Kas teile tundub ka, et suve teine pool kipub olema selline… unine? Päike ei ole enam nii kuum, vaid pigem laisalt paitav. Kui sedagi muidugi. 

Rannas raamatuga lesimine on üks, kuid hämaras toas vihmasabina saatel raamatu haaramine lihtsalt… hits differently. Nii palusimegi Portaili kaasautoril ja raamatugurmaanil Katrin Jaaskal tuua välja mõned sügissuvised lugemissoovitused, mis mõeldud just selleks, et saaks natuke unistada, natuke inspireeruda ning end vaikselt saabuvaks pimedamaks ajaks ette valmistada. Katrin, sõna on sinul!

Katy Hessel „The Story of Art Without Men“

Katy Hesseli ülevaatliku raamatu lugemiseks ei pea olema kunstiasjatundja. Piisab sellest, kui armastada kunsti ja soovida pisut mõtiskleda selle üle, kuidas ühiskonnakorraldus on mõjutanud naiskunstnike loomingut ja nende elusid. Kindlasti ei suuda „The Story of Art Without Men“ anda ülevaadet kõigist eales tegutsenud naiskunstnikest, kuid see on siiski suurepärane kokkuvõtte, milles tuntuimate kunstnike lood vahelduvad vähetuntud nimedega. Hessel toob lugejani tõelised kunstipärlid renessansist tänapäevani, kusjuures meelde jääb läbiv muster, kuidas naiste kunstnikukarjäär lõppes abiellumise ja abikaasa vastuseisuga. Nii mõnelgi korral hävitas mees enda surnud kaasa loomingu, sest ei pidanud seda väärtuslikuks ja teistele näitamiseks piisavalt heaks. Naised unustati ja sageli ei mainita nende suurepärast loomingut isegi kunstiajaloo ülevaadetes, neid ei esitleta galeriides ja muuseumides. 

Kunstiajaloolase ja kuraatori Katy Hesseli „The Story of Art Without Men“ populaarsusest annab märku kasvõi tõsiasi, et see valiti 2022. aastal Waterstonesi raamatupoeketi aasta raamatuks ning see on Sunday Timesi ja New York Timesi menukite nimekirjas. Ja lisaks raamatu lugemisele tasub pilk heita ka Hesseli instagramikontole @thegreatwomenartists.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Katy Hessel (@thegreatwomenartists)

Haarasin raamatu taas kätte enne Hilma Af Klinti näituse külastamist. Naine, kelle tööd olid ajast ees ja toona ilmselt paljuski vääriti mõistetud, on tänapäeval õnneks saanud väärilise tunnustuse. Af Klinti töid tutvustav näitus „Forms of life“ on Tate Modernis avatud 3. septembrini.

Sally Rooney „Vestlused sõpradega“

Iiri kirjanikku Sally Rooneyt teatakse ilmselt rohkem tema teise romaani „Normaalsed inimesed“ järgi. Valmis selle põhjal ju ka ülipopulaarne sari, mida Eestiski sai vaadata. Ja kuigi minagi avastasin autori just selle raamatu põhjal, siis tegelik vaimustus kaasnes Rooney debüütromaaniga „Vestlused sõpradega“. 

Romaan räägib eelkõige noorusest, eneseleidmisest ja loomulikult suhetest, samas on nii tegelaste kui ka süžeega võimalik samastuda igas vanuses lugejal. Valik, keda armastada, kuidas armastada, kas anda kiusatusele järele või loobuda, on ilmselt tuttavad kõigile. Flirt on mäng, kuid mida teha siis, kui sellest tundub kasvavat midagi tõsisemat. Kuidas leida endas julgust näidata enda haavatavust ja olla aus? See on magusmõru meeldetuletus, et mõnikord kohtad inimesi, kellest ei suuda loobuda ka siis, kui mõistus ütleb „ei“. 

