Möödunud nädalal jõudis Apple TV+ platvormile kaua küpsenud kaunike – dokumentaalsari „The Super Models”. 

Millest sari räägib? Loomulikult maailmakuulsast nelikust Naomi Campbellist, Cindy Crawfordist, Linda Evangelistast ja Christy Turlingtonist. 4-osaline dokumentaalsari võtab vaatluse alla nelja the original supermodelli loo – kuidas nende karjäärid 1980ndatel alguse said ja kuidas toona supermodelliks kasvamine käis. Portaili peatoimetaja Aljona Eesmaa vaatas sarja ära ning lisaks sellele, et ta soovitab seda absoluutselt igale moehuvilisele, toob ta välja 25 infokildu, mis ta sarjast teada sai. Mõned faktidena, mõned viisaka vihjena, et kogu sarja mitte ära spoil’ida. 

1. Lindal on kõigile hüüdnimed. Christy hüüdnimi? Turly. Naomi? ‘Omi. 

2. Christy oli 14-aastane, kui hobusetallis pilte teinud fotograaf ta avastas. 

3. Linda otsustas ise modelliks hakata: „I wasn’t discovered. I chose.”

4. Muusika, mis mängis Naomi ja Christy esimesel ühispildistamisel? Wham! 

5. Lubadus, mille Naomi dokumentaali valmimisel kaamerasse andis? Et ta loobub suitsetamisest. 

6. Cindy Crawford pole kunagi koolis hindeks saanud C-d. Ainult A-d ja B-d. 

7. Ühe modelli isa arvas, et modellindus on lihtsalt prostitutsiooni alavorm. 

8. „Mitte keegi ei pea minema modellikooli, et saada modelliks,” ütles üks modellikoolis käinud supermodellidest.

9. Eduka modellikarjääri pikkuseks 1980ndatel peeti … kolme aastat. 

10. Iga supermodelli taga on üks fotograaf, kes õigel hetkel neisse kõige rohkem uskus – ja muutis nende elu. 

11. 20-aastasena elas Cindy modellielu, mil ta teenis 1000 dollarit päevas!

12. Kuidas tehti 1980ndatel riideid modelli seljas parajaks, et rõhutada vöökohta? Coca-Cola purgiga. 

13. Toona ei olnud 100% kindel, et Vogue’i pildistamisele tulnud modell lõpetab Vogue’i kaanel. Talle anti võimalus teha „cover try” ning kui see õnnestus – sai modell kaanele. 

14. Naomi Campbelli ja Azzedine Alaïa kohtumine oli ühe õnnetu sündmuse tõttu tekkinud õnneliku kokkusattumuse tulemus. 

15. Peter Lindberg oli fotograaf, kes soovitas Lindal poisipea lõigata. Just see lõikus tõi Lindale tema esimese Vogue’i kaanefoto. 

16. Cindy esimesel Vogue’i kaanel otsustas ajakiri tema sünnimärgi järeltöötluses eemaldada. Kuid tänu Richard Avedonile oli see ainuke ja viimane kord.

17. Naomi oli esimene mustanahaline modell Vogue Parisi kaanel. 

18. Rassistlike probleemide tõttu modellinduses ütles üks supermodellidest „If you don’t book Naomi, you won’t get me.” Täpselt nii astusid nad toona teineteise eest välja. 

19. Lisaks kõigele muule on Christy ka andekas juuksur. 

20. George Michaeli ikoonilises muusikavideos „Freedom” ülesastumine oli supermodellide grupiotsus. Oma tingimustega muidugi. 

21. Edasi võttis neliku üle juba Gianni Versace – ja moeajalugu oligi sündinud. 

22. Ning sealt edasi, kui sinu moeetendusel 1990ndatel ei kõndinud need neli modelli, olid sa … nobody. 

23. Marc Jacobs võlgneb oma karjääri suuresti just Christyle. Ja ta ei ole ainuke disainer.

24. Nõukogude Liidu lagunemine andis oma hoo 90ndatel aset leidnud muutusele modellimaailmas.

25. Sarja teine osa tekitas mulle enim goosebumps’e. Positiivseid muidugi. Viimane aga tõi pisarad silma. Korduvalt. 

Aasta oli 1960 ja Iirimaa, kus Edna O’Brieni romaan „Maatüdrukud” ilmus, läbi ja lõhki konservatiivne riik, mille reeglid kehtestas kirik. Kaks tüdrukut, kes selles raamatus üles kasvavad, ei taha paraku nende reeglite järgi elada, vaid kuulutavad avalikult naiste seksuaalset ärkamist ja kritiseerivad ühiskonna alustalasid – perekonda ja kirikut.

Tulemuseks on O´Brieni raamatute, nii selle kui ka järgmiste keelustamine Iirimaal – kantslitest kutsutakse üles neid suisa põletama. Kirjanik põgeneb Inglismaale ja elab seal aktiivset seltskonnaelu, tal on hulganisti armuseiklusi ja ta suhtleb oma aja suurkujudega.

Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sarjas ekraanile jõudev „Sinine tee. Edna O’Brieni lugu” on Iiri dokumentalisti Sinéad O’Shea kokkuvõte kirjaniku erakordsest elust, mis põhineb tema viimasel, vahetult enne surma antud avameelsel intervjuul. Eksklusiivselt on kasutatud tema päevikuid, mida loeb ette „Hamneti” eest Oscari võitnud iiri näitlejanna Jessie Buckley.

„Sõnakuulmise ühiskonna mässumeelne tütar,” on O´Brieni kohta öelnud tõlkija Krista Kaer, kes kolmapäeval, 6. mail kell 18.00 Kumu auditooriumis ekraanile jõudva seansi ka sisse juhatab. Sissepääs prii.

Kumu Dokumentaali kava vaata siit: kumu.poff.ee.

Maikuu teises pooles jõuab Kai kinos vaatajateni kunstniku Paul Kuimeti kureeritud filmiprogramm, mis on loodud dialoogis näitusega “Lahtivõetud vaade”. Filmid linastuvad neljal õhtul – 16.–17. ning 23.–24. mail. Kõik seansid algavad kell 18.00 ning on osa näituse publikuprogrammist.

Filmiseanssidele eelneb kunstnikupoolne sissejuhatus, kus Kuimet avab filmide valiku tagamaid ja jagab mõtteid, millele vaatamisel tähelepanu pöörata. “Filmiprogrammi on jõudnud filmid autoritelt, kes mulle on ühel või teisel perioodil väga olulised olnud nii peavoolu kui eksperimentaalsemat sorti filmikunstis” ütleb Paul Kuimet.

Filmiprogrammist leiab põhjamaist huumorit, kaasaegse kino klassikat kui ka kunstnikufilmidele pühendatud õhtu. Näitamisele tulevad täispikad mängufilmid “Teispool lootust” (Aki Kaurismäki, 2017) ja “Elevant” (Gus van Santi, 2003) ning dokumentaalfilm “Karl’s Perfect Day” (Rirkrit Tiravanijalt, 2017).

Programmis linastuvad mänguflmid, “Teispool lootust” ja “Elevant”, käsitlevad tuntud autoritele omasel kunstilisel viisil olulisi ühiskondlikke teemasid. Kaurismäki üks poliitiliseim linateos vaatleb Euroopa pagulaskriisi, tehes seda aga autorile omase nukruse ja põhjamaise huumori kaudu. Gus van Sant käsitleb noorte vaimset tervist, isolatsiooni ja relvavägivalda, uurides vägivalla põhjuseid läbi argipäevase ja distantseeritud vaatepunkti. Mõlema filmi teemad on aktuaalsed ka tänases Eesti ühiskonnas.

Kuimeti koostatud filmiprogrammi teeb eriliseks kunstnike filmide toomine suurele ekraanile.

17. mail linastub eriseanss “Fragmendid: kunstnike lühifilmid”, kus on ühe õhtu jooksul võimalik tutvuda viie kaasaegse kunstniku loominguga. Sel õhtul tulevad näitamisele Luke Fowleri “Mum’s Cards” (2018), Tris Vonna-Michelli “River Thames: Spooling & Splicing” (2026), Sini Pelkki “Embarkation” (2011), Marge Monko “Dear D” (2015) ning Sara Seijn Changi “Brussels, 2016” (2017). 

Kuimet, kes töötab ka ise filmiga on programmi koostades silmas pidanud, et “ühelt poolt võiksid esitletavad filmid laiendada näituselgi käsitletud teemasid nagu arhiiv, lapsevanemlus, kunstniku elukutse ja sellega kaasnev vastutus, ning teisalt võiks kunstnikufilmide linastus anda kõlapinda otsingulistele vormidele liikuvas pildis, mida Eestis liiga tihti ei esitleta”.

Progammi lõpetab Tai päritolu tunnustatud kunstniku ja filmitegija Rirkrit Tiravanija dokumentaalfilm “Karl’s Perfect Day”. Tegemist on poeetilise ja hübriidse linateosega, mis jälgib üht näiliselt lihtsat päeva Berliinis elava rootsi poeedi Karl Holmqvisti elus. Tiravanija kasutab warholilikku vaatlusmeetodit, et rõhutada argiste hetkede rütmi ja väikeste žestide poeetikat, mis kujundavad ühe inimese „täiusliku päeva“. Tiravanija osaleb tänavusel Veneetsia biennaalil, kus ta juhib Katari paviljoni rahvusvahelist koostööprojekti.

Kinoseanssidele pääseb sama päeva näitusepiletiga. Kõik filmid linastuvad ingliskeelsete subtiitritega või inglisekeelsete filmide puhul ilma subtiitriteta. Uuri lisa kai.center.