Telliskivi Loomelinnakus asuv Fotografiska annab teada, et juba homsest on fotokunstikeskuses avatud Ameerika foto- ja filmikunstniku Alex Prageri näitus “Tere tulemast koju”. Kes ei tea, siis Alex Prageri looming nihutab piire reaalsuse ja väljamõeldise vahel, kusjuures, fotodel kujutatud melodramaatilised stseenid panevad pildid justkui elama. Näitus “Tere tulemast koju” (Welcome Home) mängib nostalgia, mälestuste ja reaalsuse taasloomisega, jutustades vaatajale kordumatuid lugusid. 

Ameerika foto- ja filmikunstniku Alex Prageri näitus “Tere tulemast koju” (Welcome Home) on väljapanek tema filmilikest fotodest ja lühifilmist “Mäng tuules” (Play the Wind). Kõik fotod põhinevad lavastatud stseenidel, kusjuures Prager käib oma loomingus vabalt ümber viidetega erinevatele ajastutele ja perioodidele alates 1940. aastatest 1990. aastateni, kasutades selleks konkreetseid tegelasi, keskkondi, stsenaariumeid, rõiva- ja soengustiile kui ka poose. Prager vaatleb oma loomingus inimloomuse ja reaalsuse tumedamat külge, mis jääb elus kõige olulisemat varjava kunstliku pealispinna alla, ning kujutab seda imetlusväärse tehnilise täpsuse ja detailirohkusega.

Prageri teekond fotograafiani sai alguse 1999.-2000. aastatel, kui tulevane kunstnik külastas J. Paul Getty muuseumis William Egglestoni näitust. Egglestoni värvikasutus ja võime kujutada igapäevaseid stseene meeldejäävalt avaldas talle suurt mõju. Prager otsustas, et temastki peab saama elukutseline fotokunstnik ja juba samal nädalal ostis ta nii kaamera kui ka fotode ilmutamiseks vajaliku varustuse. Hiljem hakkasid teda huvitama ka filmide tegemine ja lavastamine. Los Angeleses elatud aja jooksul kogunenud võrgustiku kaudu õnnestus tal projektidesse kaasata nii kostüümikunstnikke, grimeerijaid, valgustajaid ja näitlejaid. Prageri fotod ja filmid on hoolikalt läbi mõeldud ja teatraalsed, keskendudes sageli reaalsuse ja väljamõeldu vahelisele pingele.

“Mind liigutasid pildid, kust õhkus kunstniku elujõudu. Just see köitiski mind esmalt William Egglestoni loomingu juures, muidu oleks tegu üsna tavaliste fotodega. Kui ma otsustasin saada elukutseliseks fotograafiks, oli mu eesmärgiks leida võimalus, kuidas panna midagi iseendast oma loomingusse. Mulle meeldib lisada oma teostesse viiteid omaenda elule ning mind inspireerivad küsimused, mis lähtuvad kas minu enda elust või ühiskonnas toimuvast. Niisamuti nagu ka inimloomuse või reaalsuse tumedam külg, mis jääb elus kõige olulisemat varjava kunstliku pealispinna alla,” rääkis Alex Prager oma loomingust.

“Alex Prageri maailm on värviline, melodramaatiline ja hitchcockilik. Ehkki kõik tema tööd on lavastatud, õhkub nendest Hitchcocki filmidele omast õudust kui ka põnevust,” rääkis Maarja Loorents, Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht, kui eriline on algav sügishooaeg fotokunstikeskuse jaoks. “Fotodel kujutatud stseenid panevad pildid justkui elama, jutustades vaatajale alateadlikult, mis juhtus vahetult enne ja pärast murdsekundi jooksul jäädvustatud hetke,” jätkas Loorents.

Alex Prageri näitus “Tere tulemast koju” ootab Fotografiskas külastajaid 11. septembrist 29. novembrini. Lisaks fotoloomingule on näitusel võimalik näha kunstniku uusimat lühifilmi “Mäng tuules” (Play the Wind).

Pariisi Bourse de Commerce’is on avatud mahukas fotonäitus „Remember Me”, mis tähistab fotograafia 200. aastapäeva. Pinault’ kunstikogul põhinev väljapanek koondab ligi 700 teost enam kui 70 autorilt, pakkudes ülevaadet fotograafia ajaloost selle algusaegadest tänapäevani.

Näituse „Remember Me” autorite seas on mitmeid kunstifotograafia suurkujusid, aga ka moefotograafia ajalugu kujundanud nimesid, nagu Irving Penn, Richard Avedon, Helmut Newton ja Edward Steichen. Eraldi tähelepanu on pööratud Irving Penni loomingule, millele pühendatud väljapanek „The World According to Penn” koondab ligi 450 fotot, alates moe- ja portreefotodest kuni natüürmortideni.

