Lilli Jahilo on üks Eesti edukamaid moedisainereid, selles ei ole kellelgi kahtlust. Paljud aga ei pruugi teada, et Lilli on aina edukamalt sisenemas uutele turgudele ning tänaseks kannavad tema loomingut naised nii Lääne-Euroopas kui Araabia Ühendemiraatides.

Just need viimased on minu jaoks alati ühelt poolt intrigeerivad ja teisalt paeluvad tundunud. Seetõttu palusin Lillil, kes üksjagu aega töö tõttu Araabia Ühendemiraatides veetnud ning kellel on juba hulk kliente just araabia naiste seas, natuke avada meie, eestlaste jaoks tänapäeva araabia naise maailma. Sõna saavad Lilli Jahilo ja tema brändi Dubais esindav Reet Kivi.

„Kindlasti peab alustuseks mainima, et araabia naise mõiste on väga-väga lai. Nii nagu Ühendemiraatides elab kõrvuti koos üle 100 rahvuse, võib ka araabia naine olla pärit kust tahes Araabia maadest, olles erinevate harjumuste ja eelistustega. Araabia naine võib olla egiptlanna, liibanonlanna, süürlanna, emirati jne. Enim mõjutab riietumis- ja käitumistavasid see, kust riigist pärit ning millise kultuurilise tausta ja usuliste tõekspidamistega inimene on. Allpool toodu on kirja pandud silmas pidades eelkõige Araabia Ühendemiraatide kohalikke ehk emirati naisi.

Kõik araabia naised ei ole pealaest jalatallani kaetud.

Viimastel aastatel on araabia naised palju oma olemuselt muutunud. Olulised märksõnad on „iseseisvus” ja „vabadus”. Kuigi nad hindavad kõrgelt traditsioonilist riietumisstiili, on oluline eelkõige see, kellena nad töötavad ehk kellele nad eeskujuks on. Paljud tänapäeva emirati naised on vabad ise otsustama, kas nad eelistavad end katta (eriti oluliseks peeti varem juuste katmist) või mitte. Paljud noored emirati naised kannavad igapäevaselt täiesti läänelikke rõivaid ja kasutavad abaya’t kas riigiametites asjaajamise lihtsustamiseks või vaid pidulikel tähtpäevadel.

Väga olulist rolli mängib riietumisel see, mille jaoks riietutakse.

Ainult naiskülalistele mõeldud pulmapeol pole dekolteede sügavustel ega ekstravagantsusel mingit piiri. Argipäeval võivad abaya all olla vabalt ka retuusid ja T-särk. Samuti kodus, kus toimub palju koosviibimisi, ollakse riietuses väga vabad. Väga laialt üldistades võib siiski märkida, et pigem eelistatakse kehakatvamaid tegumoode, sageli pikki kleite ja varrukaid. Dubai kohalikud elanikud tajuvad sündsuse piire väga hästi, riietutakse vastavalt olukorrale.

https://www.instagram.com/p/BP2JOtpje2B/

Tagasihoidlikkus ei ole (alati) voorus.

Isegi kui juukseid ja figuuri varjavad abaya ja hijab, siis käekott, jalanõud ning käevõrud pakuvad võimaluse väljendada enda maitset ja esitleda hooaja kuumimaid aksessuaaritrende. Abaya toimib aksessuaaridele omamoodi lõuendina, tuues detailid hästi esile.

Maailmakuulsad brändid on naistele väga olulised. Ei ole haruldane, et naine võib investeerida kogu sissetuleku Hermès’i või Saint Laurent’i kotti, sest käekotid on olulised. Tihti väljendatakse oma sotsiaalset staatust brändide kaudu. Hetkel on äärmiselt oluline, et iga vähegi endast lugupidav emirati naine kannaks Hermès’i sandaale!

Araabia naised ei kanna ainult musta.

