Mäletate, kui kirjutasime keset oktoobrit, et kohe-kohe ilmub eesti keeles kõige elutervem ja elujaatavam raamat naistele vananemisest? Täna saame rõõmuga teatada, et raamat „Mida vanemaks, seda paremaks. Aga ikkagi vanemaks“ on lõpuks ka kohal!

Kes ehk mäletab, siis mõned head aastad tagasi andis Caroline de Maigret koos kolme sõbrannaga välja raamatu „How to be Parisian wherever you are“ („Kuidas olla pariisitar, ükskõik kus sa ka oled“), millest kujunes kiiresti tõeline hitt, sest kes siis ei tahaks pariislannade moodi olla. Ühel hetkel sai raamat endale ka järje, siis küll kahe sõbranna – Caroline de Maigret’ ja eelmiseski raamatus kaasa teinud Sophie Masi – töö ja vaeva tulemusena. Raamat sai nimeks „Older, but better, but older“ ning tänu turundus- ja kommunikatsiooniekspert Piret Reinsonile on lõpuks ilmavalgust näinud ka selle eestikeelne tõlge.

“Ma avastasin selle raamatu paar aastat tagasi ja lugesin ühe hingetõmbega läbi. See oli naljakas, eluterve, eneseirooniline, ei võtnud ei poolt ega vastu seisukohti. Kinkisin seda raamatut nii palju kui jaksasin, kuni hetkeni, mil Tiiu Suvi küsis, miks ma seda raamatut küll ära pole tõlkinud,” meenutab Piret. “Samal päeval võtsin ühendust kirjastajaga ja kahe nädalaga olid meil raamatu õigused olemas. See ei ole minu jaoks tõlkeprojekt, kindlasti mitte. Ma tõsiselt loodan, et see raamat aitab meil kõigil tähistada vanemaks saamist, tunda rõõmu sellest, et kõik lollused on selja taga ja need, mis ees, on ainult puhas rõõm. Et me ei piinaks end täiesti asjatute kurnavate mõttemustritega. Et me ise ei annaks alla ühiskondlikule survele ja käiks ikka püstipäi nii isiklikus kui ka tööelus sõltumata sellest, mis number sulle passist vastu vaatab. Mujal Euroopas ei ole ma tajunud sellist võõristavat suhtumist pisut vanemate inimeste kui kolmekümneste suhtes, aga siin meie regioonis küll. Hakkame seda koos murdma tükk tüki haaval, üks päev korraga!”

Raamat „Mida vanemaks, seda paremaks. Aga ikkagi vanemaks“ on juba saadaval nii Rahva Raamatu kui ka Apollo raamatupoodides, samuti Fotografiska Tallinna kingipoes. 

Ilmunud on Andreas Kübara debüütromaan “See ilus armastuslugu, mille lugemist ma kunagi ei lõpeta”. Kirjastuse Puänt sõnul on see lennukas lugu kodust, surmast ja maailmalõpust, heites humoorikaid varjundeid seesugustele lõppnaljakatele tegelastele nagu sugulased, naabrid, vennad, sõbrad ja inglid. Romaani sündmustik toimub Antwerpenis, aga külastab ka üksikuid saari, saunasid ja olümpiamänge.

“Lugemine on kõige odavam ja mugavam viis mööda maailma ringi reisida ja iga raamatusõber teab, mis tunne on ühelt vägevalt lugemistripilt siseneda oma kodupoodi šampooni või hambapastat ostma – päris sürreaalne,” sõnab autor Andreas Kübar lisades, et “See ilus armastuslugu…” sõidabki seesuguste sürreaalsete momentide tuules ja seda võiks nimetada kaasaegseks seikluslooks, milles üksikud saared on asendunud korterite, hullumajade ja LuxExpressidega, piiritu ookeani asemel on kurbus, salajaste aardelaegaste asemel tegelaste väikesed unistused. “Kirjutama asudes teadsin, et sellest tuleb üks äärmiselt naljakas, kurb ja müstiline asi ja nende kolme märksõna vaheldumisel see ilus armastuslugu kestabki. Usun, et lugeja saab sellega omajagu trippida, kindlasti naerda, vahest veidi nutta ja hiljem ilusamana eluga edasi minna. Olgu öeldud, et ilu ja armastuse valemit romaanis ei avaldata. Küll aga saab nippe hullumajast põgenemiseks ja alkoholi maha jätmiseks, kui kunagi peaks vaja minema.”

