Kuna meie lugu „Lilli Jahilo: 13 üllatavat fakti araabia moodsa naise kohta” saatis meeletu edu (sest olgem ausad, see on parajalt põnev teema), siis otsustasime jätkata maailma eri kultuuride tutvustamisega just moe ning disaini võtmes.

Seekord tuli meile appi meie oma pesudisainer Kriss Soonik, kellele ei ole Jaapani turg sugugi võõras ning kelle disainpesu on jaapanlannade seas suure menu osaliseks saanud. Kriss pani kokku 7 põnevat fakti jaapanlannade omapäradest, millest nii mõnigi võib olla korraga põhjuseks ja tagajärjeks, et just Krissi looming on seal nii populaarseks saanud. Kriss, sõna on sinul!

Pastellid, pastellid ja pastellid

Jaapanlannade vaieldamatu lemmikvärv on roosa. Lisaks meeldivad neile kindlasti beež, helekollane, helesinine, helelilla ehk kõik mis meeldivalt pastelne. Must on muidugi klassika ja selleta ei saa üheski maailma otsas hakkama, kuid Jaapanis on must pigem vanemale ja väljapeetumale naisele. Pastellid on aga masside seas eelistatumad ning nooremate tüdrukute lemmikud.

Ma küll proovin igal hooajal Jaapani turule midagi julgemat pakkuda, kuid alati see ei õnnestu. Näiteks valmistasime üks kord pesu ilusas lillas toonis, kuid me ei suutnud seda üldse müüa, isegi kui see toon sobis proovijale suurepäraselt. Alguses ei saanud me aru, miks see nii on. Hiljem saime teada, et Jaapanis kannavad jumalad lillat ning naised ei taha näidata, et nad peavad end jumalannadega võrdväärseteks – nad peavad olema alati astme võrra madalamal.

https://www.instagram.com/p/BQpV5FJlkNE/?taken-by=krisssoonik_japan

Kawaii

Sõna kawaii ehk nunnu kasutatakse kõige kohta, mis on lahe, moekas ja seksikas! See oli üks esimesi jaapanikeelseid sõnu, mille selgeks õppisin, kui ühel kohtumisel hakkasid meie pesuga tutvudes kõik naised pärast pikka pausi järsku üksteise järel „kawaii” ütlema. Ja siis uuesti. Ja nii kohtumiselt kohtumisele. Nüüd ma tean, et jaapanlaste jaoks on korraga häbelikkus ja nunnudus seksikas. Selline meie arusaamist mööda julge seksikus ongi nende jaoks rohkem lääne maailma teema. Aga asjad on Jaapanis muutumas ning iseseisva, julge naise kontseptsioon on saamas aina trendikamaks. Näiteks paar aastat tagasi ei postitanud ükski tütarlaps endast sotsiaalmeediasse pesu väel fotosid, täna on nad tunduvamalt julgemad.

Mehed ei kingi naistele pesu!

Kõikide nende aastate jooksul, kui oleme Tōkyōs üritusi korraldanud, olen näinud kokku ehk kümmet meest. Nad ei käi taolistel pesuüritustel ega kingi ka naistele pesu. See on täielikult naiste teema. Naised ostavad endale ise pesu ning kuna nad hindavad kvaliteeti ja disainertoodangut, siis hind ei ole nende jaoks oluline.

https://www.instagram.com/p/BOHsFJFAHJ5/?taken-by=krisssoonik_japan

Underwear as outerwear…

…on nende jaoks väga arusaadav kontseptsioon. Stiliseerida tripid seeliku peale või pitsist öösärk jaki alla või särgi peale – see tuleb neil väga loomulikult välja. Samas, peaaegu kunagi ei paljastata seejuures liiga palju. Riideid kannavad nad kihiti ning pigem on see tripp lihtsalt üks detail, nagu näiteks ehted või meik.

https://www.instagram.com/p/BMRSg3fAD98/?taken-by=krisssoonik_japan

Nad armastavad disainereid!

