Foto: AI-nägemus Eesti moest. | Ester Kannelmäe/Midjourney
Mulle on nii mõnelgi korral ette heidetud liigset otsekohesust, samas on sellest saanud mu visiitkaart ja oodatud party trick. Küll juba Ester välja ütleb need pikalt vaka all hoitud mõtted, küll juba räägib sellest, mis paljude mõtetes, ent mitte huulil. TFW on aastaid inspireerinud avalikke vestlusi, mille tooniks on maitsekas ja pretensioonitu kiitmine ning kuluaarisosinaid, mille sisuks terav kriitika ja iroonilised naljad. 2023. aasta kevadel on pika ajalooga ürituse fassaadis aga juba sellised mõrad, et isegi kõige nürimad pliiatsid on aru saamas, et midagi on õhus – salajutte räägitakse üha valjema häälega.
Oleks ebaaus kulutada tähemärke spetsiifilistele kollektsioonidele või konkreetsetele korralduslikele otsustele, see on täiesti omaette ooper. Maitsed on erinevad, samuti viisid, kuidas üritusi organiseeritakse. Kõik ei pea käima sama retsepti järgi, I get it! Küll aga tahaksin prožektorivalgusesse lükata keset tuba poosetava elevandi, keda pole enam võimalik ignoreerida – Tallinn Fashion Week pole juba aastaid olnud representatiivne. Suur ja kõlav nimi katab vaid väga väikest killukest moest, mida Eestis luuakse (ja mida pealinnas näidata võiks). See killuke on üsna üheülbaline ja suunatud suuruselt tagasihoidlikule sihtgrupile, kelle ootused moele on stereotüüpsed, kammitsetud ja podisevad maailmas toimuvaga võrreldes kinnises vaakumkatlas. Kahjuks on TFWil osalejad aga valim, mis defineerib olulisel määral Eesti moemaastiku hetkeolukorra imagoloogilist pilti.
Kallis lugeja, esitan sulle testküsimuse. Situatsioon on lihtne, välismaa sõber uurib näiteid Eesti moe kohta. Kas oleksid valmis saatma talle teemaviite #tallinnfashionweek või osutama Tallinn Fashion Weeki fotogaleriidele? Nii nendele, mis kajastavad catwalki kui neile, mis annavad ülevaate publikust? Kas see materjal kajastab sinu arvates meie moevaldkonnas toimuvat ja presenteerib koorekihti? Usun, et enamus kaasamõtlejatest jõudis järeldusele, et semule peaks pigem saatma valiku kohalike tegijate sotsmeediakontodest.
Julgen end pidada üsna laia silmaringiga kunsti- ja disaininautlejaks. Esimeseks armastuseks jääb siiski alati mood. Seda kurvem on kõrvalt vaadata, kuidas muude loomevaldkondade (nt kujutav kunst, muusika, disain) tipud on leidnud endale kohalikud jõustajad, kes nende huve maailmas kaitsevad, taset kõrgemale utsitavad ja tegemisi toetavad. Meie moemaailma esindusüritus ei suuda aga tipptalentidele väärilist platvormi ja tuge anda.
Erinevalt suure maailma moenädalatest, pole TFW üritus, mis omaks rahvusvahelise ambitsiooniga brändide jaoks olulist rolli PR- või müügitööriistana. Praegusel kujul ei too TFW oma etenduste esiridadesse võtmetegijatest uudistajaid (meediat, suunamudijaid, sisseostjaid, promootoreid jne) kogu maailmast, vaid pigem pileti ostnud kohalikud fännid, kes ootavad mürtsu-pauku ja üheöösuhet võimalikult kohevate, võimalikult liibuvate või sillerdavate kleitidega. Rõhutan, see kõik oleks täitsa okei, kui üritust tähistav sõnadekombinatsioon ei viitaks suurematele võimalustele ja esindusfunktsioonile.
Jah, võime väita, et mingil määral on moenädalate formaat oma aja ära elanud ja inimesed saavad info kardinaalselt erinevatest kanalitest kui vaid mõni kümnend tagasi. Leidub aga ka suurepäraseid näiteid, kuidas ka pika traditsiooniga promokanal suudab õigesti suunatud ja selge väärtuspakkumise ning kureeringuga enda sõrme aja pulsil hoida. Näiteks Kopenhaageni moenädalast rääkides, ei jutusta me tolmunud ettevõtmisest, vaid üritusest, mis on selge mõtteliider, oluliste teemade fookusesse tooja ja tegudele utsitaja. Tegemist on autoriteetse ettevõtmisega, mis kõnetab ühtviisi nii valdkonna vanu tegijaid kui ahvatleb kaasa tulema uusi innovaatoreid ning on seeläbi oluliseks agitaatoriks probleemide tulvas vaevleva majandusharu uuenemisel.
