Liis Kalda kollektsioon The “Bank” of Ornaments on valminud tema moedisaini magistritöö raames Eesti Kunstiakadeemias. Eesti keeles kannab tema töö pealkirja “Dekonstrueeritud kübar: väärtustava taaskasutuse ja andmebaasipõhiste narratiivide potentsiaal peakattebrändi kontseptsiooni väljatöötamisel”. „Uurisin oma magistritöös väärtustava taaskasutuse ja andmebaasipõhiste narratiivide potentsiaali peakattebrändi kontseptsiooni väljatöötamisel, püüdes vastanduda moetööstuse tootmise ja tarbimise kiirusele, mis on vähendanud rõivaste väärtust,” selgitab Liis. “Käesoleva töö põhiküsimuseks sai: kuidas säilitada kasutatud vintage-kübarate lugusid neid samal ajal dekonstrueerides? Veel soovisin teada saada, kuidas vildi taaskasutamisel selle vigu ja puudusi väärtustada, ning kui kasulik on arhiivandmebaasi koostamine toodete lugude jutustamisel.”
Liis lisab, et töö raames seitsmest ainueksemplarina valminud kübarast koosnevas kollektsioonis on kasutatud vanade peakatete originaaldetaile ning muudetud varasemad ebatäiused disainelementideks, väärtustades ja tõstes esile nende ajaloolist konteksti. “Kahe peakatte (“Blue Round-Topped Tall Hat” ja “Black Toque with Chinstrap”) valmistamisel on taaskasutatud ka kohaliku Tallinna Moemaja viltkübaraid, mis pärinevad 1980ndatest.”

Ning need suurepärased fotokaadrid? “Holger Kilumetsaga loodud fotoseerias soovisime esile tõsta kübarat kui objekti, millesse on talletunud valmistamis- ja kasutusjäljed selle varasemast elust. Rekvisiitideks on vanad kübaraklotsid ja nende osad, mis sarnaselt taaskasutatud viltmaterjalile on näinud eri aegu ja moesuundi, kuid mis ikka ja jälle kasutust leiavad,” lisab Liis.
Vaata lummavaid kaadreid valminud peakatetest galeriis!
„Minu esimene sõna ei olnud „emme“. See oli „lillekesed“,“ meenutab Sofia. Lilled saatsid teda lapsepõlvest alates, ent alles hiljem omandas erilise tähenduse ka muinasjutt seitsme kroonlehega võlulillest. „Mitte sellepärast, et võlulill täitis soove, vaid sellepärast, et ta rääkis lootusest.“
Täna tähendavad need seitse kroonlehte Sofia jaoks midagi hoopis muud. Mitte seitset soovi, vaid usku, et isegi kõige pikema talve järel on võimalik uuesti õitsema hakata. “Sest ma usun, et ilu ei ole lihtsalt midagi, mida vaadata. Ilu annab jõudu elada. See võib peituda metsas, kevadises taevas, kallistuses või kellegi soojas pilgus. Ilu tuletab meelde, et lootus ei kao. Mõnikord peitub lootus lihtsalt talve all,” lisab disainer.

Kollektsioonis “BLOOM” võib õis avaneda tervikuna või ilmuda vaid vihjena – kroonlehe, seemne või hommikukastet meenutava detailina. Kõik ehted valmivad hõbedast ja täielikult käsitsi, vahast vormimisest valamise ning viimistlemiseni. Halliku jaoks märgib see ühtlasi teadlikku naasmist füüsilise valmistamise juurde pärast aastaid digitaalsete tehnoloogiate uurimist.
„Ma ei soovinud, et õied oleksid täiuslikult sümmeetrilised. Loodus ei ole sümmeetriline. Ka inimene mitte,“ ütleb Hallik. Just käe jälg ja väikesed ebakorrapärasused annavadki kollektsioonile selle iseloomu – ajal, mil täiuslikku vormi saab masinaga aina hõlpsamini korrata, muutub nähtav inimlik puudutus omaette väärtuseks.
Kollektsioon on saadaval SOMA veebipoes, valitud Goldtime’i kauplustes üle Eesti ning Tallinn Design House’i poes.
Kui UPMADE IN.EE näitus tõi Toronto publiku ette ligi 40 Eesti disaineri tööd, siis fotosessiooniks kureeriti sellest eraldi moeseeria, kus kohtuvad rõivad, ehted, kudumid, jalanõud ja aksessuaarid. Kaamera ette jõudsid kodumaised disainerbrändid CAROLXOTT, Tijn Nelemans, Oksana Tandit, Reet Aus, Studio Luks, Karlotta Design, Studio Annreal, Lentsius, Liina Viira, Eve Hanson Design, Anneli Tammik Jewellery, Piret Loog, Miurio, Kirill Safonov ja Nons Barefoot.
Torontos kohapeal valminud fotoseeria ei olnud tavapärane stuudiovõte – pildistamine toimus publiku ees osana Circular Threads programmist, kus moe kõrval räägiti ringdisainist, tekstiilijäätmetest ja moetööstuse võimalustest vähendada sõltuvust pidevast uute esemete tootmisest.
Zelaya fotodel saavad eri käekirjaga Eesti disainerite tööd ühise rahvusvahelise moeseeria vormi ning näitavad, kui erinevalt võib tänapäeval kestlikku moodi tõlgendada – rekonstrueeritud rõivastest ja upcycling’ust kuni ehete, aksessuaaride ja eksperimentaalsemate siluettideni.
Toronto ei jää fotode ainsaks peatuspaigaks. Circular Threads moeseeria jõuab sügisel Eestisse ning seda esitletakse 28. septembrist 4. oktoobrini toimuva Disainiöö 2026 festivali raames.
Vaata Mauricio Zelaya Torontos jäädvustatud moeseeriat galeriist!