Alates tänasest on Fotografiska Tallinn taasavatud ja külastajaid ootab uus näitus. Slovakkia noor kunstnik ja tõusev talent Evelyn Bencicova ületab oma loomingus žanripiire, kasutab erinevaid meediume ning käsitleb fotot pigem loomingulise väljendusvahendi kui omaette eesmärgina. Näitus “Merror” köidab vaatajat pakitseva ebamugavustunde ja naudinguga samaaegselt.

Slovakkia juurtega Evelyn Bencicova on omapärase nägemusega kunstnik, kelle loomingus kohtab steriilseid, minimalistlikke, külmi ja üleliigsete elementideta stseene, mis ometigi pulbitsevad energiast. See on vaid üks võimalus Bencicova loomingut kirjeldada – ta läheneb nii kunstile kui elule väga avatud meelega ning julgustab külastajaid leidma oma tõlgendusi. Ka ta ise mõtestab pidevalt elu ja maailmas olemist ning seab oma tõlgendused visuaalsetesse ja eksistentsiaalsetesse kompositsioonidesse.

Näituse pealkiri “Merror” on moodustatud ingliskeelsetest sõnadest mirror ehk peegel ja error ehk viga. Peegli ja vea ideede ühendamine viitab millelegi pealtnäha täpselt komponeeritule ja kontrollitule, mis võib sellegipoolest peita pinna all ebakõlasid. Just seal saab võimalikuks tõeliselt autentne kogemus.

“Mind ajendab looma suur huvi kaasinimeste vastu, keda ma ikka ja alati uurin. Minu teosed koosnevad arvukatest kihtidest nii portreedes kui ka kehadest sümmeetrilisi arhitektoonilisi komposisioone luues, kasutades enamasti modellidena oma sõpru. Pealtnäha võib kõik tunduda harmooniline, kuid siiski on fotodes peidus ebakõla tekitavad pisidetailid. Need võivad muuta pildi ebameeldivaks, tekitada segadust või panna mõtlema, ärgitades vaatajat rohkem süvenema,” kirjeldab Evelyn Bencicova oma loomingut.

“Evelyn Bencicova kombineerib loominguliselt erinevaid stiile ja tehnikaid. Ta loob kõhedust tekitavaid kompositsioone, paigutades modellid külmades ja tuhmides toonides salapärastesse keskkondadesse. Tegu on väga inimliku näitusega – igas täiuslikkuses peitub ebamugavustunne, igas naudingus mittenauding ja sileda peegelpinna all mõranevad nähtamatud praod,” kirjeldab Maarja Loorents, Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht, kui eriline on äsja avatud näitus.

“Bencicova looming pakub vaatamata omanäolisele esteetikale äratundmisrõõmu ka Eesti kodupublikule. Tema töödest leiab viiteid meilegi tuttavale retroarhitektuurile kui ka ajastuhõngulisele nostalgiale. Lisaks on tema tööd pälvinud mitmete rahvusvaheliste klientide tähelepanu alates moe- ja luksusbrändidest Gucci, Cartier ja Nehra kuni kultuuriasutusteni nagu Berghain, Frieze, Kunsthalle Basel, Slovakkia Rahvusteater ning Londoni Kuninglik Ooper,” jätkab Loorents.

Evelyn Bencicova näitus “Merror” on publikule avatud 18. jaanuarist 21. märtsini.

Pariisi Bourse de Commerce’is on avatud mahukas fotonäitus „Remember Me”, mis tähistab fotograafia 200. aastapäeva. Pinault’ kunstikogul põhinev väljapanek koondab ligi 700 teost enam kui 70 autorilt, pakkudes ülevaadet fotograafia ajaloost selle algusaegadest tänapäevani.

Näituse „Remember Me” autorite seas on mitmeid kunstifotograafia suurkujusid, aga ka moefotograafia ajalugu kujundanud nimesid, nagu Irving Penn, Richard Avedon, Helmut Newton ja Edward Steichen. Eraldi tähelepanu on pööratud Irving Penni loomingule, millele pühendatud väljapanek „The World According to Penn” koondab ligi 450 fotot, alates moe- ja portreefotodest kuni natüürmortideni.

Näitus ei järgi kronoloogilist ülesehitust, vaid loob dialoogi eri ajastute, žanrite ja fotograafiliste lähenemiste vahel. Esindatud on teiste seas Man Ray, Cindy Sherman, Nan Goldin, Wolfgang Tillmans ja Hiroshi Sugimoto.

