Meil hakkab vaikselt juba järg kaduma selles, kui mitu korda oleme kirjutanud, et moemaailm ja kohvikukultuur kipuvad üha enam omavahel meeldivalt koos eksisteerima. Kuid seda uudist, mis meieni Vogue Paris’ vahendusel jõudis, ei saa me kohe kindlasti vahendamata jätta.

Nimelt on uksed avanud Saint Laurenti moemärgi oma kohvik ja see näeb välja täpselt nii rafineeritud ja esteetiline, et meil ei oleks kohe midagi selle vastu, kui iga meie hommikukohv pärineks just sealt. Paraku aga tegi see kohvik oma uksed lahti Pariisis, täpsemalt aadressil Rue du 29 Juillet, täpselt Saint Laurenti butiigi külje all ning seda muidugi vahetult enne Pariisi tänavusügist moenädalat, et olla valmis kõikide moemaanide vastuvõtmiseks ja nende ergutamiseks kas väikese espresso või värske prantslasliku küpsetisega. 

Kuigi hetkel on veel natuke arusaamatu, kas tegemist saab olema hüpikkohviku või millegi püsivamaga, siis uskuge meid, kui Portail satub taas kord Pariisis, siis sellest kohvikust me ülevaate ka teeme!

Taanlannade slow aging’u saladus ei seisne imetoodetes, vaid rahulikus rütmis, teadlikes valikutes ja oskuses nautida elu väikeseid hetki. See on ilu, mis algab seestpoolt – ja mis kestab. Nii võttis Vogue Scandinavia kätte ja proovis selgitada lahti, miks peetakse just Kopenhaagenit Euroopa slow aging’u pealinnaks – ning mida meiegi taanlannadelt õppida saame.

On teada, et naha vananemist ei määra üksnes geenid. Uuringud näitavad, et geneetika roll on vaid 15–20%. Ülejäänu sõltub meie igapäevastest valikutest: elustiilist, keskkonnast, stressitasemest ja ilurutiinidest. Hiljutine Lookfantasticu uuring kinnitas, et just Kopenhaagenis vananeb inimeste nahk Euroopas kõige aeglasemalt. Põhjuseid on mitu – puhtam õhk, vähem otsest päikesekiirgust ja kõrgem elukvaliteet –, kuid lähemal vaatlusel selgub, et taanlannade harjumused võivad kuuluda meie kõigi igapäevaellu.

1. Kodu kui turvaline pelgupaik

Taanlaste jaoks ei ole hygge trend, vaid eluviis. Hubane kodu, kus valgus on pehme, õhtusöögid süüakse küünlavalgel ja mööbelgi kutsub omavahel suhtlema, aitab vähendada kroonilist stressi – üht kiire vananemise suurimat põhjust.

2. Jah saunale!

Saunad ja külmad suplused on Põhjamaades igapäevaelu osa. Regulaarne higistamine aitab organismil vabaneda toksiinidest, mis muidu kiirendavad bioloogilist vananemist. Paljud taani naised käivad saunas vähemalt kord kuus – sageli ka sagedamini.

3. NEAT ehk loomulik liikumine

Kopenhaagen on üks maailma rattasõbralikumaid linnu. Tööle sõitmine, poes käimine ja kohtumistele liikumine rattaga või jalgsi tähendab pidevat NEAT-liikumist (non-exercise activity thermogenesis) – keha töötab, ilma et peaks eraldi trenningut broneerima. See hoiab südame terve ja rakud nooremad.

4. Teadlik söömine ja planeerimine

Taani toidulaual on aukohal kala, marjad, köögiviljad, täisterad ja tervislikud rasvad – kõik need toetavad naha tervist. Kuid oluline on ka mõtteviis: sahvri ja sügavkülma teadlik täitmine, hooajaliste toiduainete hoidistamine ning teadmine, et kodus on alati midagi head ootamas.

