Foto: Annika Metsla
Mare, mõne kuu eest oli mul isiklikult au Sulle üle anda tänavune Hõbenõel. Täna, kui Sul on olnud natuke aega sellest toibuda, räägi palun, kas see auhind on ka midagi Sinu elus muutnud?
Usun, et teave Kelpman Textile’i kaubamärgi olemasolust jõudis paljudeni esimest korda just seoses Hõbenõelaga. Sain ka mõningaid pakkumisi koostöödeks, aga kas ja kuidas neid kasutan, pole veel kindel.
Tunnustust saada oli muidugi väga tore, aga reaalne elu jätkus tohutu kiirusega. Minu eelmise aasta teine pool on olnud justkui sõit ameerika mägedel. Samal ajal pidin lähetama Jaapanisse suure tellimuse, valmistuma koos Soome disainbrändidega hüpikpoe avamiseks Soulis, saatma tooteid eesti disaini näitusele Pariisi ning tegelema uude stuudiosse tehnoloogia ja valgustuse hankimisega. Lisaks veel Soomes kudumine ja poodide igapäevase varustatuse tagamine. Diivanil mõnuleda ja aastale tagasi vaadata sain alles pühade ajal.
Ma tean, et seda ütlevad paljud, aga ma ei ole alati kindel, kui paljud seda ka tõsiselt mõtlevad. Kas Sa tõesti ei uskunud, et see auhind võiks tulla just Sulle?
Suureks üllatuseks ja positiivseks tunnustuseks pidasin ainuüksi fakti, et mind Hõbenõela auhinnale nomineeriti. Ma ei nimeta ju end moedisaineriks. Olen oma loomingu ja töö eest päris palju auhindu võitnud ja enamasti ongi need tulnud ootamatult. Oleks olnud väga segav mõelda, et pean võitma ja püüda ära arvata žürii eelistusi. Loomulikult olen õnnelik ja uhke, et nii nimekas žürii just mind auhinna vääriliseks valis. Aitäh veel kord!
Seda moeetendust oli tore teha. Seadsin eesmärgiks, et protsessi pean nautima nii mina ise, aga eriti need ägedad naised, keda palusin lavale modelliks. Lava jaoks aitas lisaaksessuaare leida Liis Plato, kellega koos tegime ka kollektsiooni võtted. Seegi oli mõnus koostöö. Ja loomulikult fotograaf Maiken Staak, kellega oleme teinud viimastel aastatel koos kõik kollektsioonide pildistamised. Kogu see protsess oli tore ja oleks kahju olnud seda auhinnaootusega pärssida. Kollektsioon liikus peale show’d poodi ning enamus tooteid leidis ruttu uue omaniku. Ma ei teinud midagi ekstra lava jaoks, ei saanud seda ajaliselt lubada. Seega jah – ei mõelnud, ei uskunud. Seda tänulikum olen.
Kui aga nüüd ajas tagasi minna, siis räägi meile lahti, kuidas Sa tekstiilimaailmas alustasid ja kuidas Kelpman Textile’ini välja jõudsid. Usun, et paljudele Sinu noorematele austajatele võiks see asjade käik huvi pakkuda.
„Tekstiilimaailmas” tegutsesin juba mudilasena. Mäletan, et palusin koolieelikuna emal tikkimiseks endale mustreid joonistada. Kahjuks on need teosed tänaseks kaduma läinud. Õmblusmasin ja vardad olid samuti mulle varakult tuttavad. Ema tegi palju käsitööd ja see tundus tol ajal nii normaalne. Kui nukule oli kleiti vaja, tuli ise õmmelda. Hiljem endale, siis teistele jne. See tunduski nii tavaline ja igapäevane, et ma ei kujutanud tekstiili eriala elukutsevalikuna ettegi. Kui tuli aeg, et sain veel kord õppima minna, tekkis äratundmine. Varem olin õppinud Tartu Kunstikoolis, nüüd viis tee Eesti Kunstiakadeemiasse.
