Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis (ETDM) avatakse 10. detsembril seni mahukaim Eesti disaini püsiväljapanek “Sissejuhatus Eesti disaini”. Muuseumi kolmanda korruse näitusesaalis näeb ligi 500 eset, kavandit või fotot enam kui 200 disainerilt või ettevõttelt. Näitus hõlmab perioodi möödunud sajandi algusest tänaseni ning näiteid Lorupi ja Lutheri tehaste toodangust Red Dotiga auhinnatud Huumi saunakerise ja Mare Kelpmani loominguni.

“Näituse eesmärk on anda ülevaade Eesti disaini kihtidest, eripärast ja mitmekülgsusest – tõsta esile valik näiteid, mis on eri aegadel ja põhjustel siinset disainipilti kujundanud olgu siis rakenduskunsti, tööstuskunsti või disaini nime all,” ütleb näituse kuraator Kai Lobjakas.

Kui 20. sajandi alguses oli ühelt poolt oluline industrialiseerimise hoogustumine, siis teiselt poolt olid disaini puudutava keskmes paljuski väikeettevõtted ja töökojad, mille ümber koondusid mitmed 1914. aastal asutatud Riigi Kunsttööstuskooli lõpetanud kunstnikud. Teise maailmasõja järel muutus oluliseks nende kunstialade roll, mis olid seotud inimese ruumilise keskkonna ja argiümbruse kujundamisega. Eestis oli fookus kergetööstusel: mööblil, valgustitel, klaasil ja keraamikal. Baltimaadest sai Nõukogude Liidu sisevälismaa ja selles oli Eestil oluline roll. Igapäevaelu mugavust sümboliseerivate kaupade ja keskkondadega vahendati võimaluse piires Lääne tarbimisühiskonna ideid Nõukogude Liitu. Siinamas ilmus siin pikka aega ainus nõukogude kodukujundusajakiri Kunst ja Kodu ja toimus ainulaadne eksperimenteerimisele orienteeritud näituste sari „Ruum ja vorm“.

Taasiseseisvumise käigus sündis hulgaliselt uusi algatusi nii ettevõtjate kui ka disainerite poolt. Tänaseks on tekkinud arvestatav uuendusmeelsete disainerite tuumik ja suur huvi kohalike tootjate ja toodangu vastu. “Kuigi tänases Eesti disainipildis on mitmeid sarnasusi sajanditaguse algusega, on see siiski varasemast erinev. Silmatorkavad ja olulised on nende disainerite algatused, kelle toodang on välja kasvanud kontseptuaalsest lähenemisest ja väljakujunenud konventsioonidega mängimisest,” ütleb Kai Lobjakas. “Kõigi eksponeeritud ja ka eksponeerimata nähtuste taga on terved maailmad, mis alles ootavad põhjalikumat avamist ja käsitlemist, et neist saaksid peatükid Eesti disaini ajaloos.”

Näituse sisse on planeeritud projektiala, mis võimaldab eksponeeritud teemasid laiendada vestluse, loengute ja teiste formaatide kaudu. Näitusel on võimalik tutvuda ka eesti disaini tutvustava kirjandusega.

Näitus on külastamiseks avatud 10. detsembrist. Muuseumi külastuse ajal tuleb kanda maski ning kinni pidada 2+2 reeglist.

Käesoleval nädalal avas Pariisis uksed uus näitus „Azzedine Alaïa et L’Afrique”, mis toob esmakordselt ühte ruumi kokku Tuneesiast pärit legendaarse moelooja loomingulise dialoogi Aafrika mandriga – paigaga, mis jäi teda saatma ka kaua pärast kodumaalt lahkumist.

Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.

Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.

Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.

Täna, 6. mail kell 10 avatakse Veneetsia kunstibiennaalil Eestit esindav näitus „Lekkiva taeva maja“. Näituse avanguks on kunstnik Merike Estna esimesed pintslitõmbed tühjadel lõuenditel, mis moodustavad biennaali jooksul mastaapse maali. Veneetsia kunstibiennaal on külastamiseks avatud 9. maist 22. novembrini.

„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“

Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.

„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.

Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.