Foto: Laura Nestor
Alustame klišeega – kust pärineb 17. oktoobril esitletava kollektsiooni inspiratsioon?
Seletuse andmiseks pean alustama kaugelt, kaugelt. Visuaalse inimesena tarbin üsna palju ka teiste loodud materjali. Hektilistest allikatest tekibki kokku megamix, nagu kassettidel, mida 90ndatel sirgunud hästi mäletavad.
Megamix, kõlab põnevalt. Mida sa siis kokku sobitasid?
Mõni aeg tagasi nägin raamatuid või veebi sirvides fotot, millel oli kujutatud renessansiaja naisest loodud skulptuur. Naisel oli ühes käes raamat ja teises sulg. Pilt sööbis mu mällu, ent ei midagi enamat. Kuldnõela kollektsiooni loomist alustasin üle poole aasta tagasi. Peas keerlesid mõtted lõhest, mis jääb selle vahele, mille sai valmis kunstnik ja mida näeb selles loomingus tarbija ja vastuvõtja. Mind hakkas kummitama mõte raamatu lugejast, kunstiteose vaatajast või riideeseme kandjast kui kellestki, kes ka ise on looja. Jõudsin ringiga tagasi fotoni, mida ennem mainisin. Kujutis toetas mu ideed – naine oli ise looja ja vastuvõtja samas isikus. Nüüd, sadu aastaid hiljem, on tal suur roll ka minu kollektsioonis.
Välja saadetud pressiteates andsid mõista, et seekordne kollektsioon on erinev seninähtust. Kas on tõsi, et värvilised vildikad jäid skitseerimisel sahtlisse?
Jah, tõesti, nii see oli. Foto kirjeldatud skulptuurist oli mustvalge. Ühtäkki sain aru, et ainuõige valik on seada ise oma värvidele piirang ja luua kogu kollektsioon musta ja valge vahelises toonimaastikus. Reegel oli karm, ent tundus siiski järgitav. Olen alati arvanud, et värvid on cheating. Värvidega on lihtne disainile vajaliku boost’i anda. Kui eemaldad värvid, siis jääb alles ainult disain ja sul ei ole võimalik millegi taha peitu pugeda. Olin seega seadnud end täitsa uude olukorda ja seisin silmitsi olukorraga, kus jäigi ainult vaadata ja kogeda, mis juhtub kui disainin valges, hallis, mustas monokroomis.
Paljud minimalistid saavad nüüd pahaseks, sest nende jaoks on valge, hall ja must ju kõige värvimad värvid üldse.
Ma usun, et nad mõistavad, et mõtlesin siiski eemalduda sellest toonimaailmast, mida enamus inimesi värvideks peavad. Muidugi jääb neile võimalus tähenärimiseks, aga pigem loodan, et olen loonud midagi, mis ka nendele meeldib.
Nii, värvide osa saime selgeks. Mis edasi? Kuidas sa oma kollektsioone lood? Kas pilt suurele paberilehele detailset galakleiti maalivast moekunstnikust vastab tõele?
Ma usun, et enamus inimesi on meie tööst praeguseks juba teadlikumad. Olen küll üks neist disaineritest, kes veel täielikult paberit ja pliiatsit hüljanud pole, visandan sageli oma ideid ka üles. Samas mingit “Vaprad ja ilusad” laadis ilulemist küll ei toimu. Kui sügavuti minna, siis saan öelda, et minu loomeprotsess algab alati lõhkumisest. Lõhun eelmise ära. Alustan igat projekti peaaegu nullist. Mulle väga meeldis üks lause, mida Athose püha Sofron ütles kunagi Arvo Pärdile. Ta lausus: “Loomine on nagu läbi seina minemine.” Mõni disainer ehitab luues oma seina aina edasi, lisab eelnevale kivikesi juurde. Nende jaoks on järjepidevus, brändi näo ja üleüldse fassaadi hoidmine oluline. Minu jaoks on tähtis areng. Ja muul viisil ma edasi areneda ei oska kui eelnevat lammutades. Vaid nii saan tuua oma loomingusse midagi radikaalselt värsket. Paljudele üllatuseks ei oska ma oma vana loomingut väärtustada. Ma ei ole uhke selle üle, mis ma minevikus loonud olen, ma ei hoia mahukaid arhiive. Ennustan, et ka siis kui olen 80, leiutan end üha uuesti. Äkki olen siis näiteks suutnud ümber sündida ja maailma asjadele veidi helgema pilguga vaadata. Aga jah, küsin endalt igal hommikul, kes ma täna olen. Ka brändilt Karolin Kuusik tuleb seda pidevat uuenemist alati eeldada.