See on üks suuremaid eelarvamusi, millega kohalikud emirati naised kokku puutuvad, justnagu kannaks nad ainult musta värvi abaya’sid ja selle all ainult musta värvi rõivaid. On küll tõsi, et ametnike seas või töises keskkonnas peetakse sobilikuks vaid musta värvi abaya’t, kuid araabia naised on väga moeteadlikud ja hoiavad kõigel moemaailmas toimuval hoolega silma peal. Eriti armastavad nad kirkaid värve – rubiinpunast, smaragdrohelist, safiirsinist. Samuti on populaarne valge. Loomulikult tulevad Dubai valguses värvid väga hästi esile, sest hea valgustus, olgu tehis- või naturaalne valgus, saadab sind kõikjal. See loob ideaalse fooni värvide esiletulekuks, olgu siis jumestuses või riietuses.

https://www.instagram.com/p/BMGc1D2j40O/?taken-by=lillijahilo

Araabia naised eelistavad kulda ja kalliskive.

Ehete puhul on araabia naise jaoks väga oluline bränd! Eriti populaarsed on maailmakuulsad brändid, nagu Cartier, Tiffany ja Bulgari. Päevased ehted on tagasihoidlikumad, kuid kindlasti mitte väärtuse poolest. Õhtuti kantakse enamasti suuri ja jõuliseid ehteid, mis reeglina on ehtsatest vääriskividest – see pilt on tõeliselt vaatamist väärt! Viimastel aastatel on tekkinud Emirati kohalikke kõrgmoe ehtebrände, näiteks Gafla, kes ammutab inspiratsiooni kohalikust emiraatide kultuuripärandist ning on au sees moodsat klassikat hindava klientuuri seas.

Ehteid aksessuaaridena, nagu meie oleme harjunud kandma, kohalikud naised ei kanna. Küll aga märkavad nad alati originaalseid ehtekandjaid ja komplimente teevad nad väga lahkelt. Ka täiesti võõrale tullakse juurde ja avaldatakse positiivset tunnustust.

Araabia naised on (peaaegu kõik) profid jumestuskunstnikud.

Make-up ja kosmeetika on nende jaoks justkui teine õhk. Kosmeetikatoodetest teavad nad kõike! Nad on kursis kõikide uusimate ilutrendidega. Väga palju aega pühendatakse ilu- ja jumestusvideote vaatamisele ning ilublogijad on nende jaoks suured staarid. Kindlasti ostab üks emirati naine poole rohkem kosmeetikat kui mistahes muu rahvuse esindaja. Korrektse jumestuseta ei tule küll ükski emirati naine kodust välja, olenemata sellest, kas minnakse tööle, poodlema või sõbrannadega kohvi jooma. Armastatakse ja eelistatakse maailmakuulsate brändide kõrval ka n-ö oma liidreid, nagu Huda Beauty ja Joelle kosmeetikat. Contouring on muideks endiselt üks kuumemaid jumestusvõtteid – aga pole ka imestada, jumeka näonaha peal toimib see väga efektselt.

Naiste arvamust ja uusi trende mõjutavad väga palju kohalikud influencer’id ehk (stiili)eeskujud. Hetkega tekib nõudlus toote või teenuse järele, mida armastatud eeskujud Snapchati või Instagrami kaudu soovitavad. Mis viibki meid selleni, et…

Araabia naiste elus on väga oluline osa sotsiaalmeedial.

SnapChat, WhatsApp, Instagram on peamised sotsiaalmeedia platvormid, mida iga emirati naine kasutab. Kõik on kogu aeg ja igal pool mobiilis – kohvikus, autoroolis, restoranis, jalutades – kõikjal. Samas Facebooki kasutatakse väga vähe. Samuti on väga populaarne näiteks Instagrami kaudu poodlemine – kui mõni toode on silma jäänud, saadetakse kohe päring, millele oodatakse kiiret ja vahetut reageerimist.

https://www.instagram.com/p/BUjkWZOgMJh/?taken-by=lillijahilo

Shopping on emirati ja araabia naiste jaoks üks peamisi meelelahutusi.

Poodlemas käiakse enamasti koos perega, üllatav, et eriti just hilisõhtuti, kaasas nii lapsed kui ka abikaasa.

