Tiina Sarapu näitus on järjekorras kolmas sarjast “Tuba”, mille jaoks Sarapu loob galeriisse tervikliku töötoa keskkonna. Samas on see ka tundlikult kujundatud õhuline ruum, kus Sarapu loominguga põimuvad kokku kunstniku lemmikteosed muuseumikogust ja tema jaoks erilised esemed mujalt. Hallid, poolavatud klaasid vitriinide ja kastide ees filtreerivad osaliselt vaadet teostele, samal ajal pakkudes läbi kunstniku tehtud koolutuste, graveeringute ja halli looritatud oleku uut perspektiivi ning mõtteainet. Selles „saladuste toas“ on valgust, piisavalt aega ja ruumi.
“Mind huvitab ruum, huvitab keskkond – huvitab, et oleks vaba ruumi. Tunnen naudingut, kui saan jälgida valguse liikumist ruumis. Vaimustun klaasist, kui satun vaatlema ootamatuid ja samal ajal tegelikult ju täiesti seaduspäraseid maastikke, mida klaas ja valgus üheskoos ruumis loovad,” ütleb Tiina Sarapu, kelle sõnul muuseumi välja pakutud formaat näituseks haakub suurepäraselt tema eelnenud projektidega.
“Tutvumist muuseumikogudega võib võrrelda surfamisega oma alateadvuses. Kammides läbi tohutut hulka visuaalset materjali, hakkasin terasemalt jälgima oma tundeid, mõtteid ja korduvaid mustreid. Leidsin end ikka ja jälle pikemalt peatumas tööde juures, milles heiastus midagi sooja lapsepõlvest, kus oli tuttavat ja omast. Leidsin sedagi, mis tõi välja ärevuse, raskuse või ükskõiksuse,” lisab Sarapu.
Kunstnikule pakkus suurt huvi see, kuidas esemed on süstematiseeritud ja füüsiliselt hoiustatud või pakitud. “Nägin selles väga palju seoseid oma varasema loominguga, sestap proovisin esialgu neist nähtamatutest niitidest hoopiski vabaneda, “ ütleb Sarapu. “Niisiis, esialgu ei otsinud ma midagi. Kui üldse, siis ehk iseennast. Tahtsin teada, mida ma leian.” Tema jaoks huvitavam ja olulisem tegur on aga siiski kogu kujunemine – varasemast ilmekamalt sai talle näitusega töötades selgeks kogumise põnevus, keerukus ja vastutus.
Näitustesari “Tuba” sai alguse 2018. aastal eesmärgiga anda võimalus kaasaegsetel kunstnikel ja disaineritel suhestuda muuseumi kogudega, argikeskkonda ühel või teisel moel kujundanud esemelise materjaliga. Projekti käigus on kunstnikel loominguline võimalus tutvuda muuseumi kollektsiooni ja muuseumitöö eripäradega ning vormistada saadud impulsid näituseks muuseumi galeriis, mis on kohandatud selleks 19. sajandi elumaja toast. Esimesena osales projektis rühmitus Urmas-Ott (Urmas Lüüs ja Hans-Otto Ojaste), 2019. aastal tekstiilikunstnik Krista Leesi.
Näitus jääb avatuks 11. aprillini 2021.
Kultuuripealinna loovjuhi Kati Torpi sõnul on sürrealism kunstiajaloos üks märkimisväärsemaid kunstivoole, mida teavad ja tunnevad kõik. “Mitte kõik kunstivoolud ei jää ajas nii jõuliselt püsima kui see on õnnestunud sürrealismil. Täna, sada aastat hiljem on maailmas huvi sürrealismi vastu suur, mida lisaks Euroopa kultuuripealinna programmile Tartus näitavad ka arvukad sürrealismile pühendatud näitused mujal Euroopas,” toob loovjuht välja.
Esimesed kolm sürrealismi manifesti sajandale aastapäevale pühendatud näitust on avati laupäeval, 16. märtsil Tartu Kunstimuuseumis. Nende seas on võimalik Tartus näha esimest korda Kris Lemsalu isikunäitust „DONATELLA. Elukeeris,” kus on eksponeeritud tõlgendus igavesse suudlusse jäätunud purskkaevust ja valik värsketest joonistustest. Veel on Lemsalult väljas mõned installatsioonid ta varasemast loomingust. Lemsalu sõnul räägib ta näitus “DONATELLA. Elukeeris” sõprusest, kurbusest ja armastusest. “Lisaks toimub filmi “Old Piano” esilinastus, mis sündis koostöös Johanna Ulfsakiga,” toob kunstnik välja.
Tartu Kunstimuuseumis saab käia ka karikatuuri radadel. Näitus “Initsiatiiv altpoolt. Eesti karikatuur 1980ndatel” võtab kokku, kuidas nõukogudeaegse tegelikkuse absurdist sündis Eesti sürrealism. Eraldi pööratakse rõhku 1980. aasta Tallinfilmi sürrealistidele ja 70ndate algul Tartu Ülikoolis koondunud noorte karikaturistide kollektiivi NAKS loomingule.
