Foto: Tiina Sarapu “Saladuste tuba”.
Tiina Sarapu näitus on järjekorras kolmas sarjast “Tuba”, mille jaoks Sarapu loob galeriisse tervikliku töötoa keskkonna. Samas on see ka tundlikult kujundatud õhuline ruum, kus Sarapu loominguga põimuvad kokku kunstniku lemmikteosed muuseumikogust ja tema jaoks erilised esemed mujalt. Hallid, poolavatud klaasid vitriinide ja kastide ees filtreerivad osaliselt vaadet teostele, samal ajal pakkudes läbi kunstniku tehtud koolutuste, graveeringute ja halli looritatud oleku uut perspektiivi ning mõtteainet. Selles „saladuste toas“ on valgust, piisavalt aega ja ruumi.
“Mind huvitab ruum, huvitab keskkond – huvitab, et oleks vaba ruumi. Tunnen naudingut, kui saan jälgida valguse liikumist ruumis. Vaimustun klaasist, kui satun vaatlema ootamatuid ja samal ajal tegelikult ju täiesti seaduspäraseid maastikke, mida klaas ja valgus üheskoos ruumis loovad,” ütleb Tiina Sarapu, kelle sõnul muuseumi välja pakutud formaat näituseks haakub suurepäraselt tema eelnenud projektidega.
“Tutvumist muuseumikogudega võib võrrelda surfamisega oma alateadvuses. Kammides läbi tohutut hulka visuaalset materjali, hakkasin terasemalt jälgima oma tundeid, mõtteid ja korduvaid mustreid. Leidsin end ikka ja jälle pikemalt peatumas tööde juures, milles heiastus midagi sooja lapsepõlvest, kus oli tuttavat ja omast. Leidsin sedagi, mis tõi välja ärevuse, raskuse või ükskõiksuse,” lisab Sarapu.
Kunstnikule pakkus suurt huvi see, kuidas esemed on süstematiseeritud ja füüsiliselt hoiustatud või pakitud. “Nägin selles väga palju seoseid oma varasema loominguga, sestap proovisin esialgu neist nähtamatutest niitidest hoopiski vabaneda, “ ütleb Sarapu. “Niisiis, esialgu ei otsinud ma midagi. Kui üldse, siis ehk iseennast. Tahtsin teada, mida ma leian.” Tema jaoks huvitavam ja olulisem tegur on aga siiski kogu kujunemine – varasemast ilmekamalt sai talle näitusega töötades selgeks kogumise põnevus, keerukus ja vastutus.
Näitustesari “Tuba” sai alguse 2018. aastal eesmärgiga anda võimalus kaasaegsetel kunstnikel ja disaineritel suhestuda muuseumi kogudega, argikeskkonda ühel või teisel moel kujundanud esemelise materjaliga. Projekti käigus on kunstnikel loominguline võimalus tutvuda muuseumi kollektsiooni ja muuseumitöö eripäradega ning vormistada saadud impulsid näituseks muuseumi galeriis, mis on kohandatud selleks 19. sajandi elumaja toast. Esimesena osales projektis rühmitus Urmas-Ott (Urmas Lüüs ja Hans-Otto Ojaste), 2019. aastal tekstiilikunstnik Krista Leesi.
Näitus jääb avatuks 11. aprillini 2021.
Näitus nimega „extraORDINARY: Fashion and the Poetics of the Everyday“ uurib, kuidas disainerid muudavad argised rõivad ja pealtnäha lihtsad materjalid millekski erakordseks. Fookuses on nii garderoobi basic-esemed kui ka paber, plast ja metall, mis saavad ekstraordinaarseks tänu käsitööle, konstruktsioonile ja ehk ka disaineri vaimukusele. Muuseum lubab käsitleda ka seda, kuidas esemete väärtus kujuneb nende kasutamise ja hoidmise kaudu.
Andrew Boltoni kureeritud väljapanek koondab üle 200 teose, sealhulgas Marc Jacobsi, Calvin Kleini ja Matthieu Blazy loomingut ning moemärke nagu Burgerry, LOEWE, Moncler ja Off-White. Näituse kaks põhisuunda vaatlevad ühelt poolt argirõivaste ümbermõtestamist, teisalt lihtsate, vahel lausa ühekordseks kasutamiseks mõeldud materjalide muutumist kantavaks kunstiks.
Meenutuseks. Esialgu pidi 2027. aasta kevadnäitus nimega „John Galliano: Horizons“ keskenduma justnimelt Galliano loomingule. See plaan tõi kaasa omajagu kriitikat disaineri varasemate antisemiitlike ja rassistlike väljaütlemiste tõttu ning augusti lõpus teatasid muuseum ja Galliano ühiselt näitusest loobumisest. Bolton on rõhutanud, et uus kontseptsioon ei sündinud soovist leida lihtsalt käepärane asendus. Vogue’ile antud kommentaaris tunnistas ta, et varuplaani polnud: eesmärk oli luua sama ambitsioonikas ja kõnekas näitus, millel oleks ka relevantne.
Met Gala kontekstis tekib siia aga paratamatult omaette vastuolu. Argisuse ülistamine sündmusel, millelt oodatakse aasta kõige suurejoonelisemaid moekomplekte? Kõlab vähemalt esialgu meeldivalt paradoksaalselt.
Met Gala toimub 3. mail 2027 ja selle dress code’i pole veel avalikustatud. Näitus „extraORDINARY: Fashion and the Poetics of the Everyday“ on avatud 9. maist 2027 kuni 9. jaanuarini 2028.
Lebohang Kganye on rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik, kes kasutab perekonnaarhiive ja lavastatud keskkondi, et uurida, kuidas isiklikud lood kujundavad laiemat ajalookäsitlust või seda hoopis kahtluse alla seavad. Fotografiskas 6. novembril avaneva näituse „Le Sale ka Kgotso“ keskmes on kodu kui paik, kus põimuvad turvatunne ja rahutus, perekondlikud mälestused, mütoloogia ja folkloor. Lõuna-Aafrika suulisest pärimusest lähtudes uurib Kganye, kuidas uskumused ja rituaalid elavad edasi tänapäevas ning kujundavad inimeste igapäevaelu.
Spetsiaalselt Fotografiska jaoks valminud projekt „Le Sale ka Kgotso“ on ruumiinstallatsioon, mille eeskujuks on RDP (rekonstruktsiooni- ja arenguprogramm) elamu. Selliseid elamuid rajati Nelson Mandela valitsuse poolt 1994. aastal algatatud programmi raames, eesmärgiga leevendada apartheidijärgses ühiskonnas sügavalt juurdunud ebavõrdsust. Alumiiniumist ja terasest fotoskulptuuride abil taasloodud elamu koosneb viiest elusuuruses toast, millest igaüks on täidetud teatraalsete, detailideni läbimõeldud stseenidega.
„Suur osa minu loomingust keskendub suulisele ajaloole ja lugude jutustamisele, eriti sellele, kuidas lood põlvest põlve edasi kanduvad. Olen toonud oma loomingusse mütoloogia ja kõik need lood, mida kuulsin lapsena township’i elamupiirkonnas kasvades. Paljud neist olid väga kummalised,“ kirjeldab Kganye.
Fotografiska rahvusvaheliste näituste juht Jessica Jarl sõnab, et Kganye looming on fotomaastikul tugevalt eristuv: „Lebohang Kganye loomingu juures köidab mind enim see, millise mängleva kergusega seob ta fotograafia, etenduskunsti, stsenograafia ja skulptuuri üheks tervikuks. Ta loob loo ja maailma selle ümber, astub ise stseeni ning laseb fotol võtta füüsilise, skulptuurse vormi. Tema lähenemine fotograafiale on erakordne – midagi sellist ei ole ma varem näinud,“ kommenteerib Jarl.
Kganye teosed kuuluvad mitmete mainekate muuseumide ja institutsioonide kogudesse, sealhulgas Smithsoniani instituudi, Getty muuseumi, Victoria ja Alberti muuseumi ning Pariisi moodsa kunsti muuseumi (Musée d’Art Moderne de Paris) kogudesse. 2022. aastal osales Kganye Veneetsia kunstibiennaalil Lõuna-Aafrika paviljonis ning tema loomingut on hiljuti eksponeeritud ka näiteks New Yorgi moodsa kunsti muuseumis (MoMA) ja Londonis Tate’is. „Le Sale ka Kgotso“ avanes esmakordselt 2025. aastal Fotografiska Berliinis ning oli 2026. aasta märtsist oktoobrini esitlusel Fotografiska Stockholmis.
Näituse avamise puhul viibib Kganye Eestis ning neljapäeval, 5. novembril kell 19.00 toimub Fotografiskas kunstnikuvestlus, mis annab ühtlasi võimaluse näitusekülastuseks päev enne avamist. Samal õhtul algusega kell 20.00 toimub Fotografiska restoranis õhtusöök, mis tähistab näituse avamist ja tõstab esile Lõuna-Aafrika maitseid. Laupäeval, 7. novembril kell 14.00 leiab aset näituse avatuur koos kunstnikuga.
Lebohang Kganye näitus jääb avatus 7. märtsini 2027. Lisaks Kganye näitusele saab praegu Fotografiskas külastada veel ka suurnäitust „Vivian Maier: avastatud teosed“, samuti Heikki Leisi soolonäitust „Torm enne vaikust“ ja Bosnia päritolu kunstniku Šejla Kamerići isikunäitust „EX YOU“. Maja esimesel korrusel on kuni kuu lõpuni avatud Kõrgema Kunstikooli Pallas fotograafia osakonna üliõpilaste ja vilistlaste näitus „Minu lugu on…”, mis on Fotografiska Tallinna uue näitusekeskkonna Community Gallery esimene näitus ning mille külastamine on kõikidele huvilistele prii.
