Foto: Valhalla Living/Eesti Disaini Maja
Eesti disaineritest jutustava raamatu autor on Beriliinis resideeruv USA disaini- ja teaduse ajakirjanik Michael Dumiak. Kaasautoriteks on Ene Läkk, Ilona Gurjanova ning Kai Lobjakas, kelle materjali põhjal on koostatud disaini ja tarbekunsti ajalugu tutvustav peatükk. Eesti Disainerite Liit, kes on raamatu väljaandja, pidas vajalikuks Eesti disainimaastikku kirjeldada välisvaatleja silmade läbi. Dumiak on esimene ajakirjanik, kes välismeedias Eesti disainist lugusid on kirjutanud ning valdkonna arenguga aastaid ennast kursis hoidnud.
Eesti dünaamilist arengut e-riigina ja disaini lähiajalugu kirjeldava raamatu eesmärk on tutvustada välismaailmale erinevate lugude kaudu eesti disainereid ja arhitekte majanduse ja poliitika kontekstis. Lutherist Skype-ni, Matti Õunapuust Reet Ausini; Maile Grünberg, Tarmo Luisk, Tanel Veenre, Ivo Nikkolo, Mait Summatavet ja muidugi Bruno Tomberg. Autor intervjueeris ligi 50 disainerit/arhitekti, ta soovib lugeja viia võimalikult lähedale loo allikale. Intervjuude põhjal tegi autor järelduse, et eestlase religioon on seotud metsaga. Läbiv teema, lisaks disainile, on armastus looduse vastu ja seenelkäimise kirg – siit ka raamatu pealkiri. Michael Dumiak on teost tutvustanud ja publikuga kohtunud Disainiööl ja Washingtonis Eesti disaini päevadel.
Raamatu esitlus toimub 23. veebruaril kell 16.00 Solarise keskuses, Eesti Disaini Maja esinduses. Raamatut saab osta Eesti Disaini Maja poest ja e-poest
Kuigi Murphy võttis sihiks kujutada ekraanil John F. Kennedy Jr.-i ja Carolyn Bessette Kennedy suhet, jutustades kõigest alates nende kurameerimisest 1990ndate alguses kuni nende laialdaselt kajastatud abieluni kümnendi teises pooles, siis moemaailm on algusest peale keskendunud ühele – Carolyni stiilile, mida võib olla küll lihtne kirjeldada, kuid keeruline tõeliselt tabada. Just see 90ndate minimalism, millega naine moeajalukku on läinud, toimib tänases moes nagu antidoodina üleväsinud trendimasinale. See on ka põhjus, miks moeringkond ei paista saavat CBK-st küllalt.
Pärast paari traagilist hukku 1999. aastal on nende mälestuseks avaldatud lugematul hulgal raamatuid ja biograafiaid, millest paljud on kirjutanud mõned nende kõige lähedasemad sõbrad. Portail valis välja kolm raamatut, mis keskenduvad Carolynile ja avavad just nimelt CBK fenomeni – sealhulgas ka just selle raamatu, mis inspireeris “Love Story” sarja.
“Once Upon a Time: The Captivating Life of Carolyn Bessette Kennedy”, Elizabeth Beller
Kakskümmend viis aastat pärast Carolyn Bessette Kennedy surma avaldas ajakirjanik Elizabeth Beller esimese suurema biograafia, mis keskendus eelkõige Carolynile endale. “Once Upon a Time” lõikab läbi mütoloogiast, mis kujutab Calvin Kleini pressiesindajat tühise ja külmana. Selle asemel esitab Beller mitmetahulise portree tugevast naisest, kes paisati enneolematusse kuulsusesse. Just see raamat sai ka “Love Story” üheks lähteimpulsiks.