Näitusesarja kolmas väljapanek „Ilmar Malin. Igaviku hõõg” on pühendatud Eesti klassikale ja toob vaatajani valiku teoseid Eesti esisürrealisti iseäraliku käekirjaga loomingust. Lisaks kunstniku tuntumatele maalidele pakub näitus võimalust tutvuda teostega, mida pole varem avalikult eksponeeritud.
Tartu Kunstimuuseumi juhi Joanna Hoffmanni sõnul tipneb sürrealismi manifesti sajandat tähtpäeva tähistav kunstikevad 4. aprillil ERMis avatava suurejoonelise rahvusvahelise näitusega „Sürrealism 100. Praha, Tartu ja teised lood …“. Kesk-Euroopa sürrealistlikule kunstile keskenduv näitus avatakse koostöös Praha Rahvusgaleriiga.
Vaata fotosid kolmiknäituse avamisest galeriis!
Elusuuruses loomad seab Fotografiskas raamidesse Simen Johan, New Yorgis resideeruv Skandinaavia päritolu fotokunstnik, filmitegija ja skulptor. Laiema tuntuse sai Johan 90ndate alguses, olles üks esimesi fotograafe, kes hakkas katsetama digitöötlust, kombineerides seda samaaegselt traditsioonilise fotograafia eri tehnikatega.
Fotografiskas tuleb esitlusele tema fotoseeria „Paradiisi ootuses“, kus ta kombineerib paradiisilikke loodusvaateid reaalsusega ning püüab vaatajat eksitada, tõstatades küsimuse, et mis on pildil päris ja mis mitte. Seejuures on kõik elemendid Johani teostel tema enda pildistatud, kasutades selleks ainult naturaalset valgust. Johani sõnul ei paku tehisintellekti poolt loodud kunst talle huvi seni, kuni see ei suuda kõnelda arvutiks olemise kogemusest, ning just kogemus on see, millest Simen Johani tööd ise meile paljuski kõnelevad.
Näitusel väljas olevad teosed sisaldavad elemente loodusest, mis on pildistatud väga erinevates kohtades üle maailma: nii loomaaedades kui ka metsikutes looduspaikades, laavaväljadel ja kõrbetes. Tegemist ei ole klassikalise loodusfotograafiga, vaid eri tähendusi loova kunstnikuga, kelle terviklik kompositsioon sünnib looduselementide ja digitaalse manipulatsiooni sidumisel.
“Simen Johan on kompromissitu fotokunstnik, kel on väga tugevad tehnilised oskused ja teadmised ning samal ajal on tal soov, et vaataja ise mõtestaks lahti teose just enda kogemusest ja vaatenurgast lähtuvalt. Ta ei soovi anda üheseid ja selgeid vastuseid oma teoste kohta, vaid esitab pigem vaatajale väljakutse leida üles teostesse peidetu,” kommenteerib Fotografiska kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents.
Simen Johani kõrval avaneb Fotografiska publikule Wang Cheni kaasahaaravalt koloriitne teos “Killustunud naudingud”, milles kohtuvad traditsioonilised käelised oskused ja digitehnoloogia rikkalikud võimalused, kõrvutades iidsed, sünnipärased juured tänase kultuuri ja eluga. Hiina päritolu kunstnik taaskujutleb oma videoinstallatsioonis maastikke, mis on seotud ümberasujate muutuva enesemääratluse taustal pesitsevate keerukate kogemustega. Installatsioon ei jutusta üksnes füüsilisest liikumisest ühest kohast teise, vaid ka katkematust sisemisest teekonnast, mis hõlmab isiku pidevat ümberkohanemist nii maisetes kui ruumilistes mõõtmetes. Näitusekülastaja juhatatakse meeliköitvasse virtuaalmaailma ning ärgitatakse mõtisklema sotsiaalsete teemade üle.
“Meie jaoks on oluline, et suudaksime oma näituste programmiga avada uusi perspektiive ning luua läbi selle teadlikumat ja avaramat maailmavaadet,” sõnab Loorents ja lisab, et suurimaks sooviks on publikut inspireerida, pannes samaaegu mõtlema teemade üle, mis ei ole ehk alati ilmselged või mugavad. “Wang Cheni näol on tegu noore ja tugevalt kontseptuaalse kunstnikuga. Soovime näidata oma näitusteprogrammis ka neid kunstnikke, kelle loominguline kõrgpunkt ei ole veel käes, vaid see on hoogu sisse saamas, mistõttu on Wang Chen selleks hea näide.”
Uute näituste avamisega seonduvalt on publikul võimalik osa saada ka kahest eriüritusest: reedel, 15. märtsil kell 19.00 avab Simen Johan oma näituse ja loomeprotsesside tausta ning laupäeval, 16. märtsil kell 15.00 viib Johan läbi näituse fototuuri. Mõlemad üritused leiavad aset inglise keeles.
Lisaks Simen Johani ja Wang Cheni näitustele saab Fotografiskas külastada ikoonilise moefotograafi Peter Lindberghi erakordset näitust “Olemise kergus” ja hinnatud moefotograafi Elizaveta Porodina lummavat näitust “Maskiga/Maskita”. Esimesel korrusel paikneva kohviku seintel on aga sel kevadel võimalik tutvust teha noore ja andeka Soome fotograafi Svante Gullichseni teostega.