Foto: Ennos/Julien Pujol, Liis Kalda.
Kohe moenädala esimesel päeval, 18. oktoobril kroonitakse Kuldnõela galal Eesti moedisaini ihaldatuima auhinnaga Kuldnõel viimasel viiel aastal silma paistnud moelooja ning Hõbenõelaga avaldatakse tunnustust viimase aasta jooksul tähelennu teinud disainerile. Kuldnõela tänavuse žürii moodustavad Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse professor Krista Kodres, Postimehe moeajakirjanik Kristina Herodes, Kaubamaja turundusdirektor Enel Kolk, Anne & Stiili peatoimetaja Mari-Liis Helvik, ehtekunstnik Tanel Veenre, moeekspert Urmas Väljaots ja fotograaf Filippo Caroti.
Tänavused Kuldnõela nominendid on Liina Stein, Vilve Unt ja Diana Arno. Hõbenõela nominendid on Ennos, Hannes Rüütel ja Racer Worldwide. Kuldnõela žürii annab kolmandat korda välja ka parima aksessuaaride looja auhinna Kuldne Nõelakoda, mille nominendid on tänavu Vivian Vau, Anneli Tammik ja Liis Kalda.
Tutvu nominentidega!
Teist korda Hõbenõelale nomineeritud Ennose kohta kommenteerib žüriiliige Krista Kodres: “Ennose moodi iseloomustab delikaatne minimalism, mille esteetika toetub lihtsale vormile ja kvaliteetsele materjalivalikule. Lihtsust võimestavad hoolsalt valitud efektsed detailid, mis on laenatud justkui teisest stiili-maailmast. Kokku moodustab see kombinatsioon just sellise rõivastuse, mida kannaks urbanistlik noor ja vana, naine ja mees. Mood, mis ei karju vaid kehtestab end vaikselt kuid veenvalt.”
“Tundlik. Rahulik. Suveöiselt sume. Melanhoolselt silmitsev. Hõbenõelale nomineeritud Hannes Rüütli introvertsed noormehed liiguvad ajastuväliselt. Kuid poiste riided reedavad, et nad elavad kindlalt tänapäevas. Nende keskkond on väljaspool laetud ja pingelist linnaruumi. Introspektiivne, segametsaline paralleelmaailm. Lõppematu suvi, sümbioosis loodusega,” võtab kokku Urmas Väljaots.
Tanel Veenre leiab, et Racer Worldwide on tänapäevane edulugu: “Näide sotsiaalmeedia turundusest ja trendilainel surfamisest, ajastu närvi pigistamine on aidanud luua globaalse Racer-kiriku. Nende verisulis trendijüngrid Poolast Pariisini on aidanud haibi konverteerida ka märkimisväärseks käibeks.”
Žüriiliige Enel Kolk ütleb: “Liina Steini naiselikud siluetid, voogavad kangad ja võluvad värvid teevad komplimendi igale kandjale ning püüavad pilku igas seltskonnas. Kuigi Liina Stein on moemaastikul juba aastaid armastatud ja tuntud disainer, mõjub tema uus kollektsioon taas värske ja uudsena. Oskus olla isikupärane, kuid siiski jätkuvalt üllatusi pakkuda, on kahtlemata disaineri üks olulisemaid oskuseid.”
“Vilve Unti kohta võib julgelt väita, et viimaste aastate kõige üllatavam comeback tuleb temalt,” tunnistab Urmas Väljaots. “Kui tihtipeale põlevad uued tegijad heleda trendileegiga tähelepanu keskmes ning oma karjääri hilisemat faasi ilmestab pigem kvaliteetne, tuntud headuses status quo, siis Unti trajektoor moeradaril on liikunud vastupidiselt. EKAs on tema koolitada olnud üheksakümnendatel ja nullindatel mitu põlvkonda tänase Eesti märgilisemaist moeloojaist. Seejärel aga kümnend tagasi üllatuslikult oma uue kudumikollektsiooniga välja tulla ja saada pärjatud Hõbenõelaga. Seekord on Unt esmakordselt nomineeritud Kuldnõelale oma täiesti isikupärase käekirjaga ajatu loome eest, mille sügavalt eestilikud juured toidavad universaalselt mõistetavat, rahulikku põhjamaist vormi- ja ilukeelt.”