Kas isu uuenemise järele kehtib vaid enda töid hinnates või laieneb see ka teistele kunstnikele?
Tõesti, ka teiste puhul saavad suurema aplausi need, kes ei pane kogu aeg sama plaati peale, vaid üllatavad. See ei kehti ainult disainerite puhul, vaid ka näiteks kirjanike, luuletajate ja teiste valdkondade esinejate kohta.
Viimasest kollektsioonist on möödunud üle 1,5 aasta. Miks nii pikk vahe?
Kollektsioonide intervall ei järgi tõesti moetööstusele tavapärast rütmi. Olen pidanud ka palju pikemat pausi kui 1,5 aastat. Kollektsiooni, ka Kuldnõelale sobiliku suhteliselt väikese kollektsiooni, loomine nõuab palju mitte ainult minult, vaid ka mu perelt. Seisan alati selle sama dilemma ees, millega maadlevad paljud lastega naisloojad. Öelge, mis ütlete, aga reaalsuses tähendab 100% oma kunstile pühendumine, et ema ei saa sellel perioodil laste jaoks piisavalt kohal olla, olen ju lisaks ka Anne & Stiili moe-ja ilutoimetaja ja elukutseline stilist. Seetõttu proovingi oma aega võimalikult hästi jagada ja hoida žonglöörides sada palli õhus. Endale ja oma kunstile aja võtmine on keeruline, sest ka mina tunnetan lahusolekut sügavalt. Stilistika tegemine on selles osas lihtsam, saan olla rohkem olemas, sest projektid nõuavad hoopis teistsugust keskendumist. Muide, telesaadetele tehtavas stilistikas saan välja elada ka kogu oma seksikust ja glämmi igatseva poole – loomingus saan seega olla mõtlikum ja vaoshoitum. Sellel korral on viimasest eriti kasu.
Sa ütlesid, et täielikult kollektsiooni loomisele pühenduda polegi reaalse elu arvelt võimalik. Kuidas sa siis tegutsed? Maali meile aus pilt!
Ei ole nii, et istun maha ja hakkan looma. Protess imbub kogu mu ellu. Inspiratsioonimaterjali kogun jooksvalt. Mõtlemise ja läbitunnetamise aeg on õhtul voodis enne uinumist või hoopiski hommikul samuti poolunes olles. Lasen siis kõik visuaalid ja mõtted peast läbi. Kui hetk tekib, siis visandan üles. Kollektsioon peab ka füüsiliselt valmima ja mitte minu pähe jääma. Päris kõike ma ise ei tee. Mul on õmbleja, kes mind aitab, aga käsitöö osa teen ise – kõik tikkimised, drapeerimised jne. Samuti on minu kanda kõik digilahendused, digimustrite väljatöötamised, paigutused. Ma ei pelga digimaailma nagu osad mu kolleegid. Teostamise osa on mõnes mõttes kõige lihtsam ja teisalt kõige raskem – selleks peab aega leidma. Võtan näiteks tikkimise Eesti otsib superstaari võtete kaasa, tegutsen kui stilistika tegemises tekib kasvõi kümneminutiline paus ja mind ei vajata.
Meie vestlus leiab aset päeval, mil nii sina kui fotograaf Laura Nestor seate end õhtul välja minema, arutate soengute ja outfit’ide üle. Nimelt on Fotografiskas toimumas peosarja Vibe elluäratamine. Päev tagasi avati Toomas Volkmanni isikunäitus, kust leiab paar kaadrit ka verinoorest Karolinist. Kui vaatad 40+ naisena tagasi, siis mis sa sellest noorukesest praegu arvad?