Muide, näituse pealkiri viitab Ameerika kunstniku Barbara Krugeri samanimelisele teosele. Kruger on loonud muuseumi rotundi ka suuremõõtmelise installatsiooni „The History of Tears”, mis käsitleb mälu, identiteedi ja ühiskonna suhteid.

Näitus „Remember Me” on Pariisi Bourse de Commerce’is avatud kuni 18. jaanuarini 2027. Uuri lisa: pinaultcollection.com. 

Kai kunstikeskuses avaneb sel nädalavahetusel Taani-Korea kunstniku ja filmitegija Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“. Aastatel 2022-2024 valminud seitse videoteost on esmakordselt Euroopas esitlemisel terviksarjana, viies vaataja Korea lõunarannikul asuvale Jeju saarele. Näituse kuraator on Karin Laansoo.

Laupäeval, 17. oktoobril avatakse Kai kunstikeskuses tunnustatud kunstniku Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“, mis toob publikuni seitse nii ulatuselt kui ka filmikeelelt avarat videoteost, mille lähtekohaks on Kaiseni sünnisaar — traagilise ajalooga Jeju. Saar Korea lõunarannikul, kus vägivalla ja vastupanu jäljed on kihistunud üksteise peale. Suures mõõtkavas projitseeritud ja ruumi paigutatud filmid ei seisa vaataja vastas, vaid ümbritsevad teda, luues tõusu ja mõõna rütmis kulgeva liikumise läbi rituaali, müütide, leina ja mälu. Vaatamisest saab tunnistamise ja äratundmise viis. Jane Jin Kaisen nimetab seda „teistmoodi tõlkimiseks”, praktikaks, mille kaudu saab seni vaigistatud ajalugu nähtavaks uuel moel.

Jane Jin Kaiseni loomingus ei jää ajalugu millekski, mida kõrvalt vaadelda või üksnes dokumenteerida. Aastaid koos šamaanide, sukeldujate ja saare kogukondadega töötanud kunstnik käsitleb filmitegemist rituaalse praktikana. Nii nagu Jeju šamaanlikus traditsioonis, põimuvad ka tema filmides minevik ja olevik, kus rituaalid loovad võimaluse elavate ja surnute kohtumiseks, nendevaheliste sidemete hoidmiseks ning uue tähenduse andmiseks.

Kaiseni filmitsükkel liigub vabalt intiimse ja kosmilise, isikliku ja müütilise vahel; eaka sukelduja ilmast räsitud kätest maailma loomiseni. Jeju mütoloogiale toetudes seab kunstnik kesksele kohale naised kui teadmiste kandjad ja hoidjad. Nende seas on Seolmundae Halmang, vanaemast jumalanna, kelle kehast sündis saar; ning printsess Bari, keda Kaisen ei tõlgenda kuuleka tütrena, vaid piiride ületaja ning eri maailmade vahendajana. Müütiliste tegelaste lood haakuvad ka kunstniku enda perekonna ajalooga: Kaiseni ema ja vanaema olid haenyeo’d, Jeju saare naissukeldujad, kes teenivad elatist mereandidest, sukeldudes ilma hapnikumaskideta mitmekümne meetri sügavusele ookeanipõhja neid püüdma ja korjama. Nende merega seotud teadmised ja kogemused läbivad kogu filmitsüklit. Olulisel kohal on ka sochang, Korea üleminekuriitustel kasutatav pikk valge puuvillane kangas. Filmides lookleb see üle musta laavapinna, kandub vee alla ja rullub lahti kui side, mis ühendab üht põlvkonda järgmisega.

„Tallinnal on Jeju saarega palju ühist: mõlemad on mere kujundatud paigad ning mõlema lugu kannavad inimesed, kes on andnud oma lugusid edasi põlvest põlve ja leidnud uusi viise nende jutustamiseks. Jane Jin Kaiseni filmid avavad dialoogi meie kahe ranniku vahel, kutsudes mõtlema sellele, kuidas mälu edasi kandub ja kuidas kogukonnad uuenevad. Kaisen annab hääle naiste teadmistele ja saare müütidele ning pakub vaatamisviisi, mis on tähelepanelik, avatud ja lootusrikas,” kirjeldab Kai kunstikeskuse kunstiline juht ja näituse kuraator Karin Laansoo.

Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“ on Kai kunstikeskuses avatud 17. oktoobrist 2026. kuni 21. veebruarini 2027. aastal. Laupäeval, 17. oktoobril kell 14.00 toimub erituur ja kohtumine kunstnikuga. Lisainfo: kai.center.