Žüriiliikme Tanel Veenre sõnul on Diana Arno aastatega kehtestanud end kohalikul moeväljal tõsise mängijana, kelle disainist on saanud kvaliteedimärk. “Nende tundlikult komponeeritud kollektsioonid ja visuaalne keel räägivad soravalt moemaailma kõige professionaalsemas keeles.”
Kuldse Nõelakoja nominentidest rääkides toob Tanel Veenre välja, et Vivian Vau kirest ja kvaliteedist annab tunnistust fakt, et kaubamärk on tegutsenud juba pea 18 aastat, pakkudes silmarõõmu pigem barokset naiselikku disaini hindavale kliendile. Anneli Tammik oli aga üks esimesi, kes startis kunstniku vundamendilt ratsionaalse disainmõtlemise maailma. “Tema Eesti ehtedisaini klassikasse kuuluv looming on mänguline, kuid mitte naiivne; nutikas, kuid mitte epateeriv,” lisab Veenre. Ning Liis Kalda kohta ütleb žüriiliige, et tema peakatted tulid nagu värske kevadine tuul ja kehtestasid end isikupärase kunstnikunägemusega. “Tema ideedes on muinasjutulist ja pea lapsikut lusti, kuid tulemused on alati filigraanselt selgepiirilised – see kontrast võlubki!”
Kuldnõela ja Hõbenõela kollektsioonid jõuavad lavale sügisese Tallinn Fashion Weeki raames, 18.–21. oktoobril Kultuurikatlas toimuval Kuldnõela galal.
Alexa Dagmari ja Linda Juhola 2020. aastal loodud Almada alustas tegelikult kudumitest, kuid on viimastel aastatel kasvanud terviklikuks ready-to-wear-märgiks, mille keskmes on põhjamaisele garderoobile üsna omane mõte: vähem, aga paremini. Kašmiir, vill, nahk ja siid saavad siin rahuliku, täpse vormi ning eesmärk pole niivõrd hooajaline uudsus kui rõivad, mille juurde saab ikka ja jälle tagasi tulla.
Möödunud nädalal Kopenhaagenis toimunud CPHFW raames otsustas Almada tavapärase moenädala loogikaga veidi nihkesse minna. Selle asemel et nagu kõik teised näidata oma 2027. aasta kevadsuvist kollektsiooni, jõudis Charlottenborgi reljeefide taustal lavale hoopis tänavune sügis/talv kollektsioon – ning vaid mõni tund hiljem sai samu esemeid brändi uuenduskuuri läbinud veebipoest ka osta. Otsus minna „see now, buy now” teed sündis asutajate sõnul nende endi kunagisest frustratsioonist: rahvusvahelistel moenädalatel nähtud ihaldusväärset eset tuli traditsiooniliselt oodata veel pool aastat. Nii mõjus Almada samm keskenduda sellele, mida saab kanda juba praegu, igati loogiliselt. Ja ehk ütleb see päris palju ka brändi enda kohta: Almada ei püüa garderoobi iga kuue kuu järel uuesti leiutada, vaid ehitab seda tasapisi edasi.
Kui aga rääkida lavale jõudnud kollektsioonist, siis see ise jäi kindlalt Almada senisele käekirjale truuks. Villast ja kašmiirist mantlid, skulpturaalsed jakid ja shearling-materjalid kohtusid voolava naha ning piimvalge siidšifooniga. Finaalis vilksatas isegi leopardimustrit – mõõdukas kõrvalepõige muidu vaoshoitud paletist. Kõike nähtut saatis Soome artisti Emmi Granlundi loodud helimaastik.
Vaata kollektsioon oma pilguga üle galeriist!
Tutvu Almada kollektsioonidega veebipoes almadalabel.com.
See ei tähenda, et siin napiks ambitsiooni või professionaalsust. Moodi võetakse tõsiselt, kuid selle ümber on vähem pinget. Puudub pidev vajadus tõestada, et kuulud sellesse maailma. Pigem kutsub kogu õhkkond vaatama, osalema, avastama ja uusi tutvusi looma.