Üsna kohe peale EKA lõpetamist sattusin oma koduosakonda ja ka mujale õpetama, kuigi see polnud mu eesmärk. Avastasin endas selle senitundmatu külje ja olen õpetamise tõttu pidanud ka ise palju õppima. Paraku tuli 2012. aastal valida, kas tervis või töö. Võtsin aasta vabaks ja pärast seda otsustasin uut tundmatut, loodetavalt stressivabamat, teekonda alustada.
Ma ei ole kunagi järginud mingeid brändiloomise reegleid, olen teinud palju asju teistmoodi, kui oleksin ise tudengitele õpetanud. Kelpman Textile’i nimi sündis mu mäletamist mööda mingi näitusega seoses, oli vaja sildid teha ja nii ka jäi. Asjad on juhtunud, kasvanud millestki välja, olen tekkinud võimalustest kinni haaranud. Võtsingi alguses seda tegevust rohkem mänguna. Nüüd üritan pigem suundi seada, kuid olen endiselt avatud sellele, mis elu toob.
Kelpman Textile’i algusaastatel oli mu tegevuse ulatus väga väike. Näitasin asju pigem välismaal ega uskunud, et selliste lihtsate villaste toodete vastu siinmail huvi tuntaks, sest pildil olid pigem pidulikud haldjakleidid. Positiivset tagasisidet mujal jagus, sain aru, kes on mu toodete tarbijad ja et teen unikaalset ning väärtuslikku tööd. Tootmisvõimalused ja võimekus olid siiski puudulikud ning pelgasin pidevaid suuri tellimusi võtta. Praeguseks on suutlikkus parem, hea „kooli” olen saanud oma Telliskivi poe varustamise ja uute ekspordivõimalustega.
Kui ma õppejõutöö kõrval osalesin paljudel rahvusvahelistel ja kodumaistel tekstiili- ja disaininäitustel ning tegin ka mõned isikunäitused, siis täna on Kelpman Textile’i töö midagi muud, aga standardid peavad olema sama kõrged. Praegu võtan kollektsioonide fotosessioone kui väikesi näitusi. See on meeskonnatöö, aga milliseid valikuid ma modelli, asukoha ja muu kaasneva osas teen, sellele on aluseks minu valitud lugu.
Millise saavutuse üle – just tekstiilikunstnikuna – Sa täna kõige rohkem uhkust tunned?
Kõige olulisem on olnud ehk see, et olen julgenud oma rada käia ja peavoolust erineda. Ajal, kui ma õppisin, oli gobeläänvaip ainsana tunnustatud tekstiilikunsti suund. Sain kohustuslikku koolitööd tehes aru, et see pole minu rida. Õppejõuna olen kasvatanud disainiusku terve plejaadi inimesi, kes tegutsevad nii kodu- kui ka välismaal, on andekad ja panustavad erineval moel. Nende kõigi üle rõõmustan väga.
Räägi meile ka sellest, kuidas täna valmivad Kelpman Textile’i esemed – ideest esinduspoodi jõudmiseni välja.
Kangad töötan välja ja koon ise Soomes, kus katsetan palju lõngade, tiheduste ja mustritega. Žakaarkangad kootakse minu kavandite alusel Lätis ning osa materjale kootakse ka Leedus. Lähiregioonis tootmine on juba aastaid olnud Euroopas disainiteadlike ettevõtete trendiks. Kuna Eestis mulle vajalikke masinaid ei ole, olen leidnud koostööpartnerid lähiriikidest. Kudumiseks vajalikud lõngad tellin samuti Euroopast. Osa koostööpartnerid on pikaajalised ja valin lõngu nende välja töötatud mahukate värvikaartide alusel. Uusi lõngu ja tootjaid käin messidel otsimas. Igale uuele lõngatüübile järgneb arendusprotsess, st mis tihedusega ja mis mustrit oleks õige kududa. Paljud imelised lõngad on jäänud ootele, sest ma pole neile veel õiget kasutust leidnud. Sallid lõikame käsitsi, peseme, vanutame, aurutame, puhastame, sildistame. Selles osas kasutan abijõudu. Iga sall käib palju kordi ja mitmete käte alt läbi. Sallides on peale villasoojuse tõesti ka armastus ja kätesoojus sees.
