Telliskivi Loomelinnakus asuv Fotografiska annab teada, et juba homsest on fotokunstikeskuses avatud Ameerika foto- ja filmikunstniku Alex Prageri näitus “Tere tulemast koju”. Kes ei tea, siis Alex Prageri looming nihutab piire reaalsuse ja väljamõeldise vahel, kusjuures, fotodel kujutatud melodramaatilised stseenid panevad pildid justkui elama. Näitus “Tere tulemast koju” (Welcome Home) mängib nostalgia, mälestuste ja reaalsuse taasloomisega, jutustades vaatajale kordumatuid lugusid. 

Ameerika foto- ja filmikunstniku Alex Prageri näitus “Tere tulemast koju” (Welcome Home) on väljapanek tema filmilikest fotodest ja lühifilmist “Mäng tuules” (Play the Wind). Kõik fotod põhinevad lavastatud stseenidel, kusjuures Prager käib oma loomingus vabalt ümber viidetega erinevatele ajastutele ja perioodidele alates 1940. aastatest 1990. aastateni, kasutades selleks konkreetseid tegelasi, keskkondi, stsenaariumeid, rõiva- ja soengustiile kui ka poose. Prager vaatleb oma loomingus inimloomuse ja reaalsuse tumedamat külge, mis jääb elus kõige olulisemat varjava kunstliku pealispinna alla, ning kujutab seda imetlusväärse tehnilise täpsuse ja detailirohkusega.

Prageri teekond fotograafiani sai alguse 1999.-2000. aastatel, kui tulevane kunstnik külastas J. Paul Getty muuseumis William Egglestoni näitust. Egglestoni värvikasutus ja võime kujutada igapäevaseid stseene meeldejäävalt avaldas talle suurt mõju. Prager otsustas, et temastki peab saama elukutseline fotokunstnik ja juba samal nädalal ostis ta nii kaamera kui ka fotode ilmutamiseks vajaliku varustuse. Hiljem hakkasid teda huvitama ka filmide tegemine ja lavastamine. Los Angeleses elatud aja jooksul kogunenud võrgustiku kaudu õnnestus tal projektidesse kaasata nii kostüümikunstnikke, grimeerijaid, valgustajaid ja näitlejaid. Prageri fotod ja filmid on hoolikalt läbi mõeldud ja teatraalsed, keskendudes sageli reaalsuse ja väljamõeldu vahelisele pingele.

“Mind liigutasid pildid, kust õhkus kunstniku elujõudu. Just see köitiski mind esmalt William Egglestoni loomingu juures, muidu oleks tegu üsna tavaliste fotodega. Kui ma otsustasin saada elukutseliseks fotograafiks, oli mu eesmärgiks leida võimalus, kuidas panna midagi iseendast oma loomingusse. Mulle meeldib lisada oma teostesse viiteid omaenda elule ning mind inspireerivad küsimused, mis lähtuvad kas minu enda elust või ühiskonnas toimuvast. Niisamuti nagu ka inimloomuse või reaalsuse tumedam külg, mis jääb elus kõige olulisemat varjava kunstliku pealispinna alla,” rääkis Alex Prager oma loomingust.

“Alex Prageri maailm on värviline, melodramaatiline ja hitchcockilik. Ehkki kõik tema tööd on lavastatud, õhkub nendest Hitchcocki filmidele omast õudust kui ka põnevust,” rääkis Maarja Loorents, Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht, kui eriline on algav sügishooaeg fotokunstikeskuse jaoks. “Fotodel kujutatud stseenid panevad pildid justkui elama, jutustades vaatajale alateadlikult, mis juhtus vahetult enne ja pärast murdsekundi jooksul jäädvustatud hetke,” jätkas Loorents.

Alex Prageri näitus “Tere tulemast koju” ootab Fotografiskas külastajaid 11. septembrist 29. novembrini. Lisaks fotoloomingule on näitusel võimalik näha kunstniku uusimat lühifilmi “Mäng tuules” (Play the Wind).

Sel nädalal avaneb Fotografiskas näitus „Sündida ja sünnitada“, mis esitleb jõulises, ausas ja intiimses vaates hetki, mil saavad alguse nii elu kui vanemlus, saateks poeetilised mõtisklused sünnituse ürgse ja tabamatu olemuse üle.

Fotograaf Emilia Bergmark-Jiménez on aastast 2021 pildistanud Rootsis sünnitusi, talletades elu alguse lugusid – igaühel neist on olnud ainulaadsed asjaolud ja kulg. Fotografiskas 10. oktoobril avanev Bergmark-Jiménezi isikunäitus põhineb samal projektil ning juhatab läbi sünnituse erinevate etappide ja hetkede, mis tähistavad nii elu kui ühise teekonna algust. Dokumentaalfotod esitlevad sünnitust ausalt ja argiselt, kehalises ja intiimses vaates. Piltide saateks jagab fotograaf aga oma isiklikke mõtisklusi, mis puudutavad sünnituse ürgset ja metafüüsilist poolt – eluline ja poeetiline sulavad kokku näituseks, kus sünd on ühtaegu nii tunnistus kui teekond.