Natasha Lunn „Conversations on Love“

Tõenäoliselt raamat, mida ma olen kõige rohkem enda sõpradele soovitanud. Ajakirjanik Natasha Lunnile tundus alati, et armastus jääb justkui kättesaamatusse kaugusesse. Nii pöörduski ta erinevate loomeinimeste ja ekspertide poole, et leida vajalikud vastused. Intervjuud Dolly Aldertoni, Lisa Taddeo, Alain de Bottoni, Emily Nagoski, Esther Pereli ja paljude teistega panevad mõtisklema (ehk annavad isegi vastused) teemadel, kuidas leida tõelist armastust, kuidas seda hoida ja mida teha siis, kui oleme selle kaotanud. Eklektiline kogumik räägib nii sõprusest, romantilisest armastusest, lapsevanemaks olemisest kui ka leinast. Seda lugedes võib tunduda, et kõik need teadmised on justkui tuttavad ja teada-tuntud. Aga vahel on hea endale meelde tuletada, millised on armastuse reeglid ja kuidas enda ja suhetega päriselt hakkama saada. 

Muide, esimest korda lugesin seda raamatut eelmisel aastal Sardiinias suve algust nautides. Peatükk vaheldus suplusega merevees ja veinidegustatsiooniga. Lugesin ja sain ootamatult aru, et see, mida ma enda toonase parima sõbra vastu tundsin, ongi armastus. Selline omakasupüüdmatu ja hooliv, aga siiski üdini romantiline. Kui ma sõbrale enda tunded lõpuks üles tunnistasin, vastas ta lakooniliselt, et tore küll, kuid ta on kaks aastat minult oodanud neid suuri tundeid ja nüüd on tema hoopis armunud kellessegi teise…

Richard Osman „Kuul, mis lendas mööda“

Ühte mõnusasse suvelugemise nimekirja kuulub kahtlemata ka (super)hea krimka. Richard Osmani raamatuseeria Neljapäevasest mõrvaklubist paelub enda muheduse ja elujaatavusega. Seenioridest protagonistid tõestavad läbi lehekülgede kulgedes, et siiras sõprus, uudishimulikkus ning tunded ei kao ka siis, kui seljataga 70 või rohkem eluaastat. Iga karakter on omamoodi nutikas ja teinekord iselaadse kriuksuga pisut tobegi. Aga kes meist poleks? Lisaks sarja iga raamatut läbivale mõrvaloole on seal alati tubli doos optimismi, mis paneb mõtlema nii vanaduse kui ka põlvkondade vaheliste erinevuste peale, aga seda tõesti läbi huumoriprisma.

Inglise keeles on tore väljend – cozy crime. Just seda Richard Osmani krimisari ongi. Hea meelelahutus randa või suvemajja kaasa haaramiseks. Muide, „Kuul, mis lendas mööda“ on sarjas juba kolmas ja kui eelnevaid ei ole lugenud, siis soovitan alustada siiski esimesest osast, et peategelastega paremini tuttavaks saada. 

André Aciman „Kutsu mind oma nimega“

See André Acimani romaan kuulub kahtlemata minu suveklassika nimekirja ja seda juba aastaid. Lugedes tekib tunne, nagu oleksin rammestavas, päikesest kuumaks köetud juulikuises pärastlõunas kusagil Itaalia villas, kuulaksin põrgulikult siristavaid tsikaade ja jälgiksin pooleldi suletud silmalaugude vahelt pilvi. Pisut unine küpsevate puuviljade lõhnast tüüne pärastlõuna lausa kutsub armastama. Ja eks need suvekuud ju selleks olegi mõeldud. Armastus on ilus. Ma ei usu, et see peaks vahet tegema sool või vanusel või millelgi muul. Peaasi on see ära tunda ja kui vähegi võimalik – siis ka sellest kinni hoida. Just sellest Aciman räägibki. Julgusest kinni hoida sellest tundest ja inimesest ning kurbusest, mis valdab, kui tunne käest kaob. Suveromanss ei pea kestma viivu, see võib kesta igavesti, aga seda juhtub harva. Muide, romaanil põhinevast filmist pärinev stseen Timothée Chalamet’ ja virsikuga on valitud maailma filmiajaloo läbi aegade erootilisemaks. 

Ilmunud on Andreas Kübara debüütromaan “See ilus armastuslugu, mille lugemist ma kunagi ei lõpeta”. Kirjastuse Puänt sõnul on see lennukas lugu kodust, surmast ja maailmalõpust, heites humoorikaid varjundeid seesugustele lõppnaljakatele tegelastele nagu sugulased, naabrid, vennad, sõbrad ja inglid. Romaani sündmustik toimub Antwerpenis, aga külastab ka üksikuid saari, saunasid ja olümpiamänge.