Andreas Kübar on oma kirjanikuteel astunud paar esimest sammu ja proovinud viisakamate kausside asemel ilusatesse ämbritesse astuda. Tema tekstid on jõudnud “Värske Rõhu” ja “Eesti novelli” kaante vahele. Teatritekstidena on Kübara kirjutatut mängitud Elektron.arti, Tallinna Linnateatri, Tartu Uue Teatri ja VAT Teatri lavalaudadel. Igakuiselt kirjutab Kübar Müürilehe huumorirubriiki ja ennekõike peab ennast humoristiks, kelle sundimatu omadus on koleduses leida ilu ja traagikas nalja. Tema esikromaan on mõeldud lugejale, kes teab, et kõik on võimalik ja et ilu nägemist koolis ei õpetata.

Raamatu on toimetanud Maria Veske ja Anett Pillmann, kujundanud ja küljendanud Ran-Re Reimann, illustreerinud Luca Putz.

Prantsuse naised on olnud läbi sajandite justkui mõistatuslik jõud, mis on võlumoonina vallutanud kuningate, kunstnike ja filmiloojate meeled. Nende stiil ei seisne vaid riietuses, vaid hoiakus — oskuses jääda truuks iseendale ka siis, kui maailm eespool kõigub. Prantsusmaal resideeruva kultuurigiidi Marina Laikjõe raamat “Prantsuse stiiliikoonid” avab ukse sellesse erilisse fluidumisse, mida nii paljud püüavad seletada, kuid vähesed tabavad.

Selles värskelt ilmavalgust näinud raamatus kohtume nelja ikooniga — Catherine Deneuve’i, Brigitte Bardot’, Gabrielle “Coco” Chaneli ja Brigitte Macroniga — naistega, kelle eluteed on küll erinevad, kuid keda seob julgus, intelligentsus, enesekindlus ja rafineeritud naiselikkus. Järgnevalt toome välja 20 fakti, mis meile kõnealusest teosest teravamalt meelde jäid.

