Foto: Erlend Štaub
Sügisese Tallinn Fashion Weeki enda juhatas sisse Eesti mainekama moeuhinna Kuldnõela pälvinud disainer Kristel Kuslapuu. Tema meeleolukale moevaatemängule järgnes Kuldnõela gala, kus anti üle Eesti moedisaini ihaldatuim auhind, Kuldnõel, mille pävis viimasel viiel aastal silma paistnud moelooja Triinu Pungits. Hõbenõelaga avaldati tunnustust viimase aasta jooksul tähelennu teinud disainerile. Selle pälvis Annika Kiidron. Kuldse Nõelakoja auhinna viis koju Anu Tera ning publiku lemmiku hääletuse võitis Lilli Jahilo.
Varasemalt Hõbenõelaga tunnustatud disainer Triinu Pungits Kuldnõela auhinna toonud kollektsioonist: “Hetke olukord soosib tulla tagasi mõtte juurde ja soovida, et see maailm kestaks veel (mõnda aega). Moemaailm vôiks liikuda uuele tasandile, astuda sammuke kõrvale, võtta vastutust ka väiksematel tasanditel,” räägib moelooja oma kõige uuemast kollektsioonis. Idee tuules on Pungits kasutusele võtnud juba olemasolevaid lemmikuid varasemast loomingust, kombineerides neid paari-kolme uue tootega. “Muutuste tekkeks vajame ka uut energiat,” lisab moelooja. Brändi disainer Triinu Pungits on olnud tegev tekstiili- ja moevaldkonnas juba 17 aastat.
Žüriiliige Urmas Väljaots: “SuperNoova moevõistluselt tuule tiibadesse saanud generatsiooni hulka kuuluv Triinu Pungits on iseenda visioonile truuks jäädes oma moelugusid vestnud juba pea paarkümmend aastat. Kindlasti oma loomingu poolest üks vähem kommertslikumaid, kuid sellele vaatamata sitkelt püsinud Pungits konstrueerib moeintellektuaalsemat meelt toitvaid kollektsioone. Poeetilist introspektsiooni, looja hinge peegeldust, delikaatset eksistentsiaalset juurdlemist. Lõuna-Eesti laugaste vahel, pokude keskel, sirguvad tema paralleelmaailmas elavad olendid, kelle vahetu moekeele kultuuriülesed sõnumid on lummanud piiri tagagi.”
Sotsiaalkriitiline kunstnik, Hõbenõela pälvinud Annika Kiidron juhib oma loominguga aga tähelepanu ühiskonnas valitsevatele tulistele tabuteemadele – olgu selleks siis sotsiaalmeedia ajastu inimese elamine paralleelselt kahes erinevas maailmas, keskkonnaprobleemid või keha ja vaimu kurnavad tõved. Tumedad teemad said moekunstniku käe all vormitud värvilisse rätsepatööna valminud kollektsiooni, mis reetis oma ebatraditsioonilises pinnadekooris peituvad salalood vaid teadjale, kodeerides need 3D prillidega vaadeldavaiks siseorganeiks või üleelusuurustes ristpistetes tikitud aktideks. Tekstiilikunstnikuna ongi Annika Kiidroni loomingu alguspunktiks just materjal.
Žüriiliige Kristina Herodes: “Annika Kiidron on üks eredamaid loovhingi, keda Eestis nähtud. 25 aastat moealal töötamist annab piisavalt võrdlusmaterjali. Samuti on Kiidronil esinduslik nimistu kohalikke ja rahvusvahelisi väga kaalukaid moevõite. Juba esimene Annika töö oli erakordne, ta töötab sagedusel, kuhu enamik inimesi isegi mõtetes seiklema ei lähe – tunnetab meie kõige sügavamjaid traagikaid, ökosüsteemi ohustavaid probleeme. Sel lainel luues oli Annika ainus, kes märkis pandeemia ohtu mitu aastat varem. Kiidron on tulihingeline, pöörase energiaga ja üliterava sotsiaalse närviga maailmaparandaja. Moekäekirjalt kompromissitu maksimalist, perfektne viimase funktsionaalse detailini. Erakordne anne.”