Eriti just läänemaailmast. Esimesed kogemused Tōkyō üritustega olid minu jaoks väga koomilised. Tōkyōs tahavad kõik nii ehk naa sinuga kogu aeg pilti teha, aga kui selgub, et oled disainer – siis veel eriti! Nad peaaegu värisevad, kui saavad sinuga paar sõna vahetada. Disainerid on nende silmis superstaari staatusega. Esimestel kordadel ma küll proovisin neile selgeks teha, et Euroopas ei ole asjad üldsegi nii ning selline ülistamine ei ole üldse vajalik, ent ühel hetkel otsustasin nende unistusi enam mitte purustada ja nautida hetke nende „superstaarina”.

https://www.instagram.com/p/BQ1rwrSFFog/?taken-by=krisssoonik_japan

Nad kasvavad hullustest välja

Kui ma alati kujutasin ette, et kõik Jaapani naised oleksid nagu tänavamoeraamatust „Fruits” välja hüpanud, oli tegelikult minu kõige suuremaks üllatuseks see, kui normaalsed nad on. Kuna inimesi on palju, on Tōkyō tänavamood muidugi väga kirev ja eklektiline, aga enamjaolt jäävad nende eneseväljendused keskkooli aega. Kui alustad karjääriga, siis pannakse sind kohe „musta kostüümi karpi” ning hiljem on end sealt väga raske välja rebida. Kui meil oli hüpikpood Isetani kaubamajas, pidid kõik meie müüjad, kaasa arvatud mina, kandma musta kostüümi. Nägime isegi, kuidas ühel tüdrukul, kellel olid sel ajal ülilahedad hallid juuksed (ja kes sobis meie brändiga väga hästi kokku), kästi need mustaks värvida, muidu ei oleks teda enam tagasi tööle lastud.

https://www.instagram.com/p/BNYbmy-ghdr/?taken-by=krisssoonik_japan

Instagram on elu!

Hetkel on Instagram ka Jaapanis kõige populaarsem sotsiaalmeediakanal. Väga huvitav on see, kuidas pea igal tüdrukul on vähemalt 10 000 jälgijat. Neile meeldib postitada pilte oma ostudest, riietest jne. Ning kui peaksid sattuma Pariisi ja seal ühe koogikese sööma, siis hakkab see pilt levima nagu kulutuli. Jaapanlannad armastavad Pariisi ja magusat!

https://www.instagram.com/p/BXft4cUH2wt/?taken-by=krisssoonik

Kriss Sooniku pesukollektsioonid on saadaval veebipoes www.kriss-soonik.com, butiigis Ulakas Kaunitar ja Kaubamaja pesuosakonnas, samuti Kriss Soonik Loungerie showroom’is aadressil Paavli 5.

Kriss Soonik Loungerie tegemistel saab silma peal hoida nii brändi Facebooki kui ka Instagrami lehekülgedel.

Disainer ja ettevõtja Siim Karro on liikunud ruumiloome alalt üha sügavamale biotehnoloogia ja materjaliarenduse maailma. Ta on mütseelipõhiseid materjale arendava Myceeni kaasasutaja ja tegevjuht ning tema töö keskmes on küsimus, kuidas viia eksperimentaalsed biomaterjalid laborist ja väiketootmisest laiemasse kasutusse. Disainiöö rahvusvahelisel konverentsil „The Future of Product Design / Tootedisaini tulevik“ räägib Karro sellest, miks uued lahendused, mis näivad vastavat tänastele probleemidele, ei jõua siiski kasutusse üleöö.

Vestlesime Siimuga sellest, millised materjalid ja tootmisviisid kujundavad homset disaini, kuidas sünnib päriselt konkurentsivõimeline materjaliinnovatsioon ning mis peab muutuma, et tänased eksperimendid jõuaksid homme meie kodudesse, hoonetesse ja igapäevaellu.