Näitus ei järgi kronoloogilist ülesehitust, vaid loob dialoogi eri ajastute, žanrite ja fotograafiliste lähenemiste vahel. Esindatud on teiste seas Man Ray, Cindy Sherman, Nan Goldin, Wolfgang Tillmans ja Hiroshi Sugimoto.

Muide, näituse pealkiri viitab Ameerika kunstniku Barbara Krugeri samanimelisele teosele. Kruger on loonud muuseumi rotundi ka suuremõõtmelise installatsiooni „The History of Tears”, mis käsitleb mälu, identiteedi ja ühiskonna suhteid.

Näitus „Remember Me” on Pariisi Bourse de Commerce’is avatud kuni 18. jaanuarini 2027. Uuri lisa: pinaultcollection.com. 

Kai kunstikeskuses avaneb sel nädalavahetusel Taani-Korea kunstniku ja filmitegija Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“. Aastatel 2022-2024 valminud seitse videoteost on esmakordselt Euroopas esitlemisel terviksarjana, viies vaataja Korea lõunarannikul asuvale Jeju saarele. Näituse kuraator on Karin Laansoo.

Laupäeval, 17. oktoobril avatakse Kai kunstikeskuses tunnustatud kunstniku Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“, mis toob publikuni seitse nii ulatuselt kui ka filmikeelelt avarat videoteost, mille lähtekohaks on Kaiseni sünnisaar — traagilise ajalooga Jeju. Saar Korea lõunarannikul, kus vägivalla ja vastupanu jäljed on kihistunud üksteise peale. Suures mõõtkavas projitseeritud ja ruumi paigutatud filmid ei seisa vaataja vastas, vaid ümbritsevad teda, luues tõusu ja mõõna rütmis kulgeva liikumise läbi rituaali, müütide, leina ja mälu. Vaatamisest saab tunnistamise ja äratundmise viis. Jane Jin Kaisen nimetab seda „teistmoodi tõlkimiseks”, praktikaks, mille kaudu saab seni vaigistatud ajalugu nähtavaks uuel moel.

Jane Jin Kaiseni loomingus ei jää ajalugu millekski, mida kõrvalt vaadelda või üksnes dokumenteerida. Aastaid koos šamaanide, sukeldujate ja saare kogukondadega töötanud kunstnik käsitleb filmitegemist rituaalse praktikana. Nii nagu Jeju šamaanlikus traditsioonis, põimuvad ka tema filmides minevik ja olevik, kus rituaalid loovad võimaluse elavate ja surnute kohtumiseks, nendevaheliste sidemete hoidmiseks ning uue tähenduse andmiseks.

Kaiseni filmitsükkel liigub vabalt intiimse ja kosmilise, isikliku ja müütilise vahel; eaka sukelduja ilmast räsitud kätest maailma loomiseni. Jeju mütoloogiale toetudes seab kunstnik kesksele kohale naised kui teadmiste kandjad ja hoidjad. Nende seas on Seolmundae Halmang, vanaemast jumalanna, kelle kehast sündis saar; ning printsess Bari, keda Kaisen ei tõlgenda kuuleka tütrena, vaid piiride ületaja ning eri maailmade vahendajana. Müütiliste tegelaste lood haakuvad ka kunstniku enda perekonna ajalooga: Kaiseni ema ja vanaema olid haenyeo’d, Jeju saare naissukeldujad, kes teenivad elatist mereandidest, sukeldudes ilma hapnikumaskideta mitmekümne meetri sügavusele ookeanipõhja neid püüdma ja korjama. Nende merega seotud teadmised ja kogemused läbivad kogu filmitsüklit. Olulisel kohal on ka sochang, Korea üleminekuriitustel kasutatav pikk valge puuvillane kangas. Filmides lookleb see üle musta laavapinna, kandub vee alla ja rullub lahti kui side, mis ühendab üht põlvkonda järgmisega.

„Tallinnal on Jeju saarega palju ühist: mõlemad on mere kujundatud paigad ning mõlema lugu kannavad inimesed, kes on andnud oma lugusid edasi põlvest põlve ja leidnud uusi viise nende jutustamiseks. Jane Jin Kaiseni filmid avavad dialoogi meie kahe ranniku vahel, kutsudes mõtlema sellele, kuidas mälu edasi kandub ja kuidas kogukonnad uuenevad. Kaisen annab hääle naiste teadmistele ja saare müütidele ning pakub vaatamisviisi, mis on tähelepanelik, avatud ja lootusrikas,” kirjeldab Kai kunstikeskuse kunstiline juht ja näituse kuraator Karin Laansoo.

Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“ on Kai kunstikeskuses avatud 17. oktoobrist 2026. kuni 21. veebruarini 2027. aastal. Laupäeval, 17. oktoobril kell 14.00 toimub erituur ja kohtumine kunstnikuga. Lisainfo: kai.center.