Ka igale uuele kangatüübile tuleb leida katsetades see õige lõige. Osa tooteid õmblen veel ise, aga mahud on suurenenud ning mantleid ja jakke õmblevad nüüd juba tublid koostööpartnerid Eestis.
Kas Sa täna ainuisikuliselt vastutad oma kollektsioonide tulemi eest või on Sul loomeprotsessi kaasatud ka teisi inimesi, kes annavad juhiseid värvide, lõigete, toodete kohta?
Ma ikka valin ja vastutan ise. Kelpman Textile on minu eelistuste nägu.
Milline on Su enda loodud lemmikese?
Viimase aja arendustest kujunes lemmikuks Sophy mantel. Kangast planeerides oli esmalt teistsugune mõte, aga tehases asju arutades mõistsin, et tulem ei jääks ootuspärane. Leidsin uue lahenduse, suure kreppmustri, mis katab kangast osaliselt. Kuna olin sarnase kangatüübiga juba varem katsetanud, oskasin lõiget ja tehnoloogiat valides vigu eos vältida. Tulemuseks sai väga soe ja tuulekindel mantel kaitseks siinsete talvetormide eest. See on soojapidavuselt võrreldav kasukaga, aga on kordades kergem ja isikupärasem.
Ja tegelikult meeldivad mulle kõik loodud tekstiilid. Kui mõni muster või koefaktuur pikemas perspektiivis ei meeldi, siis rohkem seda ei tee. Mul on see valikuvabadus ja võimekus.
Mis Sulle täna disainerina kõige rohkem rõõmu teeb?
Ma olen väga tänulik, et olen leidnud nii palju inimesi, kes hindavad samu väärtusi ja jagavad nii palju positiivset tagasisidet. Meil on palju püsikliente, uskumatult palju ka välismaalasi, kes teevad isegi spetsiaalseid ostureise Kelpman Textile’i poodi Telliskivis.
Millega meid Kelpman Textile 2018. aastal üllatab?
Tahaksin ka ise teada! Plaanid on õhus ja vajavad selginemist. Mitmeid muutusi sooviksin teha ning leida ka uusi põneva tehnoloogiaga koostööpartnereid. Lisaks uus veebileht ja -pood. Loodan väga, et jõuan kõike ja et saan hakkama.
Kelpman Textile’i tegemistel saab silma peal hoida aadressil www.kelpmantextile.com, samuti Facebookis ja Instagramis.
Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?
Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.
Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.
Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.
Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?
Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.
Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?
Helge, rõõmus ja soe.
Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?
Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.
Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?
No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.
View this post on Instagram
Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.
Täna musta rõivastust eelistav, tätoveeritud ja karismaatiline Sorcinelli kasvas üles Mondolfos, Marche piirkonnas, kudujate ja õmblejate peres. Juba 13-aastaselt mängis ta orelit mitmetes Itaalia katedraalides, avastades varakult sakraalse muusika harmooniat ja pühade ruumide võimsat mõju. Hiljem täiendas ta end püha kunsti ja ajalooliste kangaste vallas.
Kunstnik paljude annetega
Lisaks muusikale tegeles Sorcinelli nooruses fotograafia ja maalimisega, arendades oma loomingulist käekirja eri meediumite kaudu. Tema jaoks olid kirikuruumid ja nende detailid – valgus, suitsutus, kangad, geomeetrilised proportsioonid ja sümbolid – olnud pidevaks inspiratsiooniallikaks.
2001. aastal asutas Sorcinelli LAVS stuudio, mis keskendus liturgiliste rõivaste ja kirikutarvikute valmistamisele. Tema ateljeest kujunes kiiresti autoriteetne nimi, mille looming leidis tee ka kõige kõrgematesse kirikuringkondadesse. Sorcinelli riietas nii paavst Benedictus XVI kui ka paavst Franciscust – viimasele valmistas ta 2013. aastal esimese liturgilise rõiva pärast paavsti ametisse astumist.