“CBK: Carolyn Bessette Kennedy: A Life in Fashion”, Sunita Kumar Nair
Loomulikult väärib Carolyn Bessette Kennedy stiil omaette moepiiblit! Moeloovjuht ja sarja “Love Story” stiilikonsultant Sunita Kumar Nair võttis selle eesmärgi teoks selle kohvilauaraamatu kaudu. Edward Enninful OBE kirjutatud eessõna ja Gabriela Hearsti sissejuhatusega jälgib Nair CBK garderoobi ajatut loogikat ja mõju – miks need siluetid, toonid ja proportsioonid töötavad ka täna, ilma et peaksid karjuma.
View this post on Instagram
“Fairy Tale Interrupted: A Memoir of Life, Love, and Loss”, RoseMarie Terenzio
JFK Jr. endise assistendi mälestuslik pilk, mis nihutab fookuse tabloidikihist isiklikumale tasandile. Terenzio ei kirjelda paari mitte distantsilt või tagantjärele müüti üles ehitades, vaid inimesena, kes oli nende igapäevaelule päriselt lähedal. Just seetõttu on Terenzio vaatenurk väärtuslik – ta nägi, kuidas avalikkuse ette jõudnud kujund ja eraelu tegelikkus sageli ei kattunud. Tema meenutustes tulevad esile küljed, mis pressifotodelt ja kõmu-uudistest kipuvad kaduma: John F. Kennedy Jr.-i huumor ja kohati poisilik kohmakus, Carolyni vaoshoitud tundlikkus, ning mõlema võime olla üllatavalt soojad ja helded ka siis, kui nende ümber käis pidev tähelepanumüra. Terenzio oli üks neist vähestest inimestest, kes liikus nende kõrval siis, kui kaamerad ära pandi – ja just see teeb raamatu usutavaks vastukaaluks muinasjuttudele, mida avalikkus neile sageli külge projitseeris.
“Lugemine on kõige odavam ja mugavam viis mööda maailma ringi reisida ja iga raamatusõber teab, mis tunne on ühelt vägevalt lugemistripilt siseneda oma kodupoodi šampooni või hambapastat ostma – päris sürreaalne,” sõnab autor Andreas Kübar lisades, et “See ilus armastuslugu…” sõidabki seesuguste sürreaalsete momentide tuules ja seda võiks nimetada kaasaegseks seikluslooks, milles üksikud saared on asendunud korterite, hullumajade ja LuxExpressidega, piiritu ookeani asemel on kurbus, salajaste aardelaegaste asemel tegelaste väikesed unistused. “Kirjutama asudes teadsin, et sellest tuleb üks äärmiselt naljakas, kurb ja müstiline asi ja nende kolme märksõna vaheldumisel see ilus armastuslugu kestabki. Usun, et lugeja saab sellega omajagu trippida, kindlasti naerda, vahest veidi nutta ja hiljem ilusamana eluga edasi minna. Olgu öeldud, et ilu ja armastuse valemit romaanis ei avaldata. Küll aga saab nippe hullumajast põgenemiseks ja alkoholi maha jätmiseks, kui kunagi peaks vaja minema.”
Andreas Kübar on oma kirjanikuteel astunud paar esimest sammu ja proovinud viisakamate kausside asemel ilusatesse ämbritesse astuda. Tema tekstid on jõudnud “Värske Rõhu” ja “Eesti novelli” kaante vahele. Teatritekstidena on Kübara kirjutatut mängitud Elektron.arti, Tallinna Linnateatri, Tartu Uue Teatri ja VAT Teatri lavalaudadel. Igakuiselt kirjutab Kübar Müürilehe huumorirubriiki ja ennekõike peab ennast humoristiks, kelle sundimatu omadus on koleduses leida ilu ja traagikas nalja. Tema esikromaan on mõeldud lugejale, kes teab, et kõik on võimalik ja et ilu nägemist koolis ei õpetata.
Raamatu on toimetanud Maria Veske ja Anett Pillmann, kujundanud ja küljendanud Ran-Re Reimann, illustreerinud Luca Putz.