5. Mugavus ennekõike

Taanlannade ilufilosoofia on… võtta vabalt. Riided peavad olema mugavad, meik minimaalne – just nii palju, et tunda end hästi. Raske jumestus ja pidev sättimine ei kuulu nende igapäevaellu. Mugavus annab enesekindluse, mis omakorda peegeldub ka välimuses.

6. Loodusega ühenduses

Rohealad, pargid ja meri on Kopenhaagenis alati käeulatuses. Looduses viibimine parandab teadagi õhukvaliteeti, vähendab vabade radikaalide mõju ning aitab kehal ja meelel taastuda. Muide, eksperdid soovitavad veeta vähemalt kaks tundi päevas loomulikus valguses – see aitab reguleerida ka meie bioloogilist rütmi.

7. Vähem on rohkem – ka ilurutiinis

Taanlannad olid minimalistliku nahahoolduse pioneerid juba enne, kui see trendiks sai. Fookus on neljal lihtsal sammul: puhastamine, antioksüdandid (nt C- ja E-vitamiin), aastaringne SPF ning niisutamine. Sageli lisatakse rutiini lõppu näoõli, mis lukustab niiskuse ja kaitseb nahka külma kliima kuivatava mõju eest.

Seega, joonistub selgelt välja, et taanlannade slow aging’u saladused ei seisne imetoodetes, vaid rahulikus rütmis, teadlikes valikutes ja oskuses nautida elu väikeseid hetki. Tehkem järele!

Mõni aeg tagasi jagas Portaili veergudel oma lugu Taani moemärgi Samsøe Samsøe showroom’is töötav Stina-Simona Epner, kes saabus Kopenhaagenisse esmalt õppima Copenhagen Business Schooli. “Mul polnud plaani Kopenhaagenisse pikemaks jääda, aga juhtus nii, et armusin sellesse linna ja maasse kiiresti,” rääkis Stina-Simona. Tänaseks on ta Samsøe Samsøe juures tegutsenud pea viis aastat – alustades praktikandina ja jõudes nüüd rahvusvahelise PR-i ja showroom’i juhi ametikohale.

Kui oma toonases loos lasi Stina-Simona meil kiigata, kuidas näeb välja tema tavaline päev Samsøe Samsøe showroom’is, siis täna saame teada, kuidas ta sinna showroom’i igapäevaselt üldse jõuab. Õige vastus? Muidugi jalgrattaga. Stina-Simona, sõna on sinul!

Rattaga sõitmine on Kopenhaagenis minu vaieldamatu lemmik!  

Sajaprotsendilise kindlusega võin väita, et alates hetkest, mil me Kopenhaagenisse kolisime ja rattakultuuri sisse sulandusime, on see liikumisviis minu õnnehormoonide taset kindlasti üleval hoidnud. Kopenhaagenis kasutatakse ratast punktist A punkti B jõudmiseks iga päev. Inimeste kogu päevane logistika ja vahemaade arvutamine käib rattasõidu järgi. Enamasti teatakse vahemaid peast ja hästi tuntakse ka tänavanimesid – nende järgi positsioneeritakse, kus kandis keegi on, ja tihti mainitakse neid ka jutu sees kui pidepunkte. Näiteks: “Seal Elmegadel (tänavanimi) on üks hea söögikoht.”

Ka see tunne, mis tekib üheskoos sõites, on sõltuvust tekitav! Sadagu vihma või olgu tuul – kõik ratturid on sel hetkel ühes hetkes koos ja halb ilm ei tundugi enam nii halb. Ja need kergelt õhetavad põsed tööle jõudes – parim hetk päevas. Ja muidugi, mis siis veel rääkida, kui ilm on ilus… ainult sõidaks!

Kopenhaageni rattakultuurist

Võtame näiteks hommikuse tipptunni. Kui õigel ajal kodust välja saad ja mõne populaarsema jalgrattamagistraali voolu pääsed, siis seal hommikuti armu ei anta. Sõna otseses mõttes litsutakse pedaalid põhja!

