oleks must kapuutsiga pusa. Seda ma ilmselt kõige rohkem kannangi igapäevaelus. See on kõige mugavam toode, ükskõik kuidas sa välja näed ja mida päev toob. Seda saab ka erinevalt stiliseerida. Paned alla dressid ja tossud ja oled ülimalt casual, paned alla kontsad ja lähed sellega kontserdile. Lisaks on ta pehme ja soe. Ja mustal pusal on mingi psühholoogiline maagia: kui tahad ennast peita, tõmbad kapuutsi pähe ja saadki omaette ning kaitstud olla!” Ei jää üle midagi muud kui nõustuda.
Ootan väga Randviiri “hõbedaga” kohtumist Tallinna moenädala catwalk’il, kus meid ootavad petlikult lihtsad kleidid, peen rätsepakunst ja pealtnäha lihtne, tegelikult aga maagilist jõudu täis moedisain.
Tänavused Kuldnõel ja Hõbenõel jagatakse sügisese Tallinn Fashion Weeki raames, 28. oktoobril toimuval Kuldnõela galal. Kuldnõelale on nomineeritud Lilli Jahilo, Karl Korsar ja Maria Tammeorg, Hõbenõelale Sille Randviir, Britten Pärkson ja Mari Lemet.
Vestlesime Siimuga sellest, millised materjalid ja tootmisviisid kujundavad homset disaini, kuidas sünnib päriselt konkurentsivõimeline materjaliinnovatsioon ning mis peab muutuma, et tänased eksperimendid jõuaksid homme meie kodudesse, hoonetesse ja igapäevaellu.
Millisel hetkel said aru, et seened ja mütseel ei ole sinu jaoks enam lihtsalt põnev eksperiment, vaid midagi, millele tahad päriselt oma töö ja ettevõtte üles ehitada?
See arusaam tekkis tegelikult alles siis, kui olime Myceeni juba asutanud ja töö täie hooga käis. Ma ei saa öelda, et oleks olnud üks konkreetne hetk, mil otsustasin, et nüüd on nii. Pigem on see olnud orgaaniline kasv selles suunas. Materjali enda potentsiaal andis pidevalt hoogu juurde.
Seenematerjal kõlab endiselt paljude jaoks pisut futuristlikult või isegi veidralt. Mis on kõige suurem eelarvamus, millega Myceen kokku puutub, ja millal muutub „huvitav alternatiivmaterjal“ sinu jaoks päriselt konkurentsivõimeliseks materjaliks?
Minu jaoks on see muutus juba toimunud. Laiema üldsuseni jõuab see teadmine siis, kui suudame materjali toota samas suurusjärgus nagu tavapäraseid materjale. Praegu otsustab turg suuresti selle järgi, mida kasutada, arvestades eelkõige hinda ja omadusi. Kui suudame näidata, et võistleme selles raamistikus, on meie materjalidel eelis, sest tootmine ei sõltu energiamahukatest protsessidest ega esmase tooraine kasutamisest.
Myceen alustas valgustite ja sisustustoodetega, nüüd liigute järjest enam ehitusmaterjalide, sealhulgas isolatsiooni suunas. Kui suur hüpe on liikuda Eesti tootedisaini auhinnaga BRUNO pärjatud tootest materjalini, mida võiks ühel päeval kasutada tuhandetes hoonetes?
Sisustustooted on olnud väga hea vahend uudse materjali tutvustamiseks. Oleme tõestanud, et neid on võimalik toota ka piiratud tingimustes – seda kinnitavad arvukad projektid üle maailma, kodudest baaride ja kontoriteni.
Ehitusmaterjalidega siseneme aga täiesti uude maailma. See eeldab suurt tootmisvõimekust ning seda, et materjalid vastaksid eri turgude nõuetele, mis on kujunenud aastakümneid kasutusel olnud materjalide põhjal. Sellisesse turuloogikasse sissesulandumine võib tunduda keeruline, kuid näen, et isegi oma konservatiivsuse poolest tuntud ehitussektoris on tulemas suured muutused, arvestades seda, kui palju innovatsiooni selle ümber praegu toimub.
Kestlikkusest on saanud disainimaailmas peaaegu kohustuslik sõna. Kuidas eristada sinu meelest tegelikku muutust rohelisest retoorikast ja kas see võiks sinu arvates olla midagi, millega Eesti disain maailmas edu saavutab?
Üleminekuperioodidel võib tunduda, et millestki räägitakse ebavajalikult palju ning tekkida võib isegi väsimus või vastuseis. Tegelik muutus on toimunud siis, kui me ei pea enam kestlikkust müügiargumendina kasutama, vaid saame aru, et see ongi kõige eelduseks, mida teeme.
Üksikute väikeste näidetega ei saavuta aga suuremat edu, mis maailmas silma paistaks. Selleks on vaja riigipoolset toetavat tööstuspoliitikat, sest ainult projektipõhisest rahastusest ei piisa. Hea näide on Itaalia, kus pärast Teist maailmasõda loodi tööstuse moderniseerimiseks väiketootjatele soodsad tingimused maksusoodustuste ja muude toetavate meetmete näol. Selle tulemusel tekkisid tööstuspiirkonnad ja tootmisvõrgustikud, mis omakorda lõid tingimused kohalikele disaineritele. Sõjajärgsed Itaalia disainerid olid kahtlemata geniaalsed, kuid ilma kohaliku tööstuse võimekuseta poleks nad ilmselt saavutanud sellist rahvusvahelist mainet. Ainult heast disainerist ei piisa, vaja on ka tööstust, mis võimaldab tal end täielikult väljendada.
Ilma kogu ettekannet ette ära rääkimata, mis on see üks mõte, mille tahad Disainiöö konverentsi publikule kaasa anda?
See vestlus avabki tegelikult natuke teemat, mida oma ettekandes käsitlen. Tahan rääkida sellest, miks uued lahendused, mis justkui lahendavad tänaseid probleeme, ei jõua kasutusse üleöö.
Milline täna kasutusel olev materjal või tootmisviis võib meile kümne aasta pärast tunduda täiesti vananenud ja keskkonnavaenulik?
Üks teema, millest teadlikkus loodetavasti kasvab, on materjalide mõju tervisele. Tänapäeval väga tavalised materjalid nagu lamineeritud mööbliplaadid, vineer ja isegi liimpuit, sisaldavad liime, sideaineid ja muud ehituskeemiat, mis võib mõjutada inimeste tervist. See on nähtamatu probleem, mida on teaduslikult uuritud, kuid millele pole seni piisavalt tähelepanu pööratud.
Loodan näha ka seda, et praegu veel eksperimentaalsed materjalid on leidnud endale sobiva rakenduse. Ja kui ebamõistlikult toodetud materjalid pole selleks ajaks kasutusest kadunud, siis vähemalt on neid arendatud märksa mõistlikumateks ja keskkonda vähem kurnavateks lahendusteks.
28. septembrist 4. oktoobrini toimub ajaloolises Põhjala tehases juba 21. korda Baltimaade suurim disainifestival Disainiöö. Nädala jooksul leiab aset üle saja eriilmelise disainisündmuse, mis toovad kokku mõjukad disainivaldkonna tegijad Eestist ja välisriikidest. Tutvu programmiga disainioo.ee.
