3. septembril kell 18.00 avatakse Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis Tallinna Fotokuu kaasaegse kunsti biennaali rahvusvaheline peanäitus „Intensiivsed paigad“ Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis. Kuraatorite Loomingulise Ühenduse TOK koostatud näituse teoseid esitletakse lisaks ka mitmes teises asukohas üle linna, sealhulgas ajaloolises Viru hotellis, endises Kopli rahvamajas (Kopli 93), Eesti Rahvusraamatukogus ning Lasnamäel.

Näituse kuraatorite sõnul on pandeemia ja selle järellainetus meid mõjutanud nii vaimselt kui füüsiliselt ning ka seda, kuidas me igapäevaselt ümbritsevat kogeme. „Ruumides viibimise piirangud, sunnitud distantseerimine ja isoleerumine ning pikem digitaalsetes keskkondades veedetud aeg on tekitanud tungiva vajaduse uute teadmiste jagamise formaatide järgi, et võiksime hoolivamad ja jätkusuutlikumate vaadetega olla nii üheskoos kui ka iseendaga. Jätkuva poliitilise ja keskkonnakriisi taustal tähendaks seesuguste muutuste tegemine ühiskonna alustalade põhimõttelist ümbermõtestamist. “Vaadeldes Tallinna erinevaid piirkondi mõiste „intensiivsed paigad” kaudu, tegeleme me järgnevate uurimissuundade ja probleemkohtadega: poliitiline kujutlusvõime ja dekoloniaalsus arhitektuuris; intersektsionaalsus ja linnaplaneerimine; tööstuspärand ja selle ökoloogilised mõjud; habraste struktuuride, avaliku ja privaatse ruumi ning selle peidetud vahealade kitsaskohtade uurimine,” selgitavad näituse kuraatorid Anna Bitkina ja Maria Veits.

Näitusel osaleva Eesti kunstniku Laura Kuuse sõnul hakkas tema teos tekkima esimese isolatsiooniperioodi ajal soovist leida vormi, mis kohaneks ruumiga, mis inimesi parajasti ümbritseb. „Tegin helifaili, kus leebelt juhendav hääl viib kogeja läbi enda keha limaseene kehasse. Fotokuu kuraatornäituse jaoks on töö esmakordselt esitatud installatsioonina, kus külastaja saab end mõneks minutiks limaseeneks mõelda. Kujutledes tulevikumaailma leian end tihti limaseene ja teiste imeliste mitteinimorganismide seltsist,“ selgitab Kuusk.

Tallinna Fotokuu programmi kuuluv peanäitus leiab aset EKKMi ajaloolises hoones, mis on suutnud vastu pidada kiirenevale gentrifikatsioonile. Sealses keskkonnas eksponeerivad Ukraina kunstnikud Nataša Tseljuba ja Julija Appen loo kodulinna tagasipöördumisega kaasnevatest mitmetistest tunnetest ning minevikumälestuste ja uute kogemuste segunemisest unises paneelmajade rajoonis. Eesti kunstniku Anna Kaarma poeetilised audiojalutuskäigud viivad publiku rändama kunstnike stuudiotesse nõukogude aja lõpul ehitatud Lasnamäele. Hollandi kunstnik Tanja Engelberts lahkab geoloogilise aja erinevaid kihistusi ja mõtiskleb, millised on ruumi väärkasutuse tagajärjed pärast inimajastu lõppu. Iiri kunstnik Gareth Kennedy tutvustab oma uurimistööd pealkirjaga „Ajariitus” (2019–2044) ehk pikaajalist projekti vaipsooga kaetud eraldatud piirkonnas Atlandi ookeani kaldal asuvas Mayo krahvkonnas Iirimaal ning 4300 aasta vanust soomändi. Eesti kunstnik Laura Kuusk kutsub külastajaid naishäälel ja ambient-helil põhineva performatiivse installatsiooni kaudu muunduma mitteinimorganismiks. Ola Hassanaini (Sudaan/Holland) „Kokkutulemise ruum” lähtub ehitatud keskkonna potentsiaalist olla ka poliitiline ruum. Eesti kunstnik Roven Jõekäär, kes tegeleb kväär-arheoloogiaga esitleb oma pikaajalist projekti „Kväär Kalevipoeg”, mis toob vaatajani erinevaid teemasid peidetud kväärajaloost ja -folkloorist kantavate ja kasutatavate tarbeesemete kaudu. Tali Keren (Iisrael/Palestiina/USA) käsitleb mitmetahulisi ideoloogilisi mehhanisme, mille Iisrael on okupatsiooni ja territoriaalse laiendamise teenistusse rakendatud. Mitteametliku ajaloosäilitamisega tegelev Natalia Romik (Poola) uurib mälukaartide ja Poolas endistel štetlialadel praegu elavate inimestega suhtlemise kaudu juudi pärandi mälu(kao) kihte Euroopas. Vene kunstniku Aleksander Morozovi heliskulptuur „Tabula” lähtub EKKMi arhitektuursest ruumist. Morozov mõtiskleb muusika poliitiliste aspektide ning Tallinnas asunud Estonia klaverivabriku ajaloo üle – ta ühendab klaverikeeled ja elektrivoolu, luues nii hoones uue helilise kogemuse.

