Long time no „me Instagramist nägime ja nüüd tahame teiega jagada” lugu. Aga nüüd jäid meile tõesti silma üks nimi ning vägagi meeldejäävad peakatted, nii et pidime välja uurima, millega tegu. 

Liis Kalda nimi on kodumaisel moemaastikul tegelikult juba mõnda aega olemas olnud. Kord kaunistavad temanimelised peakatted lavalaudadel esineja kostüümi, kord ilmuvad välja mõnes moeseerias. Kuid Liis ise on jäänud veel omamoodi müsteeriumiks, kelle kohta tahtsimegi rohkem teada saada. 

„Mind on alati köitnud ajalooga asjad, nii rõivamoes, arhitektuuris, visuaal- kui ka tarbekunstis. Seal on midagi salapärast ja mõistatuslikku. Neid ühendab ornamentide keel – detailid, mis korduvad laerosettidest kapinuppude, kingapannalde ja taldrikuteni,” alustab Liis. „Olen filmikunsti – võttepaikade- ja kostüümidisaini – taustaga ning kuigi sealt edasi õppisin ja tegelesin nii rätsepatöö kui ka tekstiilidisainiga, siis sümpaatia interjööri vastu ei kadunud kuhugi. Niipea, kui leidsin enda jaoks peakatted, said need maailmad kontsentreeritud kujul kokku – skulptuursed vormid ja detailid ning maagiliste omadustega tekstiil – vilt.”

Liis ütleb, et brändi kui sellise loomine on tema jaoks olnud loomulik protsess, kuid kindlasti ei ole tema kaubamärk veel valmis – hetkel käivad alles magistritöö kirjutamise ja tootearenduse protsessid. Kuid saame igati aru, miks huvi Liisi tegemiste vastu on suur juba praegu. „Kõik minu viltpeakatted valmivad käsitööna alustades kübaravormi ja selle detailide meisterdamisest ja omavahel kombineerimisest kuni vildi kuuma auruga voolimise, viimistlemise ja kaunistusdetailide õmblemiseni. Disaineri ja valmistajana muudab see mind kindlasti kannatlikumaks ja loomingulisemaks, sest materjal ei pruugi alati ühtmoodi käituda, samas kujunevad välja töövõtted, mis hõlmavad kõike varasemalt õpitut ja viivad tihti põnevate lahendusteni.” Liis soovib, et tema peakatted oleksid erilised ja lustlikud, kuid siiski igapäevaselt kantavad. „Seetõttu proovin ümbritsevast ammutatud inspiratsiooni panna esmapilgul tuttavlikesse vormidesse, andes justkui materjalist väljakasvava ornamendiga kübaratele uue dimensiooni.”

Kuigi Liis Kalda kui kaubamärgi veebipood ja edasimüüjad jäävad suure tõenäosusega järgmisse aastasse, siis hetkel näeb tema loomingut Instagrami vahendusel ning huvi korral saab ühendust võtta aadressil info@liiskalda.com.

Kuldnõelaga pärjatud moekunstnik Kirill Safonov esitleb tänavust kevad-suvist kollektsiooni “Tulip Code”, milles jätkab talle omast liikumist rõiva, skulpturaalse vormi ja lavastusliku moekeele piiril.

„Minu uus kollektsioon “Tulip Code” on uurimus naiselikkusest, vormist ja kaasaegsest dekoratiivsest koodist,” kirjeldab Kirill Safonov. Kollektsiooni keskmes on keerukad siluetid, arhitektuurne vorm ning pehme ja graafilise struktuuri vastandus. Tulbist lähtuv kujund ei mõju siin otsese romantilise viitena, vaid pigem visuaalse süsteemina, kus õrnus ja rangus saavad töötada samas rütmis.

Safonovi sõnul koosneb tema uus kollektsioon rõivastest, millest igaüks toimib iseseisva objektina, ent koos moodustavad need tervikliku visuaalse narratiivi. See mõte avaneb ka kollektsiooni üldises ülesehituses: siin kohtuvad couture’lik viimistlus, kaasaegne minimalism ja futuristlik esteetika.

Tutvu Kirill Safonovi kollektsiooniga “Tulip Code” galeriis ning veebilehel kirillsafonov.com! 

Portaili lugejale ei ole Joanne-Heleene Sõrmuse nimi võõras. 2024. aastal pälvis ta ERKI Moeshow innovative approaches in fashion kategooria võidu kollektsiooniga „Frame of mind“, mis küsis, kust jookseb piir kehakultuse ja tervisliku kehakuvandi vahel. Nüüd jätkab ta sama uurimisvälja Eesti Kunstiakadeemia Taidestuudiumi magistrandina, kuid veel isiklikumas ja füüsilisemas võtmes – ning Portailil on taas au selle tagamaid jagada.

Joanne-Heleene Sõrmuse lõputöö „Kultiveeritud keha“ sündis autori kaheaastase kulturismiteekonna põhjal ning ühendab moedisaini, performance’i, digitaalse modelleerimise ja 3D-printimise. “Töö keskmes on küsimus, kuidas mõista keha teadlikult vormitava materjalina ning millisel hetkel muutub see eneseväljenduse vahendist esteetiliseks objektiks,” selgitab autor. Ta lisab, et inspiratsioon pärines tema isiklikust kogemusest bikiinifitnessi ja kulturismi maailmas, kus keha pidev arendamine, kontrollimine ja jälgimine kujundavad nii füüsilist vormi kui ka identiteeti. “Tahtsin uurida, kuidas lihaste, pinge ja vormi esteetikat on võimalik tõlkida rõivaste ja materjalide keelde,“ sõnab Joanne-Heleene.

Valminud kollektsioonis kasutab autor enda välja töötatud meetodit, kus 3D-prinditud struktuurid kantakse eelnevalt venitatud elastsele kangale. Nii tekivad pinnad, mis meenutavad lihasstruktuure ning muudavad pinge, vormi ja füsioloogilise muutumise rõivaks. Venivad ja kohanduvad materjalid ei peida keha, vaid rõhutavad selle muutlikkust, luues illusiooni teisenevast vormist. Kollektsiooni kõrvale valmisid ka spetsiaalsed jalanõud – koostöös Maria Rojko Nisuga (Mani Studio) vabavara Open Footwear alusel (litsents Creative Commons CC BY-SA 4.0).

Magistriprojekt esitleti 14. mail Eesti Kunstiakadeemia stenograafiastuudios performance’ina. Staatilise väljapaneku asemel lubas etendus nähtavaks teha ka selle, mis jääb tavaliselt lõpptulemuse taha: korduse, pingutuse, kontrolli ja hapra tasakaalu ambitsiooni ning eneseaktsepteerimise vahel.

Vaata fotosid sündmusest ja kollektsioonist galeriis!