Mare Kelpman on tuntud Eesti disainer, kes on kinnitunud siinsesse disainipilti ja argiellu tekstiilidega, mille tugevus väljendub eelkõige oskuslikus mustri- ja värvikombinatoorikas. Loomingulisse põhivõttestikku, millega ta täna tegutseb ja mille kaudu teda eelkõige tuntakse, kuuluvad peamiselt hoolikalt valitud toonid ja napina mõjuvad mustrikordused.
Mare Kelpmani tekstiilidest on saanud märkimisväärselt laia mõjuväljaga fenomen. Viimase kümne aastaga on Mare Kelpman üles ehitanud omanimelise kaubamärgi kelpman textile ja muutnud selle kaudu hariliku villase kanga kaasaegselt kõnelevaks aksessuaariks, millel on nii laiem kui kitsam piirkondlik tähendus. Side varasema rahvusliku traditsiooni ja temaatikaga on Kelpmani loomingus aimatav, kuid kindlasti mitte esmane. Tema oskuslikud interpreteeringud on end tõestanud veenvate ja kestlikena. Laenates ajaloost tehnilise võtte ja värviidee, on ta loonud iseseisva minevikukoormata nähtuse. Tema oskus tekitada tasakaal argise ja erakordse vahel on harva esinev ning selle loomingulise potentsiaaliga laadimine unikaalne.
Näitusel toimuvat vestlust temaga juhib kuraator Kai Lobjakas ja juttu tuleb värvidest ja villast, disaineri argielust, töistest praktikatest, mõjutajatest ja loomise protsessist.
Vestlust kuulama pääseb muuseumipiletiga, eelregistreerimine ei ole vajalik.
Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.
Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.
Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.
„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“
Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.
„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.
Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.