Bergmark-Jiménez on projekti raames osalenud üle 40 sünnitusel, millest igaühest on valminud umbkaudselt 900 ülesvõtet. Fotografiska näituse jaoks on ta välja valinud 25 sünnitust, mis on jäädvustatud fotograafi ausa, ent ülitundliku pilgu läbi. „Olen täheldanud, et need pildid toovad esile tugevaid reaktsioone. Fotod naiste kehadest, mis ei ole kaunid või sensuaalsed, äratavad üles allasurutud tundeid ja hirme,“ kommenteerib Bergmark-Jiménez oma loomingut. Näitusega „Sündida ja sünnitada“ jutustab kunstnik loo sünnituse eksistentsiaalsest aspektist, aga ka inimeseks saamisest ja inimesena elamisest. „See projekt on olnud mu elu kõige väekam teekond. See on põhjalikult ümber kujundanud minu arusaama reaalsusest,“ lisab kunstnik.

Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents sõnab, et näituse jõud peitub just selle ausas ja ilustamata eheduses: „Iga foto sellel näitusel kannab endas eriilmelist lugu ja selle kihte. Mõni pilt võib tunduda toore või liigagi vahetuna, kuid just selles peitub Emilia loomingu vägi – midagi pole ilustatud ega peidetud. Ehe elu etendub tema piltidel avameelselt ja kompromissitult, põhinedes Emilia sügaval austusel sünnituspalatis kogetu vastu.“

Näituse avamise puhul viibib Eestis ka kunstnik ise – tema inspireerivast maailmast saab vahetult osa saada nii 9. oktoobril kell 18 toimuval näituse avavestlusel kui 10. oktoobril kell 18 toimuval avatuuril. Sünnitust käsitleva näituse avanemise puhul lisandub 21. oktoobrist Fotografiska üritusteprogrammi ka hommikuvöönd – vastukaaluks igareedesele öövööndile seab Fotografiska teisipäeviti kell 9–11 fookuse lapse sündi ootavatele ning beebide ja väikelaste vanematele. Hommikuvöönd pakub rahulikku aega kunsti nautimiseks, turvalist ruumi lastega olemiseks ning võimalust kohtuda teiste vanematega ja jagada kogemusi. Hommikuvöönditel osalevad aeg-ajalt erikülalised, kes kõnetavad teemasid, mis ootuse ajal ning imikute ja maimikutega kooskasvamisel võiksid vanemale olla olulised või päevakajalised.

Kai kunstikeskuse sügishooaja avab Mėta Valiušaitytė (FR/LT) kureeritud näitus “Hapral pinnasel. Sirje Runge ja valgus”, mis on avatud 11. oktoobrist 2025 kuni 22. veebruarini 2026.

Näitus jälgib Sirje Runge loomingulist teekonda valguse, värvi ja taju uurimisel. Eelkõige maalijana tuntud Runge on tegutsenud mitmes meediumis, sealhulgas maali, video ja aastakümneid kestnud õpetamise vallas. Tema loomingu keskmes on mõiste värviruum – elav ja tundlik väli, kus põimuvad valgus, emotsioon ja struktuur. Runge jaoks on õpetamine ja loomine eluliselt seotud; ta mõtestab õpetamist kui iseseisvat kunstivormi, mis tugineb tähelepanule ja katsetamisele. Ka valgus ei ole tema praktikas pelgalt materiaalne nähtus, vaid peamine loominguline kaaslooja. 

Näitusel on väljas valik Runge teoseid 1970. aastatest tänaseni ning eraldi ruum on pühendatud tema õpetamiskunstile, rekonstrueerides tema katsetused värviliste paberitega valguse uurimiseks.

Ühe Eesti sõjajärgse kunsti juhtfiguurina on Runge otsija, kelle loominguline praktika avaneb kui helendav uurimus valguse, värvi ja mateeria olemusest. Ta käsitleb värvi kui vibratsiooni ning pedagoogikat kui kunstipraktikat. Hapruse asetamine nii kontseptuaalse kui ka materiaalse vaatenurgana teoste keskmesse kutsub külastaja astuma ruumi, kus põimuvad mateeria ja mõte, valgus ja vari, loomine ja lagunemine. Runge tuletab meelde, et kunsti jõud peitub sageli selle võimes kanda vastuolusid, aktsepteerida kaduvust ja muuta mööduv millekski kestvaks.

Uuri näituse kohta lisa kai.center.