“Lugemine on kõige odavam ja mugavam viis mööda maailma ringi reisida ja iga raamatusõber teab, mis tunne on ühelt vägevalt lugemistripilt siseneda oma kodupoodi šampooni või hambapastat ostma – päris sürreaalne,” sõnab autor Andreas Kübar lisades, et “See ilus armastuslugu…” sõidabki seesuguste sürreaalsete momentide tuules ja seda võiks nimetada kaasaegseks seikluslooks, milles üksikud saared on asendunud korterite, hullumajade ja LuxExpressidega, piiritu ookeani asemel on kurbus, salajaste aardelaegaste asemel tegelaste väikesed unistused. “Kirjutama asudes teadsin, et sellest tuleb üks äärmiselt naljakas, kurb ja müstiline asi ja nende kolme märksõna vaheldumisel see ilus armastuslugu kestabki. Usun, et lugeja saab sellega omajagu trippida, kindlasti naerda, vahest veidi nutta ja hiljem ilusamana eluga edasi minna. Olgu öeldud, et ilu ja armastuse valemit romaanis ei avaldata. Küll aga saab nippe hullumajast põgenemiseks ja alkoholi maha jätmiseks, kui kunagi peaks vaja minema.”

Andreas Kübar on oma kirjanikuteel astunud paar esimest sammu ja proovinud viisakamate kausside asemel ilusatesse ämbritesse astuda. Tema tekstid on jõudnud “Värske Rõhu” ja “Eesti novelli” kaante vahele. Teatritekstidena on Kübara kirjutatut mängitud Elektron.arti, Tallinna Linnateatri, Tartu Uue Teatri ja VAT Teatri lavalaudadel. Igakuiselt kirjutab Kübar Müürilehe huumorirubriiki ja ennekõike peab ennast humoristiks, kelle sundimatu omadus on koleduses leida ilu ja traagikas nalja. Tema esikromaan on mõeldud lugejale, kes teab, et kõik on võimalik ja et ilu nägemist koolis ei õpetata.

Raamatu on toimetanud Maria Veske ja Anett Pillmann, kujundanud ja küljendanud Ran-Re Reimann, illustreerinud Luca Putz.

Prantsuse naised on olnud läbi sajandite justkui mõistatuslik jõud, mis on võlumoonina vallutanud kuningate, kunstnike ja filmiloojate meeled. Nende stiil ei seisne vaid riietuses, vaid hoiakus — oskuses jääda truuks iseendale ka siis, kui maailm eespool kõigub. Prantsusmaal resideeruva kultuurigiidi Marina Laikjõe raamat “Prantsuse stiiliikoonid” avab ukse sellesse erilisse fluidumisse, mida nii paljud püüavad seletada, kuid vähesed tabavad.

Selles värskelt ilmavalgust näinud raamatus kohtume nelja ikooniga — Catherine Deneuve’i, Brigitte Bardot’, Gabrielle “Coco” Chaneli ja Brigitte Macroniga — naistega, kelle eluteed on küll erinevad, kuid keda seob julgus, intelligentsus, enesekindlus ja rafineeritud naiselikkus. Järgnevalt toome välja 20 fakti, mis meile kõnealusest teosest teravamalt meelde jäid.