Araabia ja emirati naised ei ole ainult koduperenaised.

Väga paljud emirati naised on väga töökad ja teenivad sissetuleku ise, omades juhtivaid positsioone nii riigiametis (näiteks õnneminister (Minister of Happiness) – jah, selline ministeerium on olemas) kui ka erasektoris. Naised hindavad väga üksteise toetust ning see on üks väga eriline omadus, et ollakse väga lahkelt valmis abivajajat nõu ja jõuga aitama ja toetama. Populaarsed on networking üritused ja seminarid, kus professionaalset võrgustikku laiendada ja infot vahetada. Ollakse väga head ja sõbralikud suhtlejad.

Araabia naistel on enamasti imelised juuksed.

Tõsi, need lastakse valla vaid naistega omavahel kohtudes ja muidugi kodudes privaatselt olles. Aga seda enam üllatabki, kui kogu seda juukseilu näha saab – punased, heledad, millised soengud ja lõikused! Üsna levinud on jumestaja-juuksuri koju kutsumine, et oma välimusele mugavas keskkonnas viimane lihv anda.

Parfüümid ja lõhnad on araablannade jaoks üliolulised.

Meeliülendavad aroomid saadavad sind praktiliselt kõikjal, seda valgub ruumidesse nii bakhoor’idest kui pihustitest. Parfüüme kantakse endaga kaasas, et jooksvalt meeli ülendada ning sellega piserdatakse sind ukselgi üle pulma või peole sisenedes. Enamasti on tegu vürtsikate ja intensiivsete oudh- või amber-tüüpi aroomidega.”

https://www.instagram.com/p/BL6km3sjrMx/?taken-by=lillijahilo

Lilli Jahilo moeloominguga saab tutvuda Lilli Jahilo stuudios aadressil Niine 11.

Jätkatest Portaili seeriat, mis toob kaadri tagant välja seal tegutsevad persoonid, on seekord fookuses Marianna Gunja. Moefotograaf, kelle jaoks on kaamera vahend visuaalsete maailmade ehitamiseks.

Marianna on romantik, kes usaldab intuitsiooni rohkem kui reegleid ning leiab ilu nii naerukortsudes kui ka ootamatutes tehnilistes vigades. Saame tuttavaks loojaga, kes ei karda “flow-seisundis” stuudio inventari otsa komistada ega otsida tähendust ka kõige argisematest hetkedest. Autentsuse huvides avaldame intervjuu inglise keeles.

Name: Marianna Gunja or Mara

Age: 39, but 25 in heart

Location: Tallinn

Preferred camera: Canon 6d and Fujifilm XT3, but anything that shoots really

Instagram: @noxdies

Marianna, what first pulled you into photography?

You know, it was not always so easy for me to start a conversation and approach people. I was getting anxious and overthinking about what I was going to say and it was pretty scary, so at one point I realised that photography could be a way for me to come closer to a person and give us a topic to engage in. Actually, Susan Sontag wrote about this in one of her essays. When I first read it, I had this “omg, that’s me” moment. And secondly, I wanted to tell stories and build my small worlds.

You mentioned Susan Sontag’s essays helped you see photography as a way to bridge the gap between you and other people. Now that you’re experienced, do you still feel like the camera is a “shield” that helps you connect, or has it become something else entirely?

Not anymore. I realized a while ago that I needed to find a new meaning for it. The original reasoning – that the camera is a tool that gives me permission to get closer to people – is no longer the main thing. Instead, the desire to create a world is something I’ve always had. I want to dive deeper now and take on more of a creative director role.

What is it about fashion and beauty photography that excites you the most?

The collaborative moment is definitely my favourite one. Everyone is giving a part of their craft and their soul and then everything is coming together as a visual story. It’s the best feeling in the world!

How do you usually get into the right mindset before a big shoot?

