Fotografiska Tallinn taasavab 3. mail oma uksed Rootsi fotokunstniku Helene Schmitzi näitusega „Mõeldes nagu mägi”, mis toob erakordsete suuremõõtmeliste fotode kaudu vaatajate ette kunstniku mõtisklused muutuva maailma kohta.

Helene Schmitz on Rootsi üks rahvusvaheliselt tunnustatumaid fotograafe. Ta vaatleb loodust poeetiliselt ning jagab vaatajatega oma mõtisklusi muutuva maailma kohta. Näitusel „Mõeldes nagu mägi” leidub nii huumorit kui poeesiat ning sageli läheneb kunstnik ka keelele mänguliselt, näidates publikule, kuivõrd jõhkralt käitub inimene loodusega. Fotograafi looming liigutab vaatajaid nii oma ilu kui halvaendelisusega.

Näitusel avanevad vaatajatele fotograafi teoses ühtaegu nii suured panoraamvaated kui ka pisidetailid: tohutu kaevanduse karjääri, Islandi kuumaveeallikatest välja jooksvad torujuhtmed, looduslikuks kümbluseks mõeldud kuumaveeallikate kõrval asuvad tööstuslikud mudaväljad või Rootsis levinud lageraie ja puuistutustavad, mis põhjustavad sagedasi metsapõlenguid. “Minu jaoks on põnev jälgida, mis juhtub, kui midagi läheb valesti,” selgitab Schmitz. “Inimesed peavad end kõrgilt maailma valitsejateks, aga mina usun, et meil on aeg tavaks saanud rüüstamisest ja ekspluateerimisest välja kasvada ning luua jätkusuutlikke süsteeme, mis võimaldaksid meil Maad hävitamata siiski loodusvarasid kasutada. Selleks on aga vaja teha valdkondadeülest koostööd ja leida jätkusuutliku heaolu loomiseks uusi lahendusi.”

Näituse pealkiri „Mõeldes nagu mägi” on viide Yale’i metsateadlase ja ökoloogia isale, ameeriklasele Aldo Leopoldile, kes on avaldanud keskkonnaliikumisele suurt mõju. Ta kaitses kirglikult loodusliku mitmekesisuse säilitamise olulisust ning kirjutas väga menuka raamatu “A Sand County Almanac” (1949), kus ta kasutas esmakordselt väljendit “mõeldes nagu mägi”. Fraas tähistab holistilist vaadet inimese, looma ja looduse vahelisele suhtele. Tegu on arusaamaga, et ökoloogia seisukohast on kõik asjad omavahel seotud ning mõjutavad teineteist. Industrialismi ja materialismi ajastul ei ole selline mõtteviis iseenesest mõistetav, kuid võib aidata meil liikuda paremuse poole.

Helene Schmitzi näitust „Mõeldes nagu mägi” saavad 3. mail külastada Fotografiska Sõbrakaardi omanikud, alates 4. maist ollakse avatud kõigile huvilistele. Praeguste plaanide kohaselt jääb näitus avatuks sügiseni.

Käesoleval nädalal avas Pariisis uksed uus näitus „Azzedine Alaïa et L’Afrique”, mis toob esmakordselt ühte ruumi kokku Tuneesiast pärit legendaarse moelooja loomingulise dialoogi Aafrika mandriga – paigaga, mis jäi teda saatma ka kaua pärast kodumaalt lahkumist.

Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.

Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.

Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.

Täna, 6. mail kell 10 avatakse Veneetsia kunstibiennaalil Eestit esindav näitus „Lekkiva taeva maja“. Näituse avanguks on kunstnik Merike Estna esimesed pintslitõmbed tühjadel lõuenditel, mis moodustavad biennaali jooksul mastaapse maali. Veneetsia kunstibiennaal on külastamiseks avatud 9. maist 22. novembrini.

„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“

Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.

„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.

Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.