Foto: Kasia Gorniaki näitus “and Wardrobe Planning”
Kasia Gorniaki ja Laivi kohaspetsiifiline installatsioon „Kaubad ja teenused” käsitleb moetööstuse praktikaid, keskendudes võrdväärselt nii toodete kui tootmisprotsesside avamisele. Moetoodete loomise, ladustamise ja esitlemise režiime ümber mängides dekonstrueerib näitus tootmise, sildistamise, pakendamise, müügi ja lõpuks ka tarbimise temaatikat. Kunstnikud alustasid koostööprojektiga digitaalpäeviku pidamise, kaugvestluste ning ühiste rõivaste valmistamise sessioonidega trajektooril Tallinn-Helsingi. Näitus jaotub kahele tasandile, esimesel korrusel leitakse ühisosa protsessipõhises tootmisruumis ning keldrikorrusel avavad kunstnikud personaalset käekirja. Ruumi varasema üürniku, rõivaste jaemüüja Fashion House tuttavlikud elemendid avatakse galerii kontekstis kunstnike individuaalsete lähenemisviiside kaudu, moodustades uue, jagatud kujunduskeele ja narratiivi.
Kasia Gorniak on Helsingis baseeruv moedisainer ja kunstnik. Pärit Melbourne’ist, on ta lõpetanud BA sealses RMIT Ülikoolis disaini erialal ning hiljem MA Helsingis Aalto Ülikoolis. Magistriõppe ajal on Gorniak läbinud praktika Saksamaal Adidas Group’is ning USAs moekunstnik Susan Cianciolo juures. 2018. aastal alustas ta multidistsiplinaarse kunstipraktikaga ning 2019. aastal lõi kudumibrändi Talking Through Our Bodies. Gorniak praktiseerib omanäolist performatiivset disainiprotsessi, mille peamiseks eesmärgiks on juhuslikkuse suurendamine ning disaineri dikteeriva rolli vähendamine. Peamiste meetoditena disaini loomisel kasutab ta tantsu, koreograafiat ja improvisatsiooni. Tema teoseid on eksponeeritud Põhjamaade sõltumatutes galeriides. Vaata ka: https://kasiagorniak.com
Laivi kunstipraktikat iseloomustab materjalikeskne ja eksperimentaalne lähenemine tekstiilile, mis laieneb rõivastelt ja aksessuaaridelt suuremõõtmeliste teosteni lõuendil ja vaigus. Analüüsides riietumisviise perspektiivide paljususest lähtuvalt, kaasab ta moekunsti kui nähtuse käsitlusse visuaal-esteetika, funktsionaalsuse ja subkultuursuse. Käimasolevate performatiivsete moeinstallatsioonide seeria abil konstrueerib Laivi moe mittemateriaalset aspekti, õhkkonda, kasutades selleks moe materiaalseid vahendeid – rõivast ja tekstiili. Oma töödes jätkab jätkab ta kaduvate hetkede kristalliseerumist, ühendades ajutisi ja püsivaid materjale, seeläbi luues küsitavusi vastupidavuses ja väärtuses. Laivi on lõpetanud moedisaini BA Eesti Kunstiakadeemias ja MA Helsingis Aalto ülikoolis. Töötanud ning täiendanud ennast Londonis, Kopenhaagenis ja Barcelonas. 2014. aastast on tal olnud mitmeid isiknäituseid ning osalenud arvukatel kaasaegse kunsti grupinäitustel. Vaata ka: https://www.laivi.ee
1. märtsi galerii on ajutine kunstiruum Tallinna vanalinnas, mida iseloomustab nomaadlikkus, protsessipõhisus, ajutisus, taktikalised meediapraktikad ning vastandlikud mõistepaarid era vs. avalik ja pood vs. näitus. Kahe kuu jooksul toimub kunstiruumis neli väljapanekut, mille vahele jäävatel perioodidel kuvatakse poepinna vaateaknal erinevate kunstnike loodud ekraanisäästjaid.
Fotograaf Emilia Bergmark-Jiménez on aastast 2021 pildistanud Rootsis sünnitusi, talletades elu alguse lugusid – igaühel neist on olnud ainulaadsed asjaolud ja kulg. Fotografiskas 10. oktoobril avanev Bergmark-Jiménezi isikunäitus põhineb samal projektil ning juhatab läbi sünnituse erinevate etappide ja hetkede, mis tähistavad nii elu kui ühise teekonna algust. Dokumentaalfotod esitlevad sünnitust ausalt ja argiselt, kehalises ja intiimses vaates. Piltide saateks jagab fotograaf aga oma isiklikke mõtisklusi, mis puudutavad sünnituse ürgset ja metafüüsilist poolt – eluline ja poeetiline sulavad kokku näituseks, kus sünd on ühtaegu nii tunnistus kui teekond.
Bergmark-Jiménez on projekti raames osalenud üle 40 sünnitusel, millest igaühest on valminud umbkaudselt 900 ülesvõtet. Fotografiska näituse jaoks on ta välja valinud 25 sünnitust, mis on jäädvustatud fotograafi ausa, ent ülitundliku pilgu läbi. „Olen täheldanud, et need pildid toovad esile tugevaid reaktsioone. Fotod naiste kehadest, mis ei ole kaunid või sensuaalsed, äratavad üles allasurutud tundeid ja hirme,“ kommenteerib Bergmark-Jiménez oma loomingut. Näitusega „Sündida ja sünnitada“ jutustab kunstnik loo sünnituse eksistentsiaalsest aspektist, aga ka inimeseks saamisest ja inimesena elamisest. „See projekt on olnud mu elu kõige väekam teekond. See on põhjalikult ümber kujundanud minu arusaama reaalsusest,“ lisab kunstnik.
Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents sõnab, et näituse jõud peitub just selle ausas ja ilustamata eheduses: „Iga foto sellel näitusel kannab endas eriilmelist lugu ja selle kihte. Mõni pilt võib tunduda toore või liigagi vahetuna, kuid just selles peitub Emilia loomingu vägi – midagi pole ilustatud ega peidetud. Ehe elu etendub tema piltidel avameelselt ja kompromissitult, põhinedes Emilia sügaval austusel sünnituspalatis kogetu vastu.“
Näituse avamise puhul viibib Eestis ka kunstnik ise – tema inspireerivast maailmast saab vahetult osa saada nii 9. oktoobril kell 18 toimuval näituse avavestlusel kui 10. oktoobril kell 18 toimuval avatuuril. Sünnitust käsitleva näituse avanemise puhul lisandub 21. oktoobrist Fotografiska üritusteprogrammi ka hommikuvöönd – vastukaaluks igareedesele öövööndile seab Fotografiska teisipäeviti kell 9–11 fookuse lapse sündi ootavatele ning beebide ja väikelaste vanematele. Hommikuvöönd pakub rahulikku aega kunsti nautimiseks, turvalist ruumi lastega olemiseks ning võimalust kohtuda teiste vanematega ja jagada kogemusi. Hommikuvöönditel osalevad aeg-ajalt erikülalised, kes kõnetavad teemasid, mis ootuse ajal ning imikute ja maimikutega kooskasvamisel võiksid vanemale olla olulised või päevakajalised.
Näitus jälgib Sirje Runge loomingulist teekonda valguse, värvi ja taju uurimisel. Eelkõige maalijana tuntud Runge on tegutsenud mitmes meediumis, sealhulgas maali, video ja aastakümneid kestnud õpetamise vallas. Tema loomingu keskmes on mõiste värviruum – elav ja tundlik väli, kus põimuvad valgus, emotsioon ja struktuur. Runge jaoks on õpetamine ja loomine eluliselt seotud; ta mõtestab õpetamist kui iseseisvat kunstivormi, mis tugineb tähelepanule ja katsetamisele. Ka valgus ei ole tema praktikas pelgalt materiaalne nähtus, vaid peamine loominguline kaaslooja.
Näitusel on väljas valik Runge teoseid 1970. aastatest tänaseni ning eraldi ruum on pühendatud tema õpetamiskunstile, rekonstrueerides tema katsetused värviliste paberitega valguse uurimiseks.
Ühe Eesti sõjajärgse kunsti juhtfiguurina on Runge otsija, kelle loominguline praktika avaneb kui helendav uurimus valguse, värvi ja mateeria olemusest. Ta käsitleb värvi kui vibratsiooni ning pedagoogikat kui kunstipraktikat. Hapruse asetamine nii kontseptuaalse kui ka materiaalse vaatenurgana teoste keskmesse kutsub külastaja astuma ruumi, kus põimuvad mateeria ja mõte, valgus ja vari, loomine ja lagunemine. Runge tuletab meelde, et kunsti jõud peitub sageli selle võimes kanda vastuolusid, aktsepteerida kaduvust ja muuta mööduv millekski kestvaks.
Uuri näituse kohta lisa kai.center.