Ma olen pidevas muutumises, sellest juba rääkisin, aga see rebel kunstitšikk on minu sees ikka veel alles. Võid ju küll oma karjääri jooksul ka kõvasti kommertsi teha, aga kui oled EKAs (Eesti Kunstiakadeemias) õppinud ja seal selle käigus suisa öid veetnud, siis seda enam vereringest välja ei saa. Me lausa elasime koolis, see oligi toona elu.
Milline on sinu elu praegu? Tööst ja perest oli juba juttu, kas midagi jäi mainimata?
Päris argielust ma tõesti rääkima ei hakka, eks see ole meil kõigil üsna sarnane. Võibolla selle vahega, et minu töö viib mind kokku tuntud inimestega ja toimub aeg-ajalt veidi huvitavamates lokatsioonides kui mõnel kontoris arvuti taga klõbistaval tegelasel. Omamoodi rännakuks on viimased pool aastat olnud süvenemine eesti luulesse. Selle eest saan tänada just sedasama kollektsiooni, mida siin täna pildistame. Otsisin inspiratsiooniks kunstivormi, mis oleks võimalikult kaugel kommertsi surutisest ja luule tundus just see õige huviobjekt. Lugesin terve möödunud suve eesti autorite töid. Avastasin enda jaoks ka meie rahvusliku ärkamisaja perioodi. Eks me ole sellega koolis kõik kokku puutunud ja ei saa salata, et toona mõjus see pigem peale surutud ja kohustusliku peatükina. Süübides sain aru, et see, kuidas hakkas toona arenema eestikeelne haridus, eesti luule ja kirjandus, on tõeline seiklusjutt, tõeliselt endassehaarav lugu. Isegi mu lapsed on õhtujuttude asemel luulet kuulama pidanud. Eks ise vaadake, kuidas see teema minu kollektsioonis väljendub!
Karolin Kuusik esitleb oma uut kollektsiooni 17. oktoobril Kuldnõela galal tänavusügisese Tallinn Fashion Weeki raames. Tänavused Kuldnõela nominendid on Karolin Kuusik, Liisi Eesmaa ja Ketlin Bachmann.
Disaineri sõnul tähendasid need suved muru niitmist, adru korjamist, puude ladumist ja köögiviljapeenarde hooldamist – kohustusi, mis lapsena tundusid tüütu rutiinina, ent mille järel tekkis alati uhkus ja rahulolu tehtud töö üle. Just see kahepalgelisus — töö kui hädavajadus ja töö kui vabastav rituaal — moodustabki kollektsiooni tuuma.
Portaili vahendusel avaneb nüüd erakordne võimalus piiluda Tallinn Fashion Weeki moelava kaadri taha, kus päikese käes pleekinud kangad, murulibledega kaetud pinnad ja käsitsi kootud detailid jutustavad loo suvistest pingutustest ja hetkest, mil loodus ning inimene kohtuvad.
Tutvu brändi carolxott kollektsiooni ja backstage-hetkedega galeriis!
Riga Fashion Week loodi 2004. aastal Baltic Fashion Federationi presidendi Elena Strahova eestvedamisel ning see toimub kaks korda aastas, kevadel ja sügisel. Kolmel esimesel Riia moenädalal osales oma kollektsiooniga ka Aldo Järvsooning vastastikune koostöö ja sõprus on kestnud juba 21 aastat.
Sel korral esitlesid Aldo Järvsoo, Ketlin Bachmann ja Riina Põldroos oma kollektsioone ühise moemaja Embassy of Fashion lipu all. Aldo Järvsoo kollektsioonis jõudsid lavale ka Tanel Veenre ehted.
Kui Portaili lemmikkomplektid said kajastust juba siin, siis täna jagame meeleldi lavataguseid kaadreid sellest, mis toimus Riias Embassy of Fashioni moeetenduse ajal ja eel.
Vaata backstage’i kaadreid galeriist!
Eesti moefännidele korraldab Embassy of Fashion juba 5. novembril kell 18.00 kliendiõhtu, kus Roosikrantsi 15 stuudiopoes saab lisaks uutele kollektsioonidele nautida moekaid suupisteid, mõnusaid kokteile ja Tanel Veenre uut ehtekollektsiooni.