I wish I could say that I do morning yoga and cold showers because it would be healthier, but actually I just walk to one of my favourite cafes to grab a cappuccino if I have time and then I put on my headphones and put some music on while I’m on my way to the shoot location.  What exactly can depend a little on the mood on the shoot and on my energy levels this day, but my choices can vary from Imagine Dragons to Massive Attack or Moderat or even Noëp. Sometimes when I have a lot of random thoughts I actually start my morning by going through the mood boards for the shoot, which helps me get organised and think of some new ideas on how I can approach certain moments during the shoot. 

What’s something people would be surprised to learn about what happens behind the scenes?

I guess, people don’t realise that some things might not work out as planned even though there was so much planning and prep involved. Sometimes, models feel unsure about their outfits and feel reserved while posing in them, or the outfit just doesn’t work because of their body type. Sometimes the photo equipment starts misbehaving suddenly, while everything was perfectly working a moment ago… And the only (best) thing you can do is not to be frustrated about it, keep positive for yourself and for your team and adapt. The original plan goes out the window and intuition and trust in team work take over and the most memorable moments are born. 

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Mara Gunja (@noxdies)

Also, during the shoot I can go in such a deep “flow state” that I do not see anything else beyond my subject and beauty I aim to capture. So I can be completely oblivious about my surroundings, stumble a lot physically and bump into studio equipment, walls and other objects near me. It happens a lot, so I just joke about it with my team.

Studio or shooting on location?

That’s a good question. I think it might be a seasonal thing. As we are living in a colder climate, weather is a bit unpredictable at times and some locations are hard to get, photo studios are more reliable, for sure. Yet, in the spring time I yearn for a change. So, maybe a mix?

What has been your most memorable or favourite project so far?

My favourite project is always the next one. But there have been a couple of really cool and memorable shoots all over the years. Like the first time I shot for Karmen Pedaru’s brand, it was a whole day shoot and we had a big team and a lot of things to shoot, but the energy was just so good! Secondly, last autumn’s shoot with Hannes Rüütel was something I enjoyed a lot and the story he had in mind for it was quite unexpected.  And if I would pick an oldie but goodie, I would pick my first jewellery shoot ever for Hyrv, where we had two models portraying a mom and a daughter. There was just something so sincere and simply beautiful about it.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Mara Gunja (@noxdies)

Which do you lean towards more – fashion or beauty?

I like the playfulness in fashion, but if we are talking about meanings behind every image, fashion can be more complex and the language of beauty is more universal. I am also a dreamer and a romantic at heart, so I am always looking for beauty everywhere, even in mundane situations. 

Is there a person, face, or type of character you’ve been dreaming of capturing?

I have been involved a lot in shooting model tests for some of Estonian modelling agencies for the last couple of years. I am pretty grateful for that time, because I learned a lot about the industry outside our country, but at the same time I think it left me yearning for something different. I think more mature characters, with smile wrinkles in the corner of their eyes and a bit of devilish mischief can be my type of therapy at the moment.

And to finish – what’s a phrase you often use to sign off your emails?

There are two versions. To the people I want to connect with and make something beautiful together, it’s “Hope to hear from you soon”. Because I truly do! And to the people who know me, it would be “Best wishes” or “Love, M”. 

Juba neljandat korda kutsub Jazzkaar koostöös UNESCO muusikalinn Tallinnaga lapsi ja peresid Tallinna laste jazzifestivalile Kräsh, mis toimub juba 31. mail ja tänavu esimest korda PROTO avastustehases. Päeva mahuvad kontserdid, loovad töötoad, kohtumised muusikutega ja avastamisrõõm neile, kelle jaoks muusika on alles põnev heli, ning neile, kes juba vaikselt oma esimesi lugusid kirjutavad.

Üks Kräshi külalistest on An-Marlen, kes kohtub festivalil noorte muusikahuviliste ja alustavate muusikutega, et jagada oma teekonda muusikani ning vastata nende küsimustele. Sündmuse eel avanes Portailil erakordne võimalus temaga juttu teha nii lapsepõlve esimestest muusikaelamustest, emakeeles loomise julgusest kui ka sellest, miks ei pea esimesed katsetused kohe laulude moodi olema.