1. Brigitte Bardot’ mambo-tants filmis “Ja jumal lõi naise…” oli noorukese näitlejanna täielik improvisatsioon.
2. Ajakiri Elle pani aluse toona vaid 15-aastase Brigitte Bardot’ tuntusele. Kokku on ta olnud ajakirja Elle kaanel 48 korda.
3. Pärast seda, kui Brigitte Bardot 1953. aastal jalutas Cannes’i Carltoni hotelli vastas bikiinides – avalikult oma naba näitamine oli toona skandaalne –, ei lahkunud ükski moest ja merereisidest lugupidav prantslanna Cannes’ist ilma moodsaid bikiine ostmata.
4. Vaatamata tsensuurile tõi kultusfilm “Ja jumal lõi naise…” Prantsusmaale üle nelja korra rohkem raha kui Prantsusmaa uhkuseks peetud Renault’ autotehas.
5. Brigitte Bardot on öelnud, et kuulsus on esimesed kuus kuud meeldiv, siis aga muutub tüütavaks ja vangistab su kogu ülejäänud eluks.
6. Bardot’ on loobunud mitmest rollist, millest on hiljem saanud kultusfilmid. Näiteks loobus ta peaosast filmis “Cherbourgi vihmavarjud”, mis läks seejärel Catherine Deneuve’ile.
7. Väike must kleit ei ole üldsegi Chaneli leiutis.
8. CHANEL N°5 valiku taga ei olnud ainult number. Selles versioonis oli kogemata rohkem aldehüüde, mis andsid lõhnale ootamatu värskuse ja pehme seebisuse. Kuigi see poleks olnud tavalise parfüümi loomisel soovitud omadus, oli Chanel veendunud, et just see komponent muutis lõhna — järjekorras viienda — eriliseks.
9. Kusjuures, Chanel N°5 polnud alguses mõeldud müügiks, vaid lojaalsetele klientidele kingituseks, ning parfüümi plaaniti valmistada vaid 100 pudelit.
10. Tviidi, Chaneli lemmikkanga, avastas Coco Westminsteri hertsogi garderoobist. Šotimaal viibides sundisid külmad ilmad Chaneli laenama üht hertsogi sooja ja mugavat jakki. Kui nende armulugu 1931. aastal lõppes, ei unustanud Chanel mälestuseks võtta mitmeid esemeid armukese garderoobist — ja muidugi ka tviidjakki.
11. Hollywoodi hiigelaegadel pöördus MGM stuudio Coco Chaneli poole, pakkudes talle enneolematut lepingut — miljon dollarit (tänapäeva vääringus tohutu summa) — et ta kavandaks kostüüme MGM-i filmides osalevatele näitlejatele.
12. Muide, MGM-is töötades oli Chanel juba pea 50-aastane ning kuna Ameerikas valitses ilukultus, otsustas ta ka ise oma välimust kergelt kohendada. Plastiline kirurgia oli Hollywoodis juba kolmekümnendatel moes ning Chanel lasi Ameerikas olles teha endale näo ringlõikuse.
13. Mitmed meesmoeloojad tegid Chaneli meele mõruks. Diori loomingu kohta pahandas ta lausa avalikult, küsides, kust tuli see mees, kes nii modernsel ajastul suutis luua nii ebapraktilisi rõivaid.
14. Catherine Deneuve’i hobideks on täna aiandus ning keraamiliste ja portselanist kanade kollektsioneerimine, lisaks roosiaed 250 roosisordiga ning… tänaval ja taksos laulmine.
15. Deneuve on öelnud, et kui antaks välja kõige innukama kinoskäija tiitel, pretendeeriks ta sellele meeleldi, sest kui ta parajasti filmivõtetel ei ole, käib ta vähemalt kaks korda nädalas kinos.
16. 1964. aasta filmis “Cherbourgi vihmavarjud” mängis lapseootel Deneuve lapseootele jäävat armunud naist. Muusikalis toimub tegevus lauldes. Kuigi Catherine oskas laulda, ei laulnud ta filmis siiski ise — kuigi oleks võinud.
17. Deneuve on öelnud, et Roger Vadim oli tema kirg, David Bailey tema ainus abikaasa ja Marcello Mastroianni elu armastus.
18. Kusjuures, pulmas David Bailey’ga olid tunnistajateks Catherine’i poolt õde Françoise ning Davidi poolt tolleaegne Londoni ülikooli majandusteaduskonna üliõpilane… Rolling Stonesi solist Mick Jagger.
19. Brigitte Macron tegi väikese rolli hittsarjas “Emily Pariisis”, nagu kunagi mängis Woody Alleni filmis “Südaöö Pariisis” Nicolas Sarkozy abikaasa Carla Bruni.
20. Brigitte Macron on lahkesti jaganud oma mõningaid saladusi. Näiteks kannab ta juuksepikendusi, et lisada oma soengule volüümi. Parfüümi osas on ta öelnud, et laenab abikaasa Emmanueli tualettlaualt Diori bestseller’it Eau Sauvage.

Marina Laikjõe raamatu “Prantsuse stiiliikoonid” avalik esitlus toimub 10. detsembril kell 17.30 Viru Keskuse Rahva Raamatus.