Millisel hetkel said aru, et seened ja mütseel ei ole sinu jaoks enam lihtsalt põnev eksperiment, vaid midagi, millele tahad päriselt oma töö ja ettevõtte üles ehitada?

See arusaam tekkis tegelikult alles siis, kui olime Myceeni juba asutanud ja töö täie hooga käis. Ma ei saa öelda, et oleks olnud üks konkreetne hetk, mil otsustasin, et nüüd on nii. Pigem on see olnud orgaaniline kasv selles suunas. Materjali enda potentsiaal andis pidevalt hoogu juurde.

Seenematerjal kõlab endiselt paljude jaoks pisut futuristlikult või isegi veidralt. Mis on kõige suurem eelarvamus, millega Myceen kokku puutub, ja millal muutub „huvitav alternatiivmaterjal“ sinu jaoks päriselt konkurentsivõimeliseks materjaliks?

Minu jaoks on see muutus juba toimunud. Laiema üldsuseni jõuab see teadmine siis, kui suudame materjali toota samas suurusjärgus nagu tavapäraseid materjale. Praegu otsustab turg suuresti selle järgi, mida kasutada, arvestades eelkõige hinda ja omadusi. Kui suudame näidata, et võistleme selles raamistikus, on meie materjalidel eelis, sest tootmine ei sõltu energiamahukatest protsessidest ega esmase tooraine kasutamisest.

Myceen alustas valgustite ja sisustustoodetega, nüüd liigute järjest enam ehitusmaterjalide, sealhulgas isolatsiooni suunas. Kui suur hüpe on liikuda Eesti tootedisaini auhinnaga BRUNO pärjatud tootest materjalini, mida võiks ühel päeval kasutada tuhandetes hoonetes? 

Sisustustooted on olnud väga hea vahend uudse materjali tutvustamiseks. Oleme tõestanud, et neid on võimalik toota ka piiratud tingimustes – seda kinnitavad arvukad projektid üle maailma, kodudest baaride ja kontoriteni.

Ehitusmaterjalidega siseneme aga täiesti uude maailma. See eeldab suurt tootmisvõimekust ning seda, et materjalid vastaksid eri turgude nõuetele, mis on kujunenud aastakümneid kasutusel olnud materjalide põhjal. Sellisesse turuloogikasse sissesulandumine võib tunduda keeruline, kuid näen, et isegi oma konservatiivsuse poolest tuntud ehitussektoris on tulemas suured muutused, arvestades seda, kui palju innovatsiooni selle ümber praegu toimub.

Kestlikkusest on saanud disainimaailmas peaaegu kohustuslik sõna. Kuidas eristada sinu meelest tegelikku muutust rohelisest retoorikast ja kas see võiks sinu arvates olla midagi, millega Eesti disain maailmas edu saavutab?

Üleminekuperioodidel võib tunduda, et millestki räägitakse ebavajalikult palju ning tekkida võib isegi väsimus või vastuseis. Tegelik muutus on toimunud siis, kui me ei pea enam kestlikkust müügiargumendina kasutama, vaid saame aru, et see ongi kõige eelduseks, mida teeme.

Üksikute väikeste näidetega ei saavuta aga suuremat edu, mis maailmas silma paistaks. Selleks on vaja riigipoolset toetavat tööstuspoliitikat, sest ainult projektipõhisest rahastusest ei piisa. Hea näide on Itaalia, kus pärast Teist maailmasõda loodi tööstuse moderniseerimiseks väiketootjatele soodsad tingimused maksusoodustuste ja muude toetavate meetmete näol. Selle tulemusel tekkisid tööstuspiirkonnad ja tootmisvõrgustikud, mis omakorda lõid tingimused kohalikele disaineritele. Sõjajärgsed Itaalia disainerid olid kahtlemata geniaalsed, kuid ilma kohaliku tööstuse võimekuseta poleks nad ilmselt saavutanud sellist rahvusvahelist mainet. Ainult heast disainerist ei piisa, vaja on ka tööstust, mis võimaldab tal end täielikult väljendada.

