Kunstnik huvitub nii visuaalses väljenduses kui vahendite kasutusel, vähesuse võlust. Antud juhul on loobutud ka laiemast värvipaletist ning maalid on teostatud kasutades ainult kihte musta ja valge toonide skaalast. Geomeetrilistesse pindadesse, joontesse ja rütmidesse tõlgitud sisu taotleb harmooniat, hingamisruumi ja kogemist. Oluline osa on aeglasel ja kordustel põhineval loomise protsessil kui pideval arengul ja liikumisel, olles samal ajal meeleharjutus püsivusele.
Sandra Sirp ise on lõpetanud Tallinna Ülikooli Kunstiõpetuse BA (2012), Eesti Kunstiakadeemia Meediagraafika BA (2017) ning täiendanud end maalikunstis Porto Ülikooli Vabade Kunstide osakonnas (2015/2016). Hetkel õpib ta EKA/TLÜ Kunstiõpetaja magistriõppes. Kunstnikuna väljendab end läbi minimalistliku geomeetrilise visuaalse keele, läbi tühjuse ja ruumi, keskendudes sisemaailmale – isiklikele kuid universaalsetele otsingutele, avastustele, mõtisklustele ja peegeldustele. Oluline osa on tööde valmimise aeglasel meditatiivsel protsessil, kihtide eemaldamisel, et jõuda võimalikult puhta tulemuseni. Näitus “Meeleharjutus püsivusele” on kunstniku seitsmes isikunäitus.
Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.
Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.
Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.
„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“
Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.
„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.
Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.