An-Marlen, kui mõtled enda lapsepõlvele, siis milline oli see esimene muusikaline elamus, mis jäi kuidagi eriti selgelt meelde?

Vanemad viisid mind väiksena päris palju erinevaid etendusi vaatama ja kontserte kuulama ja võiksin erilisi mälestusi neist nimetada mitmeid. Kuulasin tollel ajal palju Eesti muusikat ja armastasin väga teatrimaailma. Kõige erilisema ma tooksin aga välja ajast, kui sain vanemana oma lemmikartiste välismaale kuulama minna. Teismeeast lemmikuks saanud Jorja Smithi nägin päris mitu korda, aga kõige eredamalt on meeles Londoni O2 live, mille piletid sain sünnipäevaks. Teda kuulates sain aru, kui väga ma armastan muusikat ja seda tunnet, kui saan ära tunda end kellegi teise loomingus. Kontserdil seda kõike kogeda on kuidagi eriti eriline.

Kas sul oli lapsena või teismelisena mõni artist, laul, plaat või kontsert, mis pani sind esimest korda tundma, et muusika võib olla ka sinu tee?

See oli kindlasti Inese “15 magamata ööd”. Kuulasin üldse väiksena palju CD-plaate. Sellel oli mingi oma võlu. Kuulasin palju ka Maarja-Liis Ilusa ja Liisi Koiksoni plaate. Mäletan, kuidas oma toas kõva häälega kaasa laulsin.

Popmuusikat nähakse sageli väga särava ja valmis vormina, aga selle taga on palju otsimist, katsetamist ja vahel ka ebakindlust. Mida oleksid tahtnud kuulda hetkel, kui ise alles alustasid?

Ma ütleks, et mul on olnud võrdlemisi pikk teekond leidmaks ennast artistina. Oma teed alustasin tehes ingliskeelset muusikat ja eesti keeles loomiseks pidin ma pikalt julgust koguma ja hoogu võtma. Täna ei kujutaks ma ennast teistmoodi ettegi. Armastan luua emakeeles muusikat ja tuua uut kõla meie maastikule. Naljakal kombel võiksin öelda, et ebakindlust tunnen ma pigem praegu rohkem, kui seda võib-olla algusaastatel. Mäletan, et uskusin enda muusikasse südamest ja teadsin, et see leiab oma kuulajad. Täna on mu jaoks saanud oluliseks areneda ja kasvada oma muusikas ja see tekitab omamoodi ebakindlust. Nooremana olin võib-olla hulljulgem ja teekonna alguses sain oma ebaõnnestumisi peita. Nüüd pean ikka ja jälle endale meelde tuletama, et loome sündis alati selle nautimisest ja kõike elus ei tasu liiga tõsiselt võtta. Usun, et oluline on nii ennast kui ka teisi uskuma panna, et unistama peab suurelt ja peame alati uskuma sellesse, mida teeme ja armastame.

Kui sa saaksid anda ühe nõuande nooremale An-Marlenile, kes alles avastab oma häält, kirjutamist ja lavalist kohalolu, siis mis see oleks?

Ma sooviks, et pisike An-Marlen naudiks kõiki neid samme, katsumusi, otsimist ja õnnestumisi. Vahel tunnen, et tehes on siht ainult järgmiste asjade suunas ja jääb märkamata, kuidas väiksed ja suured soovid täituvad.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by An-Marlen (@an.marlen)

Sind tunnustati Eesti Muusikaauhindadel aasta naisartistina. Kuidas sa ise seda teekonda tajud – kas see tundub pigem suure hüppena, järjepideva töö loomuliku jätkuna või millegi kolmandana?

See on minu jaoks tohutult suur tunnustus ja kuigi mul on seljataga väga pikk tee, tundub see mulle pigem ikka väga suure hüppena. Olles pisikesest saadik käinud Muusikaauhindu vaatamas, tundub see kõik väga sürreaalne. Ma ei osanud seda tõesti isegi ette kujutada, vaid pigem lihtsalt tegin alati seda, mida armastasin ja see on toonud mu siia. Ei ole midagi ilusamat, kui olla tunnustatud oma loome eest.

Millal tekkis sul tunne, et artistiks olemine ei tähenda ainult laulmist või lugude kirjutamist, vaid ka tervikliku maailma loomist – koos heli, visuaalide, lavaoleku ja stiiliga? Kui teadlikult sa mõtled oma artistimaailma visuaalsele poolele?

Ma arvan, et see on artistiks olemise juures üks kõige olulisemaid asju. See on käinud minu muusikaga käsikäes algusest peale. Minu jaoks on see justkui võimalus minu kuulajal olla osa minu pisikesest mullist, mida saan kildude haaval jagada ja see on selle kõige suurem võlu.

Portaili lugejat huvitab ka moe ja muusika kokkupuutepunkt. Kui teadlikult sa mõtled lavale või avalikkuse ette minnes riietusest kui osast oma artistikeelest?

Mul on nii hea meel, et nad puutuvad või isegi käivad käsikäes. Ma ei arva, et see on ainult osa artistiks olemisest, vaid meist kõigist. Mood annab mulle palju suurema võime ennast väljendada ja inimestega jagada. Ilma üheta ei oleks minu jaoks teist.

Kas sul on enne lavale minekut mõni kindel rituaal, harjumus või mõte, mis aitab end õigesse seisundisse viia?

Lavad on kogu aeg erinevad ja igaüks on omamoodi ja mulle meeldib selles kohaneda. Mul on küll üks lemmikpõhjus, miks ma armastan esinemist. Minu lemmikhetk on see kontserdil, kui publik on lõpuks täielikult sinuga. See on iga kord erinev, võtab erinevalt kaua aega, vahel on terve publik juba esimesest loost sinuga kaasas, vahel läheb selleks aega terve live. Aga see on alati üks kindel moment, mis paneb mind niivõrd eriliselt tundma. Saan tänu oma muusikale inimestega üheks.

Mis annab sulle kõige rohkem energiat pärast intensiivset perioodi – vaikus, sõbrad, loodus, mõni täiesti muusikaväline tegevus?

Pere ja sõbrad, ideaalis Hiiumaal suvekodus.

Milline on sinu ideaalne vaba päev, kui kalendris ei ole proovi, esinemist ega stuudiot?

Kui mul on võimalus Hiiumaal olla, siis ideaalsemat kirjeldust sellele ei olekski. Olgu seal kas soe või külm, kas ma kütan ahju ja joon teed või päevitan ja käin rannas, kõik sealne on idüll. Aga kui see vaba päev peaks juhtuma Tallinnas, siis ma käiksin kindlasti trennis, sööksin head toitu ja mängiksin sõpradega lauamänge.

Kräshi kontekstis on oluline julgustada lapsi ja noori mitte ainult kuulama, vaid ka ise proovima. Mida soovitaksid noorele inimesele, kes tahab muusikat teha, aga ei tea veel, kust alustada või ei julge oma esimesi katsetusi teistele näidata?

Mind julgustasid ja inspireerisid muusikat tegema minu lemmikartistid ja sõbrad, kes armastasid muusikat ja loomist sama palju kui mina. Väga palju kirjutasin ka üksi muusikat. Esimesed 100 ei olnud veel laulu moodigi, aga need innustasid mind alati uusi kirjutama ja muusikat kuulama, millest inspiratsiooni saada ja sõpradega jagada.

An-Marleniga saavad noored muusikahuvilised kohtuda ja vestelda juba 31. mail Tallinna laste jazzifestivalil Kräsh, mis toimub tänavu PROTO avastustehases Noblessneris. Jazzkaare ja UNESCO muusikalinn Tallinna koostöös sündinud festival ühendab kontserdid, töötoad, kohtumised muusikutega ja PROTO põnevad eksponaadid. Esinevad Curly Strings koos Mudilaskoor Ellerheinaga, Valter Soosalu koos Kadri Voorandiga ning noortekollektiivid. Kogu programmi kohta saab lugeda Kräshi kodulehel.