Ilma kogu ettekannet ette ära rääkimata, mis on see üks mõte, mille tahad Disainiöö konverentsi publikule kaasa anda?

See vestlus avabki tegelikult natuke teemat, mida oma ettekandes käsitlen. Tahan rääkida sellest, miks uued lahendused, mis justkui lahendavad tänaseid probleeme, ei jõua kasutusse üleöö.

Milline täna kasutusel olev materjal või tootmisviis võib meile kümne aasta pärast tunduda täiesti vananenud ja keskkonnavaenulik?

Üks teema, millest teadlikkus loodetavasti kasvab, on materjalide mõju tervisele. Tänapäeval väga tavalised materjalid nagu lamineeritud mööbliplaadid, vineer ja isegi liimpuit, sisaldavad liime, sideaineid ja muud ehituskeemiat, mis võib mõjutada inimeste tervist. See on nähtamatu probleem, mida on teaduslikult uuritud, kuid millele pole seni piisavalt tähelepanu pööratud.

Loodan näha ka seda, et praegu veel eksperimentaalsed materjalid on leidnud endale sobiva rakenduse. Ja kui ebamõistlikult toodetud materjalid pole selleks ajaks kasutusest kadunud, siis vähemalt on neid arendatud märksa mõistlikumateks ja keskkonda vähem kurnavateks lahendusteks.

28. septembrist 4. oktoobrini toimub ajaloolises Põhjala tehases juba 21. korda Baltimaade suurim disainifestival Disainiöö. Nädala jooksul leiab aset üle saja eriilmelise disainisündmuse, mis toovad kokku mõjukad disainivaldkonna tegijad Eestist ja välisriikidest. Tutvu programmiga disainioo.ee. 

Kuigi moelavade sügis/talv 2026 kollektsioonid tegid üsna veenva katse meid taas värvidesse riietada – roosast koobaltsinise ja happevõitu roheliseni –, on hooajavahetuses midagi, mis paneb vaatama hoopis garderoobi kõige lihtsama osa poole. Must, valge ja nende kahe kombinatsioon ei vaja erilist trendiprognoosi ning just seepärast mõjuvad need praegu kuidagi eriti õigesti.

Kopenhaageni moenädalal, mis tänavastiili mõttes rabab pigem värvide, mustrite ja leidlike kihtidega, paistis seekord silma üllatavalt palju monokroomseid komplekte. Seda ka moemärgi Almada moeetenduse eel, kus kaamera ette jäid mustvalged kooslused, mille tugevus peitus eelkõige proportsioonides ja materjalides.

Näiteks võib pikkade varrukatega valge T-särgi panna kokku musta satiinse seeliku ja sametiste kingadega. Mustad bermuudapüksid saavad hoopis teise ilme valgete kontsakingade kõrval, valge teksapüks toimib alusena romantilisemale volangseelikule ning kraeta must nahktagi muudab pika valge seeliku parajalt rangeks. Ka sall, pitsiline kiht või narmastega vöö võib kõige lihtsama mustvalge komplekti tasakaalu meeldivalt paigast nihutada.

Ja praegu on nende kombinatsioonide kandmiseks ehk aasta parim hetk. Veel ei pea end mantlitesse pakkima, kuid suvine „üks kleit ja valmis” loogika on juba pisut liiga optimistlik. Pealegi, mustvalge garderoob lubab suure tõenäosusega kasutada seda, mis kapis juba olemas on.

Galeriist leiad 15 mustvalget näidet Kopenhaagenist, mis tuletavadki meelde, et uue hooaja algus ei pea tingimata tähendama uusi riideid. Vahel piisab sellest, kui vanad tuttavad veidi teistmoodi kokku panna!