Ka näitus ise muutub intensiivseks paigaks – võimu paigaks, kust teatud protsessid alguse saavad ning kus tagatakse nende toimimine, kus kogemused üksteisega põimuvad ning kus need teistesse kontekstidesse sulanduvad, kus varasemalt omavahel seoseta tegevused ja ideed kokku saavad ja uuteks kontseptsioonideks arenevad, panustades vastutustundlikumate olemis- ja teadmisviiside loomisesse.

Uuri näituse kohta lisa www.fotokuu.ee.

Kui sügisene Londoni-reis on juba mõttes või kalendris, tasub Victoria and Albert Museum seekord kindlasti marsruuti lisada. 21. septembril avatakse V&A South Kensingtonis näitus „The Burberry Trench: Crafting an Icon“, mis võtab lähema vaatluse alla ühe Briti moe kõige äratuntavama rõivaeseme – Burberry trentšmantli.

Burberry 170. aastapäeva tähistav väljapanek toob kokku haruldased esemed nii moemaja enda arhiivist kui ka V&A kogudest ning jälgib trentši teekonda praktilisest ülerõivast ja militaarse taustaga rõivaesemest üleilmseks moeikooniks. Lugu algab Thomas Burberry 1879. aastal leiutatud puuvillasest gabardiinist ning liigub edasi mantli konstruktsiooni ja käsitöö juurde: tähelepanu saavad nii käsitsi viimistletud krae, House Check vooder kui ka need väikesed funktsionaalsed detailid, mille algne eesmärk oli üsna proosaline – kaitsta kandjat Briti heitliku ilma eest.

Näituse lõpetab 19 Burberry moelavakomplekti viimase kahe ja poole aastakümne kollektsioonidest, mille loonud teiste seas nii Christopher Bailey kui ka Daniel Lee. Mitmed Burberry arhiiviesemed jõuavad seejuures avalikkuse ette esimest korda. Väljapanek toimub harva külastajatele avatud Prince Consort Gallerys ning on ühtlasi sissejuhatus V&A ja Burberry pikemasse koostöösse: 2028. aasta sügisel avatakse muuseumis täielikult uuendatud moegaleriide osana The Burberry Gallery.

„The Burberry Trench: Crafting an Icon“ on avatud 21. septembrist 2026 kuni 3. jaanuarini 2027 ning selle külastamine on kõigile tasuta. Uuri lisa vam.ac.uk.

Metropolitani kunstimuuseumi kostüümiinstituudi järgmine suurnäitus keskendub moeloojale John Gallianole – disainerile, kelle loominguline haare on jätnud sügava jälje viimase nelja aastakümne moepilti, kuid kelle karjääri saadab ka üks moemaailma vastuolulisemaid peatükke.

9. maist 2027 kuni 9. jaanuarini 2028 avatud näitus „John Galliano: Horizons” on esimene suuremahuline muuseuminäitus, mis on täielikult pühendatud Galliano loomingule. Ühtlasi saab temast kolmas elusolev moelooja, kellele Met on suurnäituse pühendanud. Varem on selle au osaliseks saanud Yves Saint Laurent 1983. aastal ning Rei Kawakubo 2017. aastal.

Väljapanek toob kokku Galliano loomingulise teekonna Givenchy, Christian Diori ja Maison Margiela moemajades. Lisaks rõivastele eksponeeritakse visandeid ja tema tööprotsessi arhiiviesemeid, avades disaineri loomemeetodit ning erakordselt lähenemist moele. Kostüümiinstituudi peakuraatori Andrew Boltoni sõnul käsitleb „Horizons” moodi omamoodi kaardistusena – paiku, ajalugu, identiteete ja kultuurilisi viiteid ühendava süsteemina, millest sünnivad Galliano fantaasiarikkad kollektsioonid. Näitus jaguneb kolme ossa – „Bearings”, „Horizons” ja „Atlas of Transformation” –, jälgides Galliano loomingu arengut ideest valmis rõivani.

Samas ei vaata näitus mööda ka disaineri keerulisest minevikust. 2011. aastal vallandati Galliano Diorist antisemiitlike väljaütlemiste tõttu ning järgnenud aastad kujunesid tema jaoks avaliku kahetsuse, sõltuvusravi ja aeglase professionaalse rehabilitatsiooni perioodiks. Met rõhutab, et näitus käsitleb teadlikult ka küsimust, kuidas suhestada loomingulist pärandit eetilise vastutusega.

Kuigi 2027. aasta Met Gala teema pole veel avalikustatud, on üsna tõenäoline, et see lähtub kevadnäitusest endast ning toob Galliano esteetika taas moemaailma keskmesse.