Tiina Sarapu näitus on järjekorras kolmas sarjast “Tuba”, mille jaoks Sarapu loob galeriisse tervikliku töötoa keskkonna. Samas on see ka tundlikult kujundatud õhuline ruum, kus Sarapu loominguga põimuvad kokku kunstniku lemmikteosed muuseumikogust ja tema jaoks erilised esemed mujalt. Hallid, poolavatud klaasid vitriinide ja kastide ees filtreerivad osaliselt vaadet teostele, samal ajal pakkudes läbi kunstniku tehtud koolutuste, graveeringute ja halli looritatud oleku uut perspektiivi ning mõtteainet. Selles „saladuste toas“ on valgust, piisavalt aega ja ruumi.
“Mind huvitab ruum, huvitab keskkond – huvitab, et oleks vaba ruumi. Tunnen naudingut, kui saan jälgida valguse liikumist ruumis. Vaimustun klaasist, kui satun vaatlema ootamatuid ja samal ajal tegelikult ju täiesti seaduspäraseid maastikke, mida klaas ja valgus üheskoos ruumis loovad,” ütleb Tiina Sarapu, kelle sõnul muuseumi välja pakutud formaat näituseks haakub suurepäraselt tema eelnenud projektidega.
“Tutvumist muuseumikogudega võib võrrelda surfamisega oma alateadvuses. Kammides läbi tohutut hulka visuaalset materjali, hakkasin terasemalt jälgima oma tundeid, mõtteid ja korduvaid mustreid. Leidsin end ikka ja jälle pikemalt peatumas tööde juures, milles heiastus midagi sooja lapsepõlvest, kus oli tuttavat ja omast. Leidsin sedagi, mis tõi välja ärevuse, raskuse või ükskõiksuse,” lisab Sarapu.
Kunstnikule pakkus suurt huvi see, kuidas esemed on süstematiseeritud ja füüsiliselt hoiustatud või pakitud. “Nägin selles väga palju seoseid oma varasema loominguga, sestap proovisin esialgu neist nähtamatutest niitidest hoopiski vabaneda, “ ütleb Sarapu. “Niisiis, esialgu ei otsinud ma midagi. Kui üldse, siis ehk iseennast. Tahtsin teada, mida ma leian.” Tema jaoks huvitavam ja olulisem tegur on aga siiski kogu kujunemine – varasemast ilmekamalt sai talle näitusega töötades selgeks kogumise põnevus, keerukus ja vastutus.
Näitustesari “Tuba” sai alguse 2018. aastal eesmärgiga anda võimalus kaasaegsetel kunstnikel ja disaineritel suhestuda muuseumi kogudega, argikeskkonda ühel või teisel moel kujundanud esemelise materjaliga. Projekti käigus on kunstnikel loominguline võimalus tutvuda muuseumi kollektsiooni ja muuseumitöö eripäradega ning vormistada saadud impulsid näituseks muuseumi galeriis, mis on kohandatud selleks 19. sajandi elumaja toast. Esimesena osales projektis rühmitus Urmas-Ott (Urmas Lüüs ja Hans-Otto Ojaste), 2019. aastal tekstiilikunstnik Krista Leesi.
Näitus jääb avatuks 11. aprillini 2021.
Burberry 170. aastapäeva tähistav väljapanek toob kokku haruldased esemed nii moemaja enda arhiivist kui ka V&A kogudest ning jälgib trentši teekonda praktilisest ülerõivast ja militaarse taustaga rõivaesemest üleilmseks moeikooniks. Lugu algab Thomas Burberry 1879. aastal leiutatud puuvillasest gabardiinist ning liigub edasi mantli konstruktsiooni ja käsitöö juurde: tähelepanu saavad nii käsitsi viimistletud krae, House Check vooder kui ka need väikesed funktsionaalsed detailid, mille algne eesmärk oli üsna proosaline – kaitsta kandjat Briti heitliku ilma eest.
Näituse lõpetab 19 Burberry moelavakomplekti viimase kahe ja poole aastakümne kollektsioonidest, mille loonud teiste seas nii Christopher Bailey kui ka Daniel Lee. Mitmed Burberry arhiiviesemed jõuavad seejuures avalikkuse ette esimest korda. Väljapanek toimub harva külastajatele avatud Prince Consort Gallerys ning on ühtlasi sissejuhatus V&A ja Burberry pikemasse koostöösse: 2028. aasta sügisel avatakse muuseumis täielikult uuendatud moegaleriide osana The Burberry Gallery.
„The Burberry Trench: Crafting an Icon“ on avatud 21. septembrist 2026 kuni 3. jaanuarini 2027 ning selle külastamine on kõigile tasuta. Uuri lisa vam.ac.uk.
9. maist 2027 kuni 9. jaanuarini 2028 avatud näitus „John Galliano: Horizons” on esimene suuremahuline muuseuminäitus, mis on täielikult pühendatud Galliano loomingule. Ühtlasi saab temast kolmas elusolev moelooja, kellele Met on suurnäituse pühendanud. Varem on selle au osaliseks saanud Yves Saint Laurent 1983. aastal ning Rei Kawakubo 2017. aastal.
Väljapanek toob kokku Galliano loomingulise teekonna Givenchy, Christian Diori ja Maison Margiela moemajades. Lisaks rõivastele eksponeeritakse visandeid ja tema tööprotsessi arhiiviesemeid, avades disaineri loomemeetodit ning erakordselt lähenemist moele. Kostüümiinstituudi peakuraatori Andrew Boltoni sõnul käsitleb „Horizons” moodi omamoodi kaardistusena – paiku, ajalugu, identiteete ja kultuurilisi viiteid ühendava süsteemina, millest sünnivad Galliano fantaasiarikkad kollektsioonid. Näitus jaguneb kolme ossa – „Bearings”, „Horizons” ja „Atlas of Transformation” –, jälgides Galliano loomingu arengut ideest valmis rõivani.
Samas ei vaata näitus mööda ka disaineri keerulisest minevikust. 2011. aastal vallandati Galliano Diorist antisemiitlike väljaütlemiste tõttu ning järgnenud aastad kujunesid tema jaoks avaliku kahetsuse, sõltuvusravi ja aeglase professionaalse rehabilitatsiooni perioodiks. Met rõhutab, et näitus käsitleb teadlikult ka küsimust, kuidas suhestada loomingulist pärandit eetilise vastutusega.
Kuigi 2027. aasta Met Gala teema pole veel avalikustatud, on üsna tõenäoline, et see lähtub kevadnäitusest endast ning toob Galliano esteetika taas moemaailma keskmesse.