1. Brigitte Bardot’ mambo-tants filmis “Ja jumal lõi naise…” oli noorukese näitlejanna täielik improvisatsioon.
2. Ajakiri Elle pani aluse toona vaid 15-aastase Brigitte Bardot’ tuntusele. Kokku on ta olnud ajakirja Elle kaanel 48 korda.
3. Pärast seda, kui Brigitte Bardot 1953. aastal jalutas Cannes’i Carltoni hotelli vastas bikiinides – avalikult oma naba näitamine oli toona skandaalne –, ei lahkunud ükski moest ja merereisidest lugupidav prantslanna Cannes’ist ilma moodsaid bikiine ostmata.
4. Vaatamata tsensuurile tõi kultusfilm “Ja jumal lõi naise…” Prantsusmaale üle nelja korra rohkem raha kui Prantsusmaa uhkuseks peetud Renault’ autotehas.
5. Brigitte Bardot on öelnud, et kuulsus on esimesed kuus kuud meeldiv, siis aga muutub tüütavaks ja vangistab su kogu ülejäänud eluks.
6. Bardot’ on loobunud mitmest rollist, millest on hiljem saanud kultusfilmid. Näiteks loobus ta peaosast filmis “Cherbourgi vihmavarjud”, mis läks seejärel Catherine Deneuve’ile.
7. Väike must kleit ei ole üldsegi Chaneli leiutis.
8. CHANEL N°5 valiku taga ei olnud ainult number. Selles versioonis oli kogemata rohkem aldehüüde, mis andsid lõhnale ootamatu värskuse ja pehme seebisuse. Kuigi see poleks olnud tavalise parfüümi loomisel soovitud omadus, oli Chanel veendunud, et just see komponent muutis lõhna — järjekorras viienda — eriliseks.
9. Kusjuures, Chanel N°5 polnud alguses mõeldud müügiks, vaid lojaalsetele klientidele kingituseks, ning parfüümi plaaniti valmistada vaid 100 pudelit.
10. Tviidi, Chaneli lemmikkanga, avastas Coco Westminsteri hertsogi garderoobist. Šotimaal viibides sundisid külmad ilmad Chaneli laenama üht hertsogi sooja ja mugavat jakki. Kui nende armulugu 1931. aastal lõppes, ei unustanud Chanel mälestuseks võtta mitmeid esemeid armukese garderoobist — ja muidugi ka tviidjakki.
11. Hollywoodi hiigelaegadel pöördus MGM stuudio Coco Chaneli poole, pakkudes talle enneolematut lepingut — miljon dollarit (tänapäeva vääringus tohutu summa) — et ta kavandaks kostüüme MGM-i filmides osalevatele näitlejatele.
12. Muide, MGM-is töötades oli Chanel juba pea 50-aastane ning kuna Ameerikas valitses ilukultus, otsustas ta ka ise oma välimust kergelt kohendada. Plastiline kirurgia oli Hollywoodis juba kolmekümnendatel moes ning Chanel lasi Ameerikas olles teha endale näo ringlõikuse.
13. Mitmed meesmoeloojad tegid Chaneli meele mõruks. Diori loomingu kohta pahandas ta lausa avalikult, küsides, kust tuli see mees, kes nii modernsel ajastul suutis luua nii ebapraktilisi rõivaid.
14. Catherine Deneuve’i hobideks on täna aiandus ning keraamiliste ja portselanist kanade kollektsioneerimine, lisaks roosiaed 250 roosisordiga ning… tänaval ja taksos laulmine.
15. Deneuve on öelnud, et kui antaks välja kõige innukama kinoskäija tiitel, pretendeeriks ta sellele meeleldi, sest kui ta parajasti filmivõtetel ei ole, käib ta vähemalt kaks korda nädalas kinos.
16. 1964. aasta filmis “Cherbourgi vihmavarjud” mängis lapseootel Deneuve lapseootele jäävat armunud naist. Muusikalis toimub tegevus lauldes. Kuigi Catherine oskas laulda, ei laulnud ta filmis siiski ise — kuigi oleks võinud.
17. Deneuve on öelnud, et Roger Vadim oli tema kirg, David Bailey tema ainus abikaasa ja Marcello Mastroianni elu armastus.
18. Kusjuures, pulmas David Bailey’ga olid tunnistajateks Catherine’i poolt õde Françoise ning Davidi poolt tolleaegne Londoni ülikooli majandusteaduskonna üliõpilane… Rolling Stonesi solist Mick Jagger.
19. Brigitte Macron tegi väikese rolli hittsarjas “Emily Pariisis”, nagu kunagi mängis Woody Alleni filmis “Südaöö Pariisis” Nicolas Sarkozy abikaasa Carla Bruni.
20. Brigitte Macron on lahkesti jaganud oma mõningaid saladusi. Näiteks kannab ta juuksepikendusi, et lisada oma soengule volüümi. Parfüümi osas on ta öelnud, et laenab abikaasa Emmanueli tualettlaualt Diori bestseller’it Eau Sauvage.

Marina Laikjõe raamatu “Prantsuse stiiliikoonid” avalik esitlus toimub 10. detsembril kell 17.30 Viru Keskuse Rahva Raamatus.