Kärt Hammer on üks ütlemata kummaline naine. Ta on natuke ropp, aga üldse mitte suu peale kukkunud. Ta näeb alati kuidagi kuri, aga äärmiselt stiilipuhas välja. Ja kui ta ei oleks Portaili sõber, siis me tõenäoliselt natuke kardaksime temast kirjutada. Aga kuna ta seda on, siis me mõtlesime, et piiname teda veidi viie lollaka või vähem lollaka küsimusega. 

Kärt, miks sa maalid? 

Et mitte hulluks minna.

Milline sa olid 18-aastasena?

Noor ja loll. 

Kui Portail oleks outfit, siis milline see oleks?

Minimalistlik maksimalism. Over-sized ülikond YSL kontsadega.  

Eesti bränd, mis teeb kõike õigesti? 

Kõike pole võimalik õigesti teha. Ühte brändi/bändi/kunstilist üksust või isikut üdini heaks või parimaks pidada on minu jaoks võimatu. Sellel on kerge religioosne või psühhootiline alatoon, mis mind segab. Tehakse igasuguseid halvemaid ja paremaid asju, mida maailm enam ammu ei vaja. 

„Õigesti” pole ehk õige sõna selle kohta, aga kui keegi teeb midagi vastavalt oma sisemisele tungile – sest ta teisiti ei saa või ei oska – siis ongi juba hästi. Muidugi, kui selle tegemise juures kõrvalolijad liigset kahju ei saa. Kui disainer/kunstnik on loonud oma väikse maailma, mis pakub teatud grupile midagi rahuldavat või ekstaatilist ja sa tahad tükki sellest maailmast või korraks seda kogeda – siis võiks öelda, et ollakse õigel teel. Aga eks see kõlab ka nagu mingi ususekti kirjeldus. Oluline on skeptiliseks jääda ja mitte liiga tõsiselt võtta. Olgu see siis mood või maailm. Kui kuskilt otsast hakatakse korda looma ja süsteemi suruma, siis tuleks kiirelt kaosesse tagasi kukkuda. Reality check. Maailm on abstraktne.

Mida võiksid mehed naistelt õppida?

Nii mehed kui ka naised võiksid aru saada, et nad on lihtsalt inimesed. Ja inimesed on kõik unisex olendid. Kui keegi on liiga „mees” või liiga „naine”, hakkab asi viltu vedama. Sugu on ületähtsustatud.

Kärdi loominguga saab tutvuda peagi Telliskivi Loomelinnakus avatavas hüpikpoes #4JNE. Samuti soovitame tema tegemistel silma peal hoida Instagramis. 

HIGH 5 on artiklisari, kus võtame luubi alla meile parimas mõttes silma jäänud inimesed – nii kodu- kui ka välismaalt – ning proovime viie lühikese küsimusega nende elu ja tegemiste tagamaid laiema publikuni tuua.

Erki Pärnoja esimene autorialbum „Himmelbjerget“ ilmus 2015. aastal ning plaadi esitluskontsert toimus festivalil Jazzkaar 2016. aastal, kehtestades Pärnoja isikupärase ja uuendusliku käekirjaga heliloojana. Filmilik ja poeetiline, rahvusvahelise haarde ja kvaliteetse produktsiooniga „Himmelbjerget“ mõjutas tugevalt instrumentaalmuusika arengut Eestis, tõstes selle žanri suurtele lavadele.

Tähistamaks Eesti kaasaegse muusikaloo ühe olulisema albumi juubelit ning valmistumaks Jazzkaare kontserdiks „Erki Pärnoja: Himmelbjerget 10“, püüdsime muusiku kinni, et uurida temalt nii kevade, Jazzkaare kui ka riidevalikute kohta.

Kevad tuleb alati natuke nagu uus arranžeering — mis on sinu jaoks esimene märk sellest, et pime aeg on päriselt läbi saanud?

Kõige esimene märk on see, et kindaid ei pea enam kandma. Siis saan aru, et siit hakkab elu jälle vaikselt ülesmäge minema. Teine märk on võib-olla see, et stuudiost väljudes pole enam kottpime. Talveperioodil sisenen pimedas stuudiosse ja päris tihti väljun sealt samasse pimedusse, nii et mõnel päeval on raske uskuda, et vahepeal üldse mingit valgust oli. Ja tegelikult kõige olulisem märk on see, kui saab jälle mugavalt rattaga liigelda.

Kas sul on mõni kindel aksessuaar või rõivaese, mis käib sinuga kontsertidel alati kaasas?

Midagi sellist väga kindlat ei ole. Aga ma olen aru saanud, et mingi tagi, jakk või pintsak annab mulle alati sellise turvatunde. Kui tegu on mõne suvise välilava või talvel mõne tihedalt rahvast täis saaliga, siis saan ka ilma hakkama. Aga muidu on sellised jakid minu teema. Ilma nendeta on nagu natuke paljas olla. Kindlasti peab laval mugav olema, sest ma ei taha, et mu tähelepanu mõne ebamugava riideeseme pärast jagunema peaks. Laval peab mu fookus olema vaid ühes kohas. Vanasti oli selleks nokamüts või beanie, aga see oli rohkem praktilistel kaalutlustel, sest tihti lendasid juba pärast esimest lugu kõik mu juuksed näo ette ja ma ei näinud enam midagi. Käed on ju ka konstantselt pilli küljes, nii et midagi teha ka ei saanud.

Kui peaksid kirjeldama tänavust kevadet ühe kõlaga, siis mis see oleks?

Ma ise kuulen seda, aga sõnadesse ma seda panna ei oska. Oskaks kasvõi nootidesse panna…

Kas sinu jaoks tähendab kontserdiks riietumine pigem rolli sisse astumist või jääd sa ka laval selle juurde, mida kannaksid heal päeval niisamagi?

Rolli astumist see minu jaoks tavaliselt ei tähenda. Aga lavale minek on sellegipoolest alati midagi väga erilist. Tahan, et minu riietus käiks minuga ühte sammu, aga samas ei taha ma kanda midagi sellist, millega ka argipäeval käin. Isegi kui mu riietus on lihtsates toonides ja rahulik, tahan ma ikkagi, et need oleksid mu lavariided. Midagi erilist, mitte argist. Vahel võin ma ka argipäeval sarnaste riietega käia, aga laval on nende argiste riiete lava jaoks mõeldud analoogid.

Keda sa ise tänavukevadisel Jazzkaarel kuulama lähed?

Kindlasti tahan näha Jazzkaare avakontserti Mingo Rajandi „Lady Sapiens“. Aga katsun jõuda nii paljudele kontsertidele kui võimalik.

„Erki Pärnoja: Himmelbjerget 10“ kontserdid toimuvad laupäeval, 25. aprillil kell 21.00 Von Krahlis ja pühapäeval, 26. aprillil kell 19.00 Tartu Uues Teatris. Uuri lisa jazzkaar.ee.

HIGH 5 on artiklisari, kus võtame luubi alla meile parimas mõttes silma jäänud inimesed – nii kodu- kui ka välismaalt – ning proovime viie lühikese küsimusega nende elu ja tegemiste tagamaid laiema publikuni tuua.

Eesootaval laupäeval, 15. veebruaril, astub Eesti Laul 2025 finaalis lauluga “REM” üles Tuuli Rand. Kuidas on Tuulil endal REM-unega lood ja mida ta finaalis selga paneb? Seda uurisime viie kiirküsimuse kaudu.

Tuuli, mis sa täna unes nägid?
Ausalt öeldes ei mäleta, sest olin terve öö enamasti üleval. Hommikul läksin Star FM-i intervjuule ja need varajased intervjuud tekitavad mul tihti ärevust. Närvid hoidsid mind üleval, nii et täna öösel tundub, et magasin ainult kaks tundi.

Sinu 2025. aasta lubadus?
Olen veidi kärsitu inimene — tahan kõike nüüd ja kohe. Seega on mu lubadus sel aastal rohkem rahulikult võtta ja mitte üle mõelda. Lasta asjadel loomulikult kulgeda.

Kui sinu elu oleks laul, mis oleks selle pealkiri?
Tõenäoliselt oleks selleks “Elu on seiklus”. Minu elu on alati olnud üks suur seiklus, ausalt öeldes!

Mis sa Eesti Laulu lavale selga paned?
Tuleksin lavale kuldse kroomitud korsetiga, mille tellisin otse Ukrainast. Väga kummaline oli lugeda müüja kirju, kus ta kirjutab: “Sorry for the long answer, due to heavy shelling in Ukraine there was no light and the Internet was bad.” See pani mind tõsiselt mõtlema enda ja Eesti elu üle. Aga ma olen väga õnnelik, et saan neid kasvõi nii toetada. Muide, Ukraina kullerifirma tõi selle isegi Eestisse kohale!

Mis on esimene asi, mida teed, kui oled Eesti Laulu lavalt maha astunud?
Tõenäoliselt hakkan kas nutma suurest pingelangusest ja kallistan oma meest või olen adrenaliini täis ja tunnen end täiesti võitmatuna!

HIGH 5 on artiklisari, kus võtame luubi alla meile parimas mõttes silma jäänud inimesed – nii kodu- kui ka välismaalt – ning proovime viie lühikese küsimusega nende elu ja tegemiste tagamaid laiema publikuni tuua.