Miks nii pikalt Kopenhaagenist? Kas see pole ilmne? Usun, et Eesti disaineritel ja moepublikul tervikuna on täpselt sama palju öelda ja anda kui taanlastel. Olgu, võibolla raasukene vähem. Kindlasti saaksime aga tubli tööga kasvada vähemalt oma regiooni juhiks nii jätkusuutlikkuse kui stiililise laiahaardelisuse osas, seda enam, et Ida-Euroopa on lähiaastatel selgelt kujunemas üheks loovtööstuse olulisemaks inspiratsiooniallikaks. Eesti inimestes on maagiline X-faktor olemas! Kui keegi vajab pep talk’i, siis võib alati minu poole pöörduda.
Miks ei näita TFWil oma loomingut Roberta Einer, Lilli Jahilo, August, KÄT, Karolin Kuusik, Marit Ilison, Woolish, Sorcerer, Racer Worldwide, PUUE, AKEM, Triinu Pungits, Katrin Aasmaa, Oksana Tandit, Guild, Eve Hanson, Pohjanheimo, Karl Joonas Alamaa, Xenia Joost, I Λ I V I, Hannes Rüütel, Ellen Richard, Mare Kelpman ja paljud teised? Miks pole ürituse korraldajate ukse taga pikka järjekorda tipptegijatest, vaid pigem kuuleme-loeme intervjuudest, kuidas üks või teine üritusega lähedalt seotud isik kutsus osalema oma sõprade tuliuue ja obskuurse projekti? Miks on üritusest kujunenud ühe konkreetse kildkonna perepidu, mitte nime vääriline esindusüritus?
TFWi lavale pääsemine võiks ideaalis olla märk sellest, et disainer/kaubamärk on end tõestanud ja väärib selgelt paika Eesti disaini absoluutse paremiku seas. Olgem aus, sellele tingimusele pole TFWi line-up juba aastaid vastanud. Lihtsa võrdlusena võib tõdeda, et juhuslikult satuvad lavale koos laulma kogenud hitimeister ja Laulukaruselli võitja, kelles peitub võibolla tohutu potentsiaal, ent kelle hiilgehetk pole selgelt veel käes. Edetabelite tipul pole sellest olukorrast mitte midagi võita, pigem peaks ta olukorrast eemalduma, et mitte kirgliku harrastaja templiga riskida. On siililegi selge, et mida piiratuma ilmega ja mida ebastabiilsema kvaliteediga on see, mis kõnnib TFWi lavalaudadel, seda väiksem seltskond Eesti moedisaini tippe on nõus end üritusega siduma. Mida väiksem arv professionaale on aga nõus end üritusega siduma, seda kitsamaks muutub valik. Surnud ring!
Minu eesmärk ei ole heita kaikaid kodaraisse seekordse TFWi osalejatele, valikuliselt kuulub nii mõnigi neist ausalt oma koha kätte võidelnud proffide hulka. Samuti pole sihiks saata mürginooli organisaatorite pihta, las seda teevad teadjamad, kes telgitagustega rohkem kursis. Küll aga soovin, et korraldustiim vaataks peeglisse ja mõtleks, kas neil on jõudu ja osavust tuua kokku talendid ja disainitase, mida ürituse uhke tiitel eeldab. Kui ei, siis võibolla oleks aeg anda teatepulk ja ürituse rahvusvaheline nimi üle tegijatele, kes suudavad üritust läbi viia viisil, mis Eesti moe mainet ja käekäiku tervikuna jõustaks, mitte ei kahjustaks.
Alexa Dagmari ja Linda Juhola 2020. aastal loodud Almada alustas tegelikult kudumitest, kuid on viimastel aastatel kasvanud terviklikuks ready-to-wear-märgiks, mille keskmes on põhjamaisele garderoobile üsna omane mõte: vähem, aga paremini. Kašmiir, vill, nahk ja siid saavad siin rahuliku, täpse vormi ning eesmärk pole niivõrd hooajaline uudsus kui rõivad, mille juurde saab ikka ja jälle tagasi tulla.
Möödunud nädalal Kopenhaagenis toimunud CPHFW raames otsustas Almada tavapärase moenädala loogikaga veidi nihkesse minna. Selle asemel et nagu kõik teised näidata oma 2027. aasta kevadsuvist kollektsiooni, jõudis Charlottenborgi reljeefide taustal lavale hoopis tänavune sügis/talv kollektsioon – ning vaid mõni tund hiljem sai samu esemeid brändi uuenduskuuri läbinud veebipoest ka osta. Otsus minna „see now, buy now” teed sündis asutajate sõnul nende endi kunagisest frustratsioonist: rahvusvahelistel moenädalatel nähtud ihaldusväärset eset tuli traditsiooniliselt oodata veel pool aastat. Nii mõjus Almada samm keskenduda sellele, mida saab kanda juba praegu, igati loogiliselt. Ja ehk ütleb see päris palju ka brändi enda kohta: Almada ei püüa garderoobi iga kuue kuu järel uuesti leiutada, vaid ehitab seda tasapisi edasi.
Kui aga rääkida lavale jõudnud kollektsioonist, siis see ise jäi kindlalt Almada senisele käekirjale truuks. Villast ja kašmiirist mantlid, skulpturaalsed jakid ja shearling-materjalid kohtusid voolava naha ning piimvalge siidšifooniga. Finaalis vilksatas isegi leopardimustrit – mõõdukas kõrvalepõige muidu vaoshoitud paletist. Kõike nähtut saatis Soome artisti Emmi Granlundi loodud helimaastik.
Vaata kollektsioon oma pilguga üle galeriist!
Tutvu Almada kollektsioonidega veebipoes almadalabel.com.
See ei tähenda, et siin napiks ambitsiooni või professionaalsust. Moodi võetakse tõsiselt, kuid selle ümber on vähem pinget. Puudub pidev vajadus tõestada, et kuulud sellesse maailma. Pigem kutsub kogu õhkkond vaatama, osalema, avastama ja uusi tutvusi looma.
Ka noortele disaineritele, moehuvilistele ja sisuloojatele mõjub linn ligipääsetavamalt. Mitmed etendused ja esitlused on avatud laiemale publikule ning alati ei ole vaja kutset, kõlavat ametinimetust või suurt jälgijaskonda, et kogeda moodi väljaspool ekraani. Nii avaneb võimalus näha, kuidas kollektsioon liikumises ellu ärkab, kuulda muusikat ning tajuda tervikut, mille disainer oma loomingu ümber loob.
Oma osa on ka asukohavalikul. Kopenhaageni moenädal ei piirdu esinduslike hoonete ja luksuslike ruumidega. Etendused leiavad aset galeriides, raamatukogudes, koolides, spordisaalides, sisehoovides ja avalikus linnaruumis. Taani disainerid oskavad linna endaga mängida: mõni argine paik võib mõneks tunniks muutuda moelavaks, kontserdipaigaks või installatsiooniks. Asukoht ei ole pelgalt taust, vaid sageli osa kollektsiooni loost.
Sama mitmekesine on siin nähtav mood. Kuigi brändid tegutsevad endiselt hooajalise moekalendri rütmis, ei ole olemas üht kindlat Kopenhaageni stiili. Käsitöö, tänavamood, romantika, kontseptuaalne disain, rätsepatöö ja taaskasutus mahuvad kõik samasse programmi. Ühisosa ei sünni niivõrd esteetikast kui vabadusest läheneda moele omal moel.
Selle kõrval on Kopenhaageni moenädal teinud vastutustundlikkusest ühe oma keskse põhimõtte. Programmis osalevatelt brändidelt oodatakse kindlate miinimumnõuete täitmist ning läbipaistvust materjalide, tootmise ja äripraktikate osas. See ei muuda ühtki brändi automaatselt jätkusuutlikuks, küll aga sunnib oma valikuid põhjendama ja nende eest vastutama.
Nii tekib tunne, et moebrändi loomine tähendab siin paratamatult mõtlemist kaugemale üksikust kollektsioonist. Oluline pole ainult see, milline rõivas välja näeb, vaid ka see, kuidas ja millest see valmistatakse, kuidas see inimesteni jõuab ning millise jälje jätab ettevõte tervikuna. Loomingulisust ei saa moetööstuse tegelikkusest päriselt lahutada.
View this post on Instagram
Ja siis on Kopenhaageni streetstyle. Väljaspool etendusi muutub mood eelkõige eneseväljenduse vormiks. Puudub üks kindel ettekujutus sellest, milline peaks olema „õige“ moenädala riietus. Mustrid põrkuvad, värvid võistlevad tähelepanu pärast ja aksessuaaridega ei olda kitsid. Heegeldatud kleidid, topid, kotid ja peakatted eksisteerivad kõrvuti vintage-leidude, liialdatud proportsioonide ja ootamatute kombinatsioonidega. Ka brändinimed ei näi olevat kõige tähtsamad. Käsitsi valmistatud aksessuaar, vintage-ese või mõni kummaline detail võib anda riietusele rohkem isikupära kui kergesti äratuntav luksustoode. Sageli mõjubki riietus seda paremini, mida vähem näib selle kandja muretsevat selle pärast, kas kõik ikka „sobib“.
Võib-olla see kõnetaski mind seekordse Copenhagen Fashion Weeki puhul enim: olla ümbritsetud inimestest, kes väljendavad end vabalt ega kahtle pidevalt oma valikute õigsuses. Keegi ei näi vabandavat selle pärast, et ta mõjub värvikalt, külluslikult, eksperimentaalselt või veidralt. Erinevusi ei vaadata siin viltu, vaid uudishimuga.
Ja võib-olla peitubki selles Kopenhaageni moenädala tegelik tugevus. See ei eelda, et kõik sobituksid ühte kindlasse ettekujutusse moemaailmast, vaid jätab ruumi erinevatele ideedele, identiteetidele ja osalemisviisidele. Tulemuseks on moenädal, mis mõjub inimlikumalt – ja tuletab meelde, et mood võib olla tõsiseltvõetav, muutumata kaugeks. Teadlik, kaotamata mängulisust, ning väljendusrikas, küsimata selleks kellegi luba.