Ka noortele disaineritele, moehuvilistele ja sisuloojatele mõjub linn ligipääsetavamalt. Mitmed etendused ja esitlused on avatud laiemale publikule ning alati ei ole vaja kutset, kõlavat ametinimetust või suurt jälgijaskonda, et kogeda moodi väljaspool ekraani. Nii avaneb võimalus näha, kuidas kollektsioon liikumises ellu ärkab, kuulda muusikat ning tajuda tervikut, mille disainer oma loomingu ümber loob.
Oma osa on ka asukohavalikul. Kopenhaageni moenädal ei piirdu esinduslike hoonete ja luksuslike ruumidega. Etendused leiavad aset galeriides, raamatukogudes, koolides, spordisaalides, sisehoovides ja avalikus linnaruumis. Taani disainerid oskavad linna endaga mängida: mõni argine paik võib mõneks tunniks muutuda moelavaks, kontserdipaigaks või installatsiooniks. Asukoht ei ole pelgalt taust, vaid sageli osa kollektsiooni loost.
Sama mitmekesine on siin nähtav mood. Kuigi brändid tegutsevad endiselt hooajalise moekalendri rütmis, ei ole olemas üht kindlat Kopenhaageni stiili. Käsitöö, tänavamood, romantika, kontseptuaalne disain, rätsepatöö ja taaskasutus mahuvad kõik samasse programmi. Ühisosa ei sünni niivõrd esteetikast kui vabadusest läheneda moele omal moel.
Selle kõrval on Kopenhaageni moenädal teinud vastutustundlikkusest ühe oma keskse põhimõtte. Programmis osalevatelt brändidelt oodatakse kindlate miinimumnõuete täitmist ning läbipaistvust materjalide, tootmise ja äripraktikate osas. See ei muuda ühtki brändi automaatselt jätkusuutlikuks, küll aga sunnib oma valikuid põhjendama ja nende eest vastutama.
Nii tekib tunne, et moebrändi loomine tähendab siin paratamatult mõtlemist kaugemale üksikust kollektsioonist. Oluline pole ainult see, milline rõivas välja näeb, vaid ka see, kuidas ja millest see valmistatakse, kuidas see inimesteni jõuab ning millise jälje jätab ettevõte tervikuna. Loomingulisust ei saa moetööstuse tegelikkusest päriselt lahutada.
View this post on Instagram
Ja siis on Kopenhaageni streetstyle. Väljaspool etendusi muutub mood eelkõige eneseväljenduse vormiks. Puudub üks kindel ettekujutus sellest, milline peaks olema „õige“ moenädala riietus. Mustrid põrkuvad, värvid võistlevad tähelepanu pärast ja aksessuaaridega ei olda kitsid. Heegeldatud kleidid, topid, kotid ja peakatted eksisteerivad kõrvuti vintage-leidude, liialdatud proportsioonide ja ootamatute kombinatsioonidega. Ka brändinimed ei näi olevat kõige tähtsamad. Käsitsi valmistatud aksessuaar, vintage-ese või mõni kummaline detail võib anda riietusele rohkem isikupära kui kergesti äratuntav luksustoode. Sageli mõjubki riietus seda paremini, mida vähem näib selle kandja muretsevat selle pärast, kas kõik ikka „sobib“.
Võib-olla see kõnetaski mind seekordse Copenhagen Fashion Weeki puhul enim: olla ümbritsetud inimestest, kes väljendavad end vabalt ega kahtle pidevalt oma valikute õigsuses. Keegi ei näi vabandavat selle pärast, et ta mõjub värvikalt, külluslikult, eksperimentaalselt või veidralt. Erinevusi ei vaadata siin viltu, vaid uudishimuga.
Ja võib-olla peitubki selles Kopenhaageni moenädala tegelik tugevus. See ei eelda, et kõik sobituksid ühte kindlasse ettekujutusse moemaailmast, vaid jätab ruumi erinevatele ideedele, identiteetidele ja osalemisviisidele. Tulemuseks on moenädal, mis mõjub inimlikumalt – ja tuletab meelde, et mood võib olla tõsiseltvõetav, muutumata kaugeks. Teadlik, kaotamata mängulisust, ning väljendusrikas, küsimata selleks kellegi luba.
