Kirjutan seda teksti ropus leitsakus, põrgukatlatemperatuuris, mis pole augustikuisele Eestile üldse omane. Peaksime juba mõned head nädalad kampsunites ringi liikuma, ent uus 30+ C° reaalsus paneb vaatama hoopiski napimate hilpude suunas. Ajutööd pärssiv kuumalaine tuletab meelde, et kliimamuutus on jõudnud otse me koduõuele – isegi suure suve fännidest sõpradel on siiber ja nad on tasapisi liitumas kliimaärevate ridadega. 

Mis on sel kõigel pistmist moega? Raske valik kudumite ja bikiinide vahel? Oleks see vaid nii. On karm ja häbiväärselt väheteada fakt, et moetööstus pole keskkonnale vajutatud süsinikujalajälje poolest kaugeltki mitte süütu lapsuke – ÜRO Keskkonnaprogrammi ja Ellen MacArthur Fondi sõnul räägime suurusjärgust 10% kogu portsust, mis on suurem kui rahvusvaheliste lendude ja merenduse oma kokku. 

Ma armastan moodi ja soovin südamest, et ma ei peaks oma kireobjekti pärast pidevalt piinlikkust ja häbi tundma. Seetõttu on mul silmad-kõrvad kogu aeg lahti, et märgata iga pisitillukestki muutust positiivsemas ja säästvamas suunas. Tean, et minusuguseid on veel, seega jagan väikest mõtteidu, mis tärkas peas hiljuti toimunud Kopenhaageni moenädala pildimaterjali sirvides.

Mida ma siis nägin või õigupoolest EI näinud? Esimest korda ei sattunud mu silme ette MITTE ÜHTEGI vormi- või värvikasutust, mida minu mälusoppides juba ei eksisteeriks (olen moealast materjali tarbinud veerand sajandit ja ühtteist peaks juba ka talletunud olema). See oli pigem tuunimis- ja stilistikaparaad, mis mõjus uudsena tänu üllatavatele kombinatsioonidele, mitte lõigete või materjalide innovatsiooni poolest. Sama kehtis ka jalatsite ja aksessuaaride kohta. It had all been done before! See pole kaugeltki kriitikat väärt, vaid pigem põnevaid võimalusi pakkuv vaheldus, inspiratsioon ja keskkonnale kasulik tõsiasi.

Taon oma rasvatule hundirinnale ja väidan, et suudaksin iga moenädalal fookusesse toodud trendi põhiolemuse teise ringi kauba abil taasluua, andke ainult võimalus! Ilmselt on suurem osa kümnendite tagusest moest, mille kaja CPHFW lavalaudadelt üle käis, küll prügimägedele saadetud, kuid see, mis säästetud, teeb rõõmu paljudele. Üha enam on moemängud osavate sekkarituhnijate, online-osavate, vintage-jahtijate ja kompavõlurite päralt! 

Nende tuhnijate ja jahtijate hulka ei kuulu aga enam pelgalt allakirjutanu ja teised fanaatikud, vaid täitsa tavalised inimesed ja võib-olla veidi väljavalitumadki. Alles see oli, kui kodumaise uudiskünnise ületas fakt, et Kaja Kallas rivistas oma diplomaatilise tippkogemusega kleidid kirbuturu müügi-box’i või et Soome peaminister Sanna Marin kandis Helsingis toimunud Flow festivali möllus 8-eurost sillerdavat kirppismekko’t ehk kirbukakleiti.

Pre-loved kauba kandmine on demokratiseerumas, tahab vanast süsteemist kinni hoidev moemasin seda või mitte. Juba ühe elu elanud rõivaid ei kanta ainult paratamatusest ja vaesusest tingituna, ega jõukuse märgina end päranduseks saadud vintage-leidudega ehtides või irooniliselt trotsi märgina nagu hipi-, punk- või grungeajastul. Kui Sanna Marini väisatud festivalil üles pildistatud moegaleriis kannab kümnest küsitletud festivalikülastajast kirbukakraami kümme, kui nii su parim sõber kui tädi on Facebooki Marketplace’ist endale uue suvekleidi hankinud, kui pea kõik vastsed vanemad on valmis oma lastele selga lükkama juba kantud asju, siis räägime normist, peavoolu praktikast, mitte alternatiivsest käitumisviisist. 

Keskkonnaprobleemid, millest on raske mööda vaadata, energiakriis, inflatsioon (Eesti on 22%ga Euroopa Liidu liider) ja muud jamad, millega meid viimasel ajal kostitatakse, sunnivad säästlikkusele ja oma mõtete ümber kalibreerimisele ka neid, kes varem pikema jututa ostlemisteraapiale keskendusid. Tõsi, on ka tegelasi, kes sheinitavad ja alibabatavad edasi, ent julgen arvata, et enamuse jaoks mõjub olukord kainestavalt. Endalt küsitakse üha tihedamini, kas senine tarbimine on olnud mõistlik ja kas muutuste tuules ollakse valmis käituma teisiti. 