Kuldnõela žürii andis teist korda välja ka parima aksessuaaride looja auhinna Kuldne Nõelakoda, mille pälvis sel aastal Anu Tera. Anu Tera on avant-garde aksesuaaribrändi looja, kelle looming ületab riikide ja ajastute piirid, tänu millele oma tema bränd saavutanud tuntuse just välisturgudel. Tema loomingut on muuhulgas tunnustanud mainekas ajakiri Beautiful Bizarre, mis valis Anu Tera top 100 maailma parima wearable art disaineri hulka. Teiste seas on Anu aksessuaare kandnud Kat Von D, Chelsea Wolfe ja Zola Jesus. “Minu loomingulist maailma iseloomustavad välja elatud ja välja elamata emotsioonid. Minu tooted ei ole mina – see on dialoog minu ja toormaterjalide vahel,” kirjeldab Anu. Oma loomingus kasutab kunstnik põhiliselt rauda, nahka ja kristalle. Raua karmus ja herkimer kristallide õrnus, mis on omavahel põimitud naha pehmesse kookonisse, suunab kandjat otsima valguse peegeldust selgetelt joontelt ja teravatelt nurkadelt.
“Anu Tera musta nahka sepistatud rauaga ühendavad aksessuaarid on kaasaja nomaadi talismanid – tumemeelsed, isikupärased, arhailised ja jõulised. Anu ehete ja kottide sugestiivne disainikeel tekitab äratundmist pigem meelelaadi kui riigipiiride põhiselt,” sõnas žüriiliige Tanel Veenre.
Alexa Dagmari ja Linda Juhola 2020. aastal loodud Almada alustas tegelikult kudumitest, kuid on viimastel aastatel kasvanud terviklikuks ready-to-wear-märgiks, mille keskmes on põhjamaisele garderoobile üsna omane mõte: vähem, aga paremini. Kašmiir, vill, nahk ja siid saavad siin rahuliku, täpse vormi ning eesmärk pole niivõrd hooajaline uudsus kui rõivad, mille juurde saab ikka ja jälle tagasi tulla.
Möödunud nädalal Kopenhaagenis toimunud CPHFW raames otsustas Almada tavapärase moenädala loogikaga veidi nihkesse minna. Selle asemel et nagu kõik teised näidata oma 2027. aasta kevadsuvist kollektsiooni, jõudis Charlottenborgi reljeefide taustal lavale hoopis tänavune sügis/talv kollektsioon – ning vaid mõni tund hiljem sai samu esemeid brändi uuenduskuuri läbinud veebipoest ka osta. Otsus minna „see now, buy now” teed sündis asutajate sõnul nende endi kunagisest frustratsioonist: rahvusvahelistel moenädalatel nähtud ihaldusväärset eset tuli traditsiooniliselt oodata veel pool aastat. Nii mõjus Almada samm keskenduda sellele, mida saab kanda juba praegu, igati loogiliselt. Ja ehk ütleb see päris palju ka brändi enda kohta: Almada ei püüa garderoobi iga kuue kuu järel uuesti leiutada, vaid ehitab seda tasapisi edasi.
Kui aga rääkida lavale jõudnud kollektsioonist, siis see ise jäi kindlalt Almada senisele käekirjale truuks. Villast ja kašmiirist mantlid, skulpturaalsed jakid ja shearling-materjalid kohtusid voolava naha ning piimvalge siidšifooniga. Finaalis vilksatas isegi leopardimustrit – mõõdukas kõrvalepõige muidu vaoshoitud paletist. Kõike nähtut saatis Soome artisti Emmi Granlundi loodud helimaastik.
Vaata kollektsioon oma pilguga üle galeriist!
Tutvu Almada kollektsioonidega veebipoes almadalabel.com.
See ei tähenda, et siin napiks ambitsiooni või professionaalsust. Moodi võetakse tõsiselt, kuid selle ümber on vähem pinget. Puudub pidev vajadus tõestada, et kuulud sellesse maailma. Pigem kutsub kogu õhkkond vaatama, osalema, avastama ja uusi tutvusi looma.
