Foto: Siim Loog
Ignas Pavliukevičius on noor Leedu kunstnik, keda paelub tehnoloogia ning selle sidumine interaktiivse meedia ja kaasaegse kunstiga. Tehnoloogilise innovatsiooni tulemusena peegeldab tehisintellekt üha täpsemalt inimmõistust, emotsioone ja füüsilist välimust. Automatiseerimine ja digitaliseerimine vormivad seega meie arusaama, mida tähendab kellegi või millegi jaoks inimeseks olemine. Nii tekib küsimus, kas digitaalsed olendid suudavad väljendada empaatiat ja millal otsustavad inimesed, mis tundeid digiolevused neis tekitavad. Pavliukevičiuse näitus „Veekindel süda“ püüabki sellistele küsimustele vastuseid anda.
Näituse keskmes on projektsioon 3D avatarist, kes on programmeeritud näitama külastajate näoilmete põhjal õpitud tundeid. See teeb näituse oma olemuselt unikaalseks, kuna 3D avatar õpib vaatajate emotsioone järjepidevalt. Näitus viib publiku seega tuttavast keskkonnast uude ja tundmatusse miljöösse.
„Näitus „Veekindel süda“ uurib inimeste ja tehisintellekti omavahelist suhet minu isiklike kui ka postsotsialistliku põlvkonna kogemuste kaudu,“ selgitas Pavliukevičius oma näituse tausta. „Lõin iseendast avatari, mis peegeldab meest, kes kasvas üles oma tundeid alla surudes ja emotsioone mitte väljendades. Võrdlen ennast robotiga, küsides, mille poolest me erineme, kui ma ei suuda teistele öelda, mida ma tunnen,“ jätkas Pavliukevičius.
Näitus Fotografiskas on eriauhind, mille Ignas Pavliukevičius pälvis Põhjamaade ja Baltikumi Noore Kunstniku Auhind 2019 konkursil. Regionaalne noorte kunstnike konkurss toimus neljandat korda, Fotografiska Tallinna eriauhind anti välja esmakordselt. „Rohkem kui kunagi varem on piirid eri kunstiliikide vahel hägustunud. Ignas Pavliukevičiuse loomingu puhul paistis meile silma tema värske lähenemine liikuva ja staatilise pildi ühendamisel. On au võõrustada „Veekindlat südant“ Fotografiskas. Seda enam, et meie eesmärgiks on tuua maailmaklassi kunst Eestisse. Ka nende andekate kohalike kunstnike looming, kellest maailm veel kuulnud pole,“ rääkis Maarja Loorents, Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht.
Näituse „Remember Me” autorite seas on mitmeid kunstifotograafia suurkujusid, aga ka moefotograafia ajalugu kujundanud nimesid, nagu Irving Penn, Richard Avedon, Helmut Newton ja Edward Steichen. Eraldi tähelepanu on pööratud Irving Penni loomingule, millele pühendatud väljapanek „The World According to Penn” koondab ligi 450 fotot, alates moe- ja portreefotodest kuni natüürmortideni.
Näitus ei järgi kronoloogilist ülesehitust, vaid loob dialoogi eri ajastute, žanrite ja fotograafiliste lähenemiste vahel. Esindatud on teiste seas Man Ray, Cindy Sherman, Nan Goldin, Wolfgang Tillmans ja Hiroshi Sugimoto.
Muide, näituse pealkiri viitab Ameerika kunstniku Barbara Krugeri samanimelisele teosele. Kruger on loonud muuseumi rotundi ka suuremõõtmelise installatsiooni „The History of Tears”, mis käsitleb mälu, identiteedi ja ühiskonna suhteid.
Näitus „Remember Me” on Pariisi Bourse de Commerce’is avatud kuni 18. jaanuarini 2027. Uuri lisa: pinaultcollection.com.
Laupäeval, 17. oktoobril avatakse Kai kunstikeskuses tunnustatud kunstniku Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“, mis toob publikuni seitse nii ulatuselt kui ka filmikeelelt avarat videoteost, mille lähtekohaks on Kaiseni sünnisaar — traagilise ajalooga Jeju. Saar Korea lõunarannikul, kus vägivalla ja vastupanu jäljed on kihistunud üksteise peale. Suures mõõtkavas projitseeritud ja ruumi paigutatud filmid ei seisa vaataja vastas, vaid ümbritsevad teda, luues tõusu ja mõõna rütmis kulgeva liikumise läbi rituaali, müütide, leina ja mälu. Vaatamisest saab tunnistamise ja äratundmise viis. Jane Jin Kaisen nimetab seda „teistmoodi tõlkimiseks”, praktikaks, mille kaudu saab seni vaigistatud ajalugu nähtavaks uuel moel.
Jane Jin Kaiseni loomingus ei jää ajalugu millekski, mida kõrvalt vaadelda või üksnes dokumenteerida. Aastaid koos šamaanide, sukeldujate ja saare kogukondadega töötanud kunstnik käsitleb filmitegemist rituaalse praktikana. Nii nagu Jeju šamaanlikus traditsioonis, põimuvad ka tema filmides minevik ja olevik, kus rituaalid loovad võimaluse elavate ja surnute kohtumiseks, nendevaheliste sidemete hoidmiseks ning uue tähenduse andmiseks.
Kaiseni filmitsükkel liigub vabalt intiimse ja kosmilise, isikliku ja müütilise vahel; eaka sukelduja ilmast räsitud kätest maailma loomiseni. Jeju mütoloogiale toetudes seab kunstnik kesksele kohale naised kui teadmiste kandjad ja hoidjad. Nende seas on Seolmundae Halmang, vanaemast jumalanna, kelle kehast sündis saar; ning printsess Bari, keda Kaisen ei tõlgenda kuuleka tütrena, vaid piiride ületaja ning eri maailmade vahendajana. Müütiliste tegelaste lood haakuvad ka kunstniku enda perekonna ajalooga: Kaiseni ema ja vanaema olid haenyeo’d, Jeju saare naissukeldujad, kes teenivad elatist mereandidest, sukeldudes ilma hapnikumaskideta mitmekümne meetri sügavusele ookeanipõhja neid püüdma ja korjama. Nende merega seotud teadmised ja kogemused läbivad kogu filmitsüklit. Olulisel kohal on ka sochang, Korea üleminekuriitustel kasutatav pikk valge puuvillane kangas. Filmides lookleb see üle musta laavapinna, kandub vee alla ja rullub lahti kui side, mis ühendab üht põlvkonda järgmisega.
„Tallinnal on Jeju saarega palju ühist: mõlemad on mere kujundatud paigad ning mõlema lugu kannavad inimesed, kes on andnud oma lugusid edasi põlvest põlve ja leidnud uusi viise nende jutustamiseks. Jane Jin Kaiseni filmid avavad dialoogi meie kahe ranniku vahel, kutsudes mõtlema sellele, kuidas mälu edasi kandub ja kuidas kogukonnad uuenevad. Kaisen annab hääle naiste teadmistele ja saare müütidele ning pakub vaatamisviisi, mis on tähelepanelik, avatud ja lootusrikas,” kirjeldab Kai kunstikeskuse kunstiline juht ja näituse kuraator Karin Laansoo.
Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“ on Kai kunstikeskuses avatud 17. oktoobrist 2026. kuni 21. veebruarini 2027. aastal. Laupäeval, 17. oktoobril kell 14.00 toimub erituur ja kohtumine kunstnikuga. Lisainfo: kai.center.
