Ignas Pavliukevičius on noor Leedu kunstnik, keda paelub tehnoloogia ning selle sidumine interaktiivse meedia ja kaasaegse kunstiga. Tehnoloogilise innovatsiooni tulemusena peegeldab tehisintellekt üha täpsemalt inimmõistust, emotsioone ja füüsilist välimust. Automatiseerimine ja digitaliseerimine vormivad seega meie arusaama, mida tähendab kellegi või millegi jaoks inimeseks olemine. Nii tekib küsimus, kas digitaalsed olendid suudavad väljendada empaatiat ja millal otsustavad inimesed, mis tundeid digiolevused neis tekitavad. Pavliukevičiuse näitus „Veekindel süda“ püüabki sellistele küsimustele vastuseid anda.
Näituse keskmes on projektsioon 3D avatarist, kes on programmeeritud näitama külastajate näoilmete põhjal õpitud tundeid. See teeb näituse oma olemuselt unikaalseks, kuna 3D avatar õpib vaatajate emotsioone järjepidevalt. Näitus viib publiku seega tuttavast keskkonnast uude ja tundmatusse miljöösse.
„Näitus „Veekindel süda“ uurib inimeste ja tehisintellekti omavahelist suhet minu isiklike kui ka postsotsialistliku põlvkonna kogemuste kaudu,“ selgitas Pavliukevičius oma näituse tausta. „Lõin iseendast avatari, mis peegeldab meest, kes kasvas üles oma tundeid alla surudes ja emotsioone mitte väljendades. Võrdlen ennast robotiga, küsides, mille poolest me erineme, kui ma ei suuda teistele öelda, mida ma tunnen,“ jätkas Pavliukevičius.
Näitus Fotografiskas on eriauhind, mille Ignas Pavliukevičius pälvis Põhjamaade ja Baltikumi Noore Kunstniku Auhind 2019 konkursil. Regionaalne noorte kunstnike konkurss toimus neljandat korda, Fotografiska Tallinna eriauhind anti välja esmakordselt. „Rohkem kui kunagi varem on piirid eri kunstiliikide vahel hägustunud. Ignas Pavliukevičiuse loomingu puhul paistis meile silma tema värske lähenemine liikuva ja staatilise pildi ühendamisel. On au võõrustada „Veekindlat südant“ Fotografiskas. Seda enam, et meie eesmärgiks on tuua maailmaklassi kunst Eestisse. Ka nende andekate kohalike kunstnike looming, kellest maailm veel kuulnud pole,“ rääkis Maarja Loorents, Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht.
Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.
Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.
Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.
„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“
Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.
„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.
Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.