Käesoleva nädala neljapäeval avatakse Tallinna Portreegaleriis näitus-installatsioon “Traces”, mille loojateks on Sandra Sirp ja Helen Sirp. “Traces” projekt on esimene eksperimentaalne sümbioos kahe õe koostööst, käsitledes sama teemat erinevates meediumites. Lõpptulemusena sündiv ruumiline installatsioon on vestlus maalide ja fotolavastuste vahel, andes teostele uue dimensiooni kahekõne formaadis.

Kajad minevikust, hetked, abstraktsed mälestused, läbikumavad kihid ja aimdused kaugusest – läbi minimalistliku kujundikeele sündiv ruum hõlmab endas avastamist läbi radade, mis igat vaatajat omamoodi kõnetavad. Näitusele valminud maalid on isiklikud otsingud, avastused, mõtisklused ja tunnetused teemal traces, mis annavad vaatajale piisavalt vabadust ja tõlgendusruumi – aega peatuda, aega iseendale. Lõpptulemuse kõrval on sama oluline protsess, mis Sandra puhul on aeglane, monotoonne, korduv, rutiinne ning distsiplineeriv. Protsess ja tööd peegeldavad paljugi isiklikku püüdlust korrastatuse, rahu ja tasakaalu poole valides selleks minimalistliku geomeetrilise visuaalse keele. See on järjepidev töö iseendaga, mille tulemusena sündinud teosed annavad aimdust kunstniku enda teekonnast, kuid võiksid pakkuda ka vaatajale võimalust sisevaatluseks.

Fotod ise on sündinud koostöös erinevate fotograafidega Tallinnas ja Londonis, puudutades momente alateadlikest jälgedest minevikust. Eeltööna sündinud kujundikeel ning teemade valik on saanud oma lõppvormi pildistamise ajal sündinud sünergiast, oluline osa on nii juhuslikkusel kui ka planeeritusel. Vaikelu formaadis tööd hõlmavad nii kontrollitud stuudio keskkonnas loodud situatsioone kui ka kunstniku jaoks olulistes looduslikes keskkondades valguste ja varjudega mängivaid olukordi. Rõhuasetus on tunnetusel, kihilisusel ja joontel, sümbolistlikel objektidel, kaadrist väljaspoole jääval ja kaugemale ulatuval narratiivil. Foto, kui hetke ajas salvestav meedium, annab omakorda lisakihi kujutatavale mineviku resonantsiga situatsioonile.

Näitus-installatsioon jääb Tallinna Portreegaleriis avatuks 16. novembrini.

Käesoleval nädalal avas Pariisis uksed uus näitus „Azzedine Alaïa et L’Afrique”, mis toob esmakordselt ühte ruumi kokku Tuneesiast pärit legendaarse moelooja loomingulise dialoogi Aafrika mandriga – paigaga, mis jäi teda saatma ka kaua pärast kodumaalt lahkumist.

Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.

Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.

Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.

Täna, 6. mail kell 10 avatakse Veneetsia kunstibiennaalil Eestit esindav näitus „Lekkiva taeva maja“. Näituse avanguks on kunstnik Merike Estna esimesed pintslitõmbed tühjadel lõuenditel, mis moodustavad biennaali jooksul mastaapse maali. Veneetsia kunstibiennaal on külastamiseks avatud 9. maist 22. novembrini.

„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“

Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.

„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.

Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.