Sakraalsest kõrgmoest olfaktoorse kunstini
Kuigi Sorcinelli nimi kinnistus esmalt kirikurõivaste kaudu, avas ta 2013. aastal uue loomepeatüki – nišiparfüümimaja UNUM. Tema esimene aroom, LAVS, sündis liturgilisest praktikast: kõik tema eritellimusel valmistatud kirikurüüd ja aksessuaarid immutati spetsiaalse viirukiga, enne kui need ametlikult üle anti. See lõhn kandis endas sakraalset sügavust, tamme, vürtside ja suitsuse viiruki tumedat aroomi.
Täna on Sorcinelli parfüümimaja kollektsioonid kui olfaktoorsed rätsepatööd – iga aroom on sügav teekond vaimsuse ja esteetika poole. Inspiratsiooniallikad on laiad ja ootamatud: gootiline arhitektuur, religioonide sümbolid, sakraalne muusika, aga ka udu, valgus ja isegi looduskatastroofid. Tema looming liidab näiliselt vastandlikke poolusi – liturgia ja sensuaalsus, sügav usk ja eneseväljenduse vabadus.
Igavese tasakaalu otsingul
Sorcinelli on öelnud, et lapsepõlves ema kõrval kirikut koristades sai ta esimest korda tajuda ilu sügavamat tähendust. Just need lihtsad, kuid tähendusrikkad kogemused said tema elu ja loomingu nurgakiviks. Ta on ka avameelselt rääkinud oma usust, identiteedist ja vajadusest leida tasakaal kiriku traditsioonide ning isikliku vabaduse vahel. “Parfüüm on teinud mind vabaks,” on ta öelnud, viidates, et lõhn võimaldab tal väljendada end terviklikult – kunstniku, uskliku ja inimesena.
Tänapäeval tegutseb Sorcinelli oma ateljees Santarcangelo di Romagnas, töötades edasi nii sakraalsete rõivaste kui ka parfüümidega. Tema nišiparfüümibränd on kogunud austajaid üle maailma, ennekõike julguse poolest seada ilu ja vaimsus ühte joonesse, pakkudes lõhnaelamusi, mis on korraga intiimsed, müstilised ja rabavalt originaalsed.
Filippo, Sa alustasid muusikuna, mängides juba 13-aastaselt katedraalides orelit. Millist rolli mängib muusika sinu loomingus täna?
Muusika on jätkuvalt iga minu liigutuse alus. Orel, mida ma noorukina mängisin, õpetas mulle, et loominguline elu sünnib harmooniatest, pausidest, vaikustest ja äkilistest dissonantsidest, mis omaks võetuna annavad tähenduse. Kui loon kirikurüüd, kujutan ette polüfoonilist akordi, milles värv saab noodiks ja kangas rütmiks. Kui loon lõhna, elan seda kui nähtamatut kompositsiooni, mis levib õhus.
Sa kasvasid üles kangrute ja õmblejate peres. Kui palju on see taust – kangad, käsitöö, liturgiline maailm – mõjutanud sinu stiili ja esteetikat?
Mu perekond andis mulle edasi käte väärtuse. Ma hingasin sisse värskelt kootud lina lõhna, kuulasin kangastelgede rütmi, jälgisin ema ja isa kannatlikke liigutusi. Need žestid õpetasid mulle, et ilu sünnib pühendumisest ja täpsusest. Kui ma asutasin LAVS-i, muutsin selle pärandi liturgiliseks keeleks, luues kirikurüüd, mis säilitavad mälestust ja vaimsust.
Püha Benediktus õpetab: “Ut in omnibus glorificetur Deus” – et kõiges saaks Jumal austatud. See lause juhib minu tööd: kangas muutub palveks, niit liturgiliseks aktiks, vorm müsteeriumi hääleks, mis antakse maailmale.
Milline on olnud kõige meeldejäävam hetk sinu koostöös Rooma paavstidega?
Kõige meeldejäävam hetk on üleandmine. Kui kirikurüü liigub minu käest paavsti kätte, muutub minu loodud ese liturgiliseks instrumendiks. Sel hetkel saab iga detail – värv, tikand, kanga tekstuur – osaks universaalsest palvest.
Millal saabus see otsustav hetk, mil tundsid, et lõhnast saab sinu kunstilise teekonna järgmine väljendusvahend?
Otsustav hetk saabus siis, kui mõistsin, et parfüüm võib anda hääle sellele, mida kangas ja muusika enam ei suutnud kanda. Lõhn siseneb kehasse nähtamatult ja jääb kestvaks mälestuseks. See on ühtaegu intiimne ja universaalne keel.
Iga parfüüm, mille loon, algab partituurina: lõhnanoodid muutuvad akordideks, aroominüansid meloodilisteks liinideks. Paul Claudel on kirjutanud: “Lõhn on mälestus, mis ei sure kunagi.” Nendes sõnades tundsin ära oma missiooni.
Oled öelnud, et parfüüm on teinud sind vabaks. Mida tähendab vabadus sinu jaoks?
Vabadus ei ole piiride puudumine, vaid tähenduse täielikkus. Parfüüm tegi mind vabaks, sest muutis minu kogemused keeleks. See kogus kokku haavad ja mälestused, usu ja igatsuse ning pakkus neid maailmale kunsti kujul. Kunstnikuna tähendab vabadus luua ilma maskideta, pakkuda seda, kes ma tegelikult olen. Inimesena tähendab vabadus oma identiteedis väärikalt elada, ilma hirmuta, lastes oma elul saada tunnistuseks.
Sinu loomingus põimuvad pühalikkus ja sensuaalsus, traditsioon ja julgus. Kas tunned vahel, et pead nende maailmade vahel tasakaalu otsima?
Ma tajun neid teineteist täiendavatena. Mu elu on alati otsinud ühtsust elementide vahel, mis näivad vastandid. Püha valgustab ihu, sensuaalsus säilitab igatsuse Jumala järele, traditsioon avaneb uuele, julgus sünnib armastusest juurte vastu.
Millised on olnud kõige ootamatumad inspiratsiooniallikad sinu parfüümikollektsioonides?
Minu inspiratsiooniallikad sünnivad alati elatud kogemusest. Hommikune udu muutub piimjaks akordiks, matemaatika tõlgib end täpseteks lõhnalisteks proportsioonideks, gooti kunst vertikaalsuseks ja läbipaistvuseks. Iga element võib muutuda lõhnaks, sest parfüümil on võime säilitada asjade olemus. Rainer Maria Rilke on kirjutanud: “Ilu on õuduse algus.” Ma usun, et just seda mu parfüümid otsivad: anda hääl ilule, mis korraga vapustab ja samal ajal lohutab.
Sinu teosed on leidnud koha nii muuseumides kui ka nišiparfüümide austajate riiulitel üle maailma. Kui oluline on sinu jaoks publiku vastuvõtt?
Publiku vastuvõtt on minu töö lahutamatu osa. Iga parfüüm, iga kirikurüü, iga kompositsioon sünnib jagamiseks. Kui muuseum avab mu loomingule oma uksed või kui parfüümihuviline valib selle oma ellu, tunnen, et töö on leidnud täitumuse.
Kunst elab dialoogis ja parfüüm on ehk kõige intiimsem dialoogi vorm: see siseneb mällu, saadab žeste, loob nähtamatuid sidemeid. Minu vastutus on luua autentselt, et need, kes mu loomingut vastu võtavad, leiaksid sealt alati tõe sädeme.
On sul seoseid ka Eestiga?
Eesti on minu jaoks põhjapoolse valguse, sügavate vaikuste ja erakordse muusikakultuuri maa. Ma tean selle orelitraditsiooni, koore, Arvo Pärdi loomingut, kes muutis vaikuse palveks. Oma parfüümide esitlemine Eestis oleks mulle ühtaegu au ja igatsus, sest tunnen, et see maa kannab endas mulle lähedast tundlikkust: lihtsust, rangust ja vaimsust, mis on muudetud kunstiks.
Tutvu Filippo Sorcinelli parfüümidega Kaubamaja Lõhnatoas ning veebipoes kaubamaja.ee!
Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2025. aasta talvenumbris.
