Foto: Tiina Sarapu “Saladuste tuba”.
Tiina Sarapu näitus on järjekorras kolmas sarjast “Tuba”, mille jaoks Sarapu loob galeriisse tervikliku töötoa keskkonna. Samas on see ka tundlikult kujundatud õhuline ruum, kus Sarapu loominguga põimuvad kokku kunstniku lemmikteosed muuseumikogust ja tema jaoks erilised esemed mujalt. Hallid, poolavatud klaasid vitriinide ja kastide ees filtreerivad osaliselt vaadet teostele, samal ajal pakkudes läbi kunstniku tehtud koolutuste, graveeringute ja halli looritatud oleku uut perspektiivi ning mõtteainet. Selles „saladuste toas“ on valgust, piisavalt aega ja ruumi.
“Mind huvitab ruum, huvitab keskkond – huvitab, et oleks vaba ruumi. Tunnen naudingut, kui saan jälgida valguse liikumist ruumis. Vaimustun klaasist, kui satun vaatlema ootamatuid ja samal ajal tegelikult ju täiesti seaduspäraseid maastikke, mida klaas ja valgus üheskoos ruumis loovad,” ütleb Tiina Sarapu, kelle sõnul muuseumi välja pakutud formaat näituseks haakub suurepäraselt tema eelnenud projektidega.
“Tutvumist muuseumikogudega võib võrrelda surfamisega oma alateadvuses. Kammides läbi tohutut hulka visuaalset materjali, hakkasin terasemalt jälgima oma tundeid, mõtteid ja korduvaid mustreid. Leidsin end ikka ja jälle pikemalt peatumas tööde juures, milles heiastus midagi sooja lapsepõlvest, kus oli tuttavat ja omast. Leidsin sedagi, mis tõi välja ärevuse, raskuse või ükskõiksuse,” lisab Sarapu.
Kunstnikule pakkus suurt huvi see, kuidas esemed on süstematiseeritud ja füüsiliselt hoiustatud või pakitud. “Nägin selles väga palju seoseid oma varasema loominguga, sestap proovisin esialgu neist nähtamatutest niitidest hoopiski vabaneda, “ ütleb Sarapu. “Niisiis, esialgu ei otsinud ma midagi. Kui üldse, siis ehk iseennast. Tahtsin teada, mida ma leian.” Tema jaoks huvitavam ja olulisem tegur on aga siiski kogu kujunemine – varasemast ilmekamalt sai talle näitusega töötades selgeks kogumise põnevus, keerukus ja vastutus.
Näitustesari “Tuba” sai alguse 2018. aastal eesmärgiga anda võimalus kaasaegsetel kunstnikel ja disaineritel suhestuda muuseumi kogudega, argikeskkonda ühel või teisel moel kujundanud esemelise materjaliga. Projekti käigus on kunstnikel loominguline võimalus tutvuda muuseumi kollektsiooni ja muuseumitöö eripäradega ning vormistada saadud impulsid näituseks muuseumi galeriis, mis on kohandatud selleks 19. sajandi elumaja toast. Esimesena osales projektis rühmitus Urmas-Ott (Urmas Lüüs ja Hans-Otto Ojaste), 2019. aastal tekstiilikunstnik Krista Leesi.
Näitus jääb avatuks 11. aprillini 2021.
Näituse „Remember Me” autorite seas on mitmeid kunstifotograafia suurkujusid, aga ka moefotograafia ajalugu kujundanud nimesid, nagu Irving Penn, Richard Avedon, Helmut Newton ja Edward Steichen. Eraldi tähelepanu on pööratud Irving Penni loomingule, millele pühendatud väljapanek „The World According to Penn” koondab ligi 450 fotot, alates moe- ja portreefotodest kuni natüürmortideni.
Näitus ei järgi kronoloogilist ülesehitust, vaid loob dialoogi eri ajastute, žanrite ja fotograafiliste lähenemiste vahel. Esindatud on teiste seas Man Ray, Cindy Sherman, Nan Goldin, Wolfgang Tillmans ja Hiroshi Sugimoto.