Ka noortele disaineritele, moehuvilistele ja sisuloojatele mõjub linn ligipääsetavamalt. Mitmed etendused ja esitlused on avatud laiemale publikule ning alati ei ole vaja kutset, kõlavat ametinimetust või suurt jälgijaskonda, et kogeda moodi väljaspool ekraani. Nii avaneb võimalus näha, kuidas kollektsioon liikumises ellu ärkab, kuulda muusikat ning tajuda tervikut, mille disainer oma loomingu ümber loob.
Oma osa on ka asukohavalikul. Kopenhaageni moenädal ei piirdu esinduslike hoonete ja luksuslike ruumidega. Etendused leiavad aset galeriides, raamatukogudes, koolides, spordisaalides, sisehoovides ja avalikus linnaruumis. Taani disainerid oskavad linna endaga mängida: mõni argine paik võib mõneks tunniks muutuda moelavaks, kontserdipaigaks või installatsiooniks. Asukoht ei ole pelgalt taust, vaid sageli osa kollektsiooni loost.
Sama mitmekesine on siin nähtav mood. Kuigi brändid tegutsevad endiselt hooajalise moekalendri rütmis, ei ole olemas üht kindlat Kopenhaageni stiili. Käsitöö, tänavamood, romantika, kontseptuaalne disain, rätsepatöö ja taaskasutus mahuvad kõik samasse programmi. Ühisosa ei sünni niivõrd esteetikast kui vabadusest läheneda moele omal moel.
Selle kõrval on Kopenhaageni moenädal teinud vastutustundlikkusest ühe oma keskse põhimõtte. Programmis osalevatelt brändidelt oodatakse kindlate miinimumnõuete täitmist ning läbipaistvust materjalide, tootmise ja äripraktikate osas. See ei muuda ühtki brändi automaatselt jätkusuutlikuks, küll aga sunnib oma valikuid põhjendama ja nende eest vastutama.
Nii tekib tunne, et moebrändi loomine tähendab siin paratamatult mõtlemist kaugemale üksikust kollektsioonist. Oluline pole ainult see, milline rõivas välja näeb, vaid ka see, kuidas ja millest see valmistatakse, kuidas see inimesteni jõuab ning millise jälje jätab ettevõte tervikuna. Loomingulisust ei saa moetööstuse tegelikkusest päriselt lahutada.
View this post on Instagram
Ja siis on Kopenhaageni streetstyle. Väljaspool etendusi muutub mood eelkõige eneseväljenduse vormiks. Puudub üks kindel ettekujutus sellest, milline peaks olema „õige“ moenädala riietus. Mustrid põrkuvad, värvid võistlevad tähelepanu pärast ja aksessuaaridega ei olda kitsid. Heegeldatud kleidid, topid, kotid ja peakatted eksisteerivad kõrvuti vintage-leidude, liialdatud proportsioonide ja ootamatute kombinatsioonidega. Ka brändinimed ei näi olevat kõige tähtsamad. Käsitsi valmistatud aksessuaar, vintage-ese või mõni kummaline detail võib anda riietusele rohkem isikupära kui kergesti äratuntav luksustoode. Sageli mõjubki riietus seda paremini, mida vähem näib selle kandja muretsevat selle pärast, kas kõik ikka „sobib“.
Võib-olla see kõnetaski mind seekordse Copenhagen Fashion Weeki puhul enim: olla ümbritsetud inimestest, kes väljendavad end vabalt ega kahtle pidevalt oma valikute õigsuses. Keegi ei näi vabandavat selle pärast, et ta mõjub värvikalt, külluslikult, eksperimentaalselt või veidralt. Erinevusi ei vaadata siin viltu, vaid uudishimuga.
Ja võib-olla peitubki selles Kopenhaageni moenädala tegelik tugevus. See ei eelda, et kõik sobituksid ühte kindlasse ettekujutusse moemaailmast, vaid jätab ruumi erinevatele ideedele, identiteetidele ja osalemisviisidele. Tulemuseks on moenädal, mis mõjub inimlikumalt – ja tuletab meelde, et mood võib olla tõsiseltvõetav, muutumata kaugeks. Teadlik, kaotamata mängulisust, ning väljendusrikas, küsimata selleks kellegi luba.