Uues kontekstis vaadatakse kindlasti avatumalt ka teise ringi kauba suunas. 2019. aastal ilmunud thredUP platvormi tellitud uuringu aruandest selgus, et 70% naistest olid avatud second-hand-ostudele. Suuna suurimad fännid olid analüüsi hinnangul milleniaalid ja zoomerid – just nemad peaksid 2029. aastaks USA teise ringi moe turu kolmekordseks, 90 miljardi USD suuruseks kasvatama. Kui tõdeda, et seni on tarbijateks (sageli uute ostuäppide abil) olnud pigem n-ö varajased kasutuselevõtjad ja skeptikud on alles pardale astumas, siis tundub kasvuprognoos igati loogiline, kui mitte tagasihoidlik.

Ma ei tea, kuidas ülejäänud moerahvaga lood on, aga minu jaoks on sellised nunnud numbrid hädavajalikud, et suudaksin endiselt moodi uskuda (olgem aus, see tunne on aastatega ja info lisandudes üha rabedamal pinnasel olnud). Mood on eneseväljenduse ja rõõmuallikana oluline, ent vaid siis, kui trall ei käi keskkonna ja järeltulevate põlvkondade arvel. Just praegu on oluline mõtiskleda selle üle, kuidas oma moekirge rahuldada, milliseid arenguid toetada ja kelle rahakotti selle käigus nuumata. 

Kallis lugeja, loodan, et su viimase aja rõivahangete seas on ka jätkusuutlikke valikuid – pre-loved-kaupa, kohalikke (või veidi eemalt pärit) brände, mille logistika ja tootmine on säästlik, või uusi esemeid, mis on hangitud teadmisega, et need püsivad su kasutuses aastaid. Muide, ostuprotsessis tasub alati meeles pidada ka esemete resale-väärtust – kvaliteetsele ja ajatule kraamile leidub alati ostja, eriti nüüd, mil tabud on purunemas ja vanad käitumismallid on muutumas. Tarbitud esemete prügimäele saatmine ja teise (miks mitte kolmanda ja neljandagi) ringi kauba pelgamine on ikka väga ÜLEEILNE värk.

Ma ei ole seda ülemäära palju kõva häälega välja öelnud, aga Portail sai septembris 10-aastaseks! Vaatasin daatumid üle, tegin kiire matemaatika ning tõesti, Portail sai lansseeritud 2016. aasta septembris. Täna, aastal 2026, tekib paratamatult mul endalgi küsimus, mis on… Portail?

Kümme aastat tagasi, kui ma Portailiga alustasin, tegin seda missioonitundest. Tegin toona suhtekorraldustööd ning avastasin end üha enam põrkumas selle vastu, et mitmeid väikeseid kodumaiseid disainereid ei tervitanud meie meediamaastik just avasüli. Samuti kadus sujuvalt soov kajastada neid (minu silmis väärt) kaubamärke, mis ei toonud piisavalt klikke – ja reklaamiosakonnale käivet. Ei leitud ka põhjust teha juttu noorte loojatega, kellel oma teekond alles ees. Portail sai loodud vastukaaluks kõigele sellele. Ja vastuvõtt oli soojemast soojem.

Ma olen teiega aus. Kümne aasta sisse mahub omajagu palju. Mahub ka küsimusi, kas see, mida oled nii kaua teinud, on endiselt vajalik. Ei ole saladus, et meedia on nende aastatega omajagu muutunud. Ka kodumaisel moe- ja disainiringkonnal ei ole olnud kerge. Brändid lõpetavad, kaks korda aastas kollektsioone välja ei anta, uhkeid uudiseid, mille ümber luua klikitavat sisu, jõuab postkasti üha vähem. Oluline näib olevat ainult see 7 sekundit sotsiaalmeedias või see muu, mis „müüb”. Nii olengi end õhtustel tundidel leidnud küsimuse ees – kas Portaili on kellelgi veel üldse vaja?

Aga siis tuleb teine päev. Kui postkast on lookas, kui põnevaid teemasid on nii palju, et ei jõua neid kõiki 24 tunniga üleski laadida. Kui lugejanumbrid hüppavad vertikaalis üles. Kui võhivõõrad kirjutavad kirju ja avaldavad siirast tänu selle veebiväljaande eest. Kui noored tahavad tulla töövarjuks, tahavad tulla praktikale, tahavad olla kaasautoriks – kasvõi tasuta. Kui kodumaine lemmikdisainer kirjutab, et tahab, et just Portail oleks see, kes esimesena tema uue kollektsiooni fotod avaldab. Need on ilusad päevad ja ma olen otsustanud, et ma tahan, et neid päevi oleks veel.

