Rannas raamatuga lesimine on üks, kuid hämaras toas vihmasabina saatel raamatu haaramine lihtsalt… hits differently. Nii palusimegi Portaili kaasautoril ja raamatugurmaanil Katrin Jaaskal tuua välja mõned sügissuvised lugemissoovitused, mis mõeldud just selleks, et saaks natuke unistada, natuke inspireeruda ning end vaikselt saabuvaks pimedamaks ajaks ette valmistada. Katrin, sõna on sinul!
Katy Hessel „The Story of Art Without Men“
Katy Hesseli ülevaatliku raamatu lugemiseks ei pea olema kunstiasjatundja. Piisab sellest, kui armastada kunsti ja soovida pisut mõtiskleda selle üle, kuidas ühiskonnakorraldus on mõjutanud naiskunstnike loomingut ja nende elusid. Kindlasti ei suuda „The Story of Art Without Men“ anda ülevaadet kõigist eales tegutsenud naiskunstnikest, kuid see on siiski suurepärane kokkuvõtte, milles tuntuimate kunstnike lood vahelduvad vähetuntud nimedega. Hessel toob lugejani tõelised kunstipärlid renessansist tänapäevani, kusjuures meelde jääb läbiv muster, kuidas naiste kunstnikukarjäär lõppes abiellumise ja abikaasa vastuseisuga. Nii mõnelgi korral hävitas mees enda surnud kaasa loomingu, sest ei pidanud seda väärtuslikuks ja teistele näitamiseks piisavalt heaks. Naised unustati ja sageli ei mainita nende suurepärast loomingut isegi kunstiajaloo ülevaadetes, neid ei esitleta galeriides ja muuseumides.
Kunstiajaloolase ja kuraatori Katy Hesseli „The Story of Art Without Men“ populaarsusest annab märku kasvõi tõsiasi, et see valiti 2022. aastal Waterstonesi raamatupoeketi aasta raamatuks ning see on Sunday Timesi ja New York Timesi menukite nimekirjas. Ja lisaks raamatu lugemisele tasub pilk heita ka Hesseli instagramikontole @thegreatwomenartists.
View this post on Instagram
Haarasin raamatu taas kätte enne Hilma Af Klinti näituse külastamist. Naine, kelle tööd olid ajast ees ja toona ilmselt paljuski vääriti mõistetud, on tänapäeval õnneks saanud väärilise tunnustuse. Af Klinti töid tutvustav näitus „Forms of life“ on Tate Modernis avatud 3. septembrini.
Sally Rooney „Vestlused sõpradega“
Iiri kirjanikku Sally Rooneyt teatakse ilmselt rohkem tema teise romaani „Normaalsed inimesed“ järgi. Valmis selle põhjal ju ka ülipopulaarne sari, mida Eestiski sai vaadata. Ja kuigi minagi avastasin autori just selle raamatu põhjal, siis tegelik vaimustus kaasnes Rooney debüütromaaniga „Vestlused sõpradega“.
Romaan räägib eelkõige noorusest, eneseleidmisest ja loomulikult suhetest, samas on nii tegelaste kui ka süžeega võimalik samastuda igas vanuses lugejal. Valik, keda armastada, kuidas armastada, kas anda kiusatusele järele või loobuda, on ilmselt tuttavad kõigile. Flirt on mäng, kuid mida teha