Muide, näituse pealkiri viitab Ameerika kunstniku Barbara Krugeri samanimelisele teosele. Kruger on loonud muuseumi rotundi ka suuremõõtmelise installatsiooni „The History of Tears”, mis käsitleb mälu, identiteedi ja ühiskonna suhteid.
Näitus „Remember Me” on Pariisi Bourse de Commerce’is avatud kuni 18. jaanuarini 2027. Uuri lisa: pinaultcollection.com.
Laupäeval, 17. oktoobril avatakse Kai kunstikeskuses tunnustatud kunstniku Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“, mis toob publikuni seitse nii ulatuselt kui ka filmikeelelt avarat videoteost, mille lähtekohaks on Kaiseni sünnisaar — traagilise ajalooga Jeju. Saar Korea lõunarannikul, kus vägivalla ja vastupanu jäljed on kihistunud üksteise peale. Suures mõõtkavas projitseeritud ja ruumi paigutatud filmid ei seisa vaataja vastas, vaid ümbritsevad teda, luues tõusu ja mõõna rütmis kulgeva liikumise läbi rituaali, müütide, leina ja mälu. Vaatamisest saab tunnistamise ja äratundmise viis. Jane Jin Kaisen nimetab seda „teistmoodi tõlkimiseks”, praktikaks, mille kaudu saab seni vaigistatud ajalugu nähtavaks uuel moel.
Jane Jin Kaiseni loomingus ei jää ajalugu millekski, mida kõrvalt vaadelda või üksnes dokumenteerida. Aastaid koos šamaanide, sukeldujate ja saare kogukondadega töötanud kunstnik käsitleb filmitegemist rituaalse praktikana. Nii nagu Jeju šamaanlikus traditsioonis, põimuvad ka tema filmides minevik ja olevik, kus rituaalid loovad võimaluse elavate ja surnute kohtumiseks, nendevaheliste sidemete hoidmiseks ning uue tähenduse andmiseks.
Kaiseni filmitsükkel liigub vabalt intiimse ja kosmilise, isikliku ja müütilise vahel; eaka sukelduja ilmast räsitud kätest maailma loomiseni. Jeju mütoloogiale toetudes seab kunstnik kesksele kohale naised kui teadmiste kandjad ja hoidjad. Nende seas on Seolmundae Halmang, vanaemast jumalanna, kelle kehast sündis saar; ning printsess Bari, keda Kaisen ei tõlgenda kuuleka tütrena, vaid piiride ületaja ning eri maailmade vahendajana. Müütiliste tegelaste lood haakuvad ka kunstniku enda perekonna ajalooga: Kaiseni ema ja vanaema olid haenyeo’d, Jeju saare naissukeldujad, kes teenivad elatist mereandidest, sukeldudes ilma hapnikumaskideta mitmekümne meetri sügavusele ookeanipõhja neid püüdma ja korjama. Nende merega seotud teadmised ja kogemused läbivad kogu filmitsüklit. Olulisel kohal on ka sochang, Korea üleminekuriitustel kasutatav pikk valge puuvillane kangas. Filmides lookleb see üle musta laavapinna, kandub vee alla ja rullub lahti kui side, mis ühendab üht põlvkonda järgmisega.
„Tallinnal on Jeju saarega palju ühist: mõlemad on mere kujundatud paigad ning mõlema lugu kannavad inimesed, kes on andnud oma lugusid edasi põlvest põlve ja leidnud uusi viise nende jutustamiseks. Jane Jin Kaiseni filmid avavad dialoogi meie kahe ranniku vahel, kutsudes mõtlema sellele, kuidas mälu edasi kandub ja kuidas kogukonnad uuenevad. Kaisen annab hääle naiste teadmistele ja saare müütidele ning pakub vaatamisviisi, mis on tähelepanelik, avatud ja lootusrikas,” kirjeldab Kai kunstikeskuse kunstiline juht ja näituse kuraator Karin Laansoo.
Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“ on Kai kunstikeskuses avatud 17. oktoobrist 2026. kuni 21. veebruarini 2027. aastal. Laupäeval, 17. oktoobril kell 14.00 toimub erituur ja kohtumine kunstnikuga. Lisainfo: kai.center.