Portaili 2. aastakümmet soovin ma alustada samuti missioonitundega, kuid soovin seda siinkohal mõneti täiendada. 2016. aastal alguse saanud Portail defineeris end kohana, kuhu on kogutud meelepärased nopped sellest, mis parasjagu toimub Eesti disainimaastikul, maailma moelavadel, ilumaailma telgitagustes, aga ka kohalike – ja ehk ka mitte nii kohalike – andekate inimeste elus. Elu on läinud edasi. Me oleme aastate jooksul toonud juurde teemasid nagu interjöör, reis, gurmee. Meil on täiesti eraldi elustiilikategooria ning ma näen, et siin on Portailil tegelikult veel väga palju ära teha.

Samuti tahan ma veelgi enam fookusesse tuua imelised Eesti inimesed. Olgu need disainerid, olgu need fotograafid, aga miks mitte arhitektid, floristid, galeristid – miks mitte kõik need, kelle ametinimetust on keeruline ühe sõnagagi kokku võtta. Ma olen pikalt nimetanud Portaili moe- ja disainiväljaandeks, aga kohe kindlasti on see täna palju enamat. Ning ma näen väga selgelt ka numbritest, et meie inimesed on need, kes huvitavad teid enim. Seega annan ma rõõmuga neile hääle ja platvormi. Miks? Sest ma ei taha olla see väljaanne, mis räägib ainult asjadest. Ma tahan, et Portail räägiks inimestest nende asjade taga – neist, kes loovad, katsetavad, kahtlevad, alustavad uuesti ja liiguvad edasi ka siis, kui olud seda justkui ei soosi. Ma tahan inspireerida – sest mõnikord võib just kellegi teise lugu olla see, mis paneb ka enda oma natuke julgemalt kirjutama.

Tahan rõhutada, et ka aastal 2026 on kõik, mis Portail.ee lehele jõuab, parajalt kureeritud, omaalgatuslikult vürtsitatud või missioonitundest kirjutatud – sellest ka meie jätkuv offline attitude tänapäeva piiritus online-maailmas. Me ei taha olla kõige kiirem, kõige lärmakam ega kõige vilkuvam kanal teie ekraanil. Me tahame olla koht, kuhu tullakse põhjusega. Puhastama paletti.

Kümme aastat – ja 4000 (!) avaldatud artiklit – on ühe väikese sõltumatu väljaande jaoks palju. See on olnud rõõm, töö, kõhklus, väsimus, elevus ja lugematu hulk tunde. Aga just teie tõttu, head lugejad, tundub see kõik jätkuvalt oluline.

Aitäh, et olete märganud. Aitäh, et olete lugenud. Aitäh, et olete jaganud.

Portail läheb edasi. Võib-olla aeg-ajalt veidi rahulikumalt, võib-olla kohati veelgi teadlikumalt, aga kohe kindlasti avatud pilgu ja selge südamega.

On täna esmaspäev? Kolmapäev? 37. detsember? Polegi oluline. Küll on aga oluline, et läbi on saamas taaskord üks aastaring ning nagu traditsiooniks on saanud, võtame tänagi aasta kokku ja anname Portaili 2025. aasta enimloetud artiklitele veel ühe virtuaalse aplausi.

Alustuseks lubage öelda, et on rõõm tõdeda, et kujunenud nimistus said kaetud kõik meie teemakategooriad – ilust elustiilini, persoonidest gurmeeni, juurde paras annus noort, mässavat moedisaini. Kui Portail alustas, moodustasid suurema osa meie artiklitest just moeteemad, kuid täna näeme, et oleme enamat kui moeportaal – ja meil on selle üle ääretult hea meel!

Ja üks väike, ent märgiline fakt veel: seda pole varem juhtunud, kuid 2025. aasta enimloetud lugude sekka jõudis ka artikkel… aastast 2024. See on ehe tõestus sellest, et heal ja sisukal lool ei ole aegumiskuupäeva.

Millised lood siis Portaili lugejate pilke enim püüdsid?

2025. aasta kevadel saime tuttavaks Reti Niimanniga ning vestlesime temaga vahetult enne tema Jazzkaare kontserti. Samuti kergitasime saladuskatet Hiiumaa metsade ja mere vahele kerkivalt retriidilt Eha, mis avab oma uksed juba 2026. aasta suvel. Uutest kohtadest pälvis suurt huvi – ja loodetavasti ka rõõmu – lätlaste Kalve kohvikohvikute jõudmine Tallinna.

Minule isiklikult teeb suurt rõõmu, et minu iga-aastased ilutoodete avastused teid jätkuvalt kõnetavad – luban, et jätkan selle traditsiooniga ning uus nimistu ootab teid juba jaanuaris. Ning see, et väga suurt elevust tekitas Rhode’i sammukese võrra meile lähemale jõudmise lugu, on minulegi igati mõistetav. Kui ilubränd peaks meile veelgi lähemale tulema, siis kuulete sellest Portailis esimesena.

Aasta oodatuimaks moeuudiseks kujunes… trummipõrin… ERKI Moeshow 2025 finalistide avalikustamine!

Ja see 2024. aasta artikkel? See vastas küsimusele: „Kust saab Tallinna parimat brunch’i?“

Aitäh, et Portaili loete, jagate ja tulete tagasi! Uued lood ootavad juba ees!