Kui mina kodust kell 8.25 välja saan, on minu piirkonnas täielik rattatipptund linna poole sõitjate seas (mul on linna umbes 15 minutit sõitu). Rattasõidustiil 8.25 ja 8.45 väljujatel erineb täielikult. Kell 8.45 väntavad tööle need, kes on juba lootusetult 9.00 koosolekutele hiljaks jäänud – ja kui õigeks ajaks jõudmine on ilmselt juba välistatud, siis milleks enam kiirustada? Parem nautida ilma ja vaateid!

Eriti hommikuti joonistuvad jalgrattateel väga konkreetselt välja kaks rida – üks rahulikult sõita soovijatele ja teine kiirematele. Ehk siis hommikul ratta selga istudes tuleb otsustada, kumma lainega kaasa minna. Kui otsustad kiires voolus vändata, siis mökutada ei saa. See tähendab, et kui fooris hakkab tuli roheliseks minema, peab su jalg juba sisuliselt pedaalil olema. Käik kiirelt üles ja hoog sisse. Mis tähendab omakorda, et enne foori taha seisma jäämist tuleb käik alati alla panna – muidu ei saa kiiresti startida. Selle järgi saab muide kohe aru, kes on kohalik ja eluaeg sõitnud. Teine tunnusmärk: inimesed panevad foori taga alati pedaali valmis üles, et rohelise tule süttides saaks kohe vajutada ja hoog sisse.

Ka riietus sõltub sõiduajast!

Kui hakkad juba esimesele koosolekule hiljaks jääma või oled graafikus, hindad, kui palju kihte selga panna. Kuigi ausalt öeldes – pärast esimest väikse tõusuga (ja loomulikult vastutuulega) sillaületust tahaks peaaegu alati kihte vähemaks võtta. Kompromisse riietuse osas rattasõidu tõttu aga ei tehta. On neidki, kes patsikummi kasutades oma laiad püksid alt kinni panevad, et need sõites keti vahele ei jääks. Seelik ja kõrged kontsad pole taanlaste jaoks mingi probleem. Ainus, mis vahel kergelt ohtlikke olukordi tekitab, on kodaratesse takerduv pikk mantel – aga see pole piisav põhjus, et valida selle asemel mõni muu ülerõivas.

Minu töölesõidu teel on üks selline ristmik, kust vahel ei saa isegi kolmanda rohelisega üle – eriti siis, kui ilm on ilus ja käes hommikune tipptund. Iga kord mõtlen: kui äge, lihtsalt nii palju rattureid! Keegi ei lähe närvi ega ärritu – kõik ootavad rahulikult, vaatavad ringi, jälgivad inimesi. Tekib tohutu kogukonna ja “külg külje kõrval” tunne. Nagu Eestis Tour d’ÖÖ – aga siin Kopenhaagenis on see iga jumala päev!

Turvalisuse osas mul hirmu pole olnud, küll aga peab jälgima eesoleva ratturi pidurdusi – eriti hommikuti. Vahel mõtlen, et ratturitel peaksid ka pidurituled olema. Käsi on pidevalt piduril valmis ja silmad peavad haarama mitte ainult ees, vaid ka külgedel toimuvat. Autod arvestavad ratturitega pea alati, kuid neid ei saa siiski alahinnata. Mina vaatan alati mõlemale poole enne, kui mõnd suuremat ristmikku ületan – eriti kui autod teevad parempööret ja sina sõidad suure hooga otse.

Kopenhaagenis autojuhina liikluses olemine on muidugi omaette teema. Kui tahad autoga mõne suurema rattatee kõrvalt parempööret teha, siis ole valmis hea paarkümmend sekundit ootama, enne kui üldse pöörata saad! Mina eelistan aeglaselt sõita ja valin enamasti kõnniteepoolse aeglase raja, aga kui sa autojuhina püüad just sel hetkel parempööret teha ja need viimased ratturid lihtsalt naudivad ilma ja imetlevad inimesi… Siis tekib küll tunne, et läheks ja lükkaks sellele ratturile ise hoo sisse – sest kui liiga kaua ootad, tuleb juba uus rattulaine peale!