Me ei tea, kuidas teile, aga meile tundub, et käesoleva haute couture moenädala kollektsioonid on veel sammuke eelmistest edasi. Võimalik, et loovmeeskonnad on leidnud üha paremaid võimalusi oma kollektsioonide distantsilt esitlemiseks, või on jätkuv pandeemia avanud uusi loomingulisi kanaleid disainerite enda jaoks. Või oleme meie lihtsalt veetnud liiga kaua aega dressides ja kootud kampsunites ning seetõttu tunduvad Diori, Chaneli, Schiaparelli ja teiste moemajade kollektsioonid lihtsalt geniaalsed. Kõik on võimalik.
Aga selleks, et saaksite paremini aimu, millest räägime, vaadake aga uued kollektsioonid oma silmaga üle. Allolevates videotes näeb näiteks nii Kim Kardashiani poolt kuulsaks kantud Schiaparelli „kõhulihaseid”, tarokaartidest inspireeritud Diori muinasjuttu ning Iris van Herpeni kollektsiooni „Roots of Rebirth”, mis on inspiratsiooni saanud seenemaailmast:
“”Tüdruk trammis” on kindlasti üks mu lemmikuid kogu albumilt – see on mõnus, suvine ja helge,” räägib INGER. Video võtted said alguse varavalges Balti jaamas. “Olime platsis juba kell 5:45 ja jagasime oma muusikat esimestele trammisõitjatele. Inimesed olid üllatavalt vastuvõtlikud – mõni filmis isegi salaja kõrvalt meie tegemisi.”
Inspiratsioon loole sündiski just nimelt ühest trammisõidust – kuigi INGER tunnistas oma albumi esitlusel, et ta polnud trammiga sõitnud juba ammu. Nüüdseks on see lubatud suvine sõit tehtud ning ka visuaalselt jäädvustatud.
Video tõi ekraanile loovtiim Chairmen Productioni eestvedamisel – režissöörideks Kaur Kulver ja Martin Pikk.
Laul ise sündis koostöös Markus Palo, Claus Heinrich Riismaa ja Harmo-Ron Kallastega. Produtsendiks oli Markus Palo, loo miksis Steven Ilves ja masterdas Sander Sadam.
Esitletud kollektsioon ise oli kui sügav kummardus CHANELi pärandile, meenutus Gabrielle Chaneli armastusest Inglismaa maastike ja Šotimaa nõmmede vastu. Need looduslähedased paigad, mis kunagi inspireerisid Mademoiselle Chaneli disainifilosoofiat, olid nüüd lähtepunktiks kollektsioonile, mis kõneles pehmusest, lihtsusest ja maalähedasest elegantsist.
Etendus toimus Grand Palais’ Salon d’Honneuris, mis oli muudetud legendaarse 31 Rue Cambon aadressil asuva salongi sarnaseks — tagasihoidlikuks, intiimseks, väljapeetuks. Willo Perroni loodud ruumikujundus peegeldas Gabrielle Chaneli minimalistlikku, ent läbimõeldud lähenemist. Just siin, selles vaoshoitud õhkkonnas, said õrnalt liikuda modellid, kes kandsid kreemvalgeid, kuldseid ja musti siluette — tuttavlikke, ent tänapäevase värskusega.
Kollektsioonis olid esindatud klassikalised moemaja motiivid: tviidkostüümid looduslikes toonides, ülikondadele omased lõiked, mis pakkusid naise kehale vabadust ja mugavust; detailid, mis meenutasid maskuliinset rätsepatööd, ent olid ümber mõtestatud naiseliku pehmuse kaudu. See oli dialoog mineviku ja oleviku vahel — CHANELi ateljee oskuste demonstratsioon, millele Blazy nüüd edasi ehitama asub.
Ent kõige olulisemalt kõneles see kollektsioon üleminekust. See oli ühe ajastu viimane peatükk — ajastu, kus disain sündis kollektiivsest mälu- ja oskustepagasist, mitte ühe konkreetse loovjuhi visioonist. See vaikne hüvastijätt oli väärikas ja sügavalt CHANELilik: täis ajatuid viiteid, käsitöö meistrlikkust ja usku, et liikumine edasi ei tähenda kunagi mineviku unustamist.
Vaata moeetendus oma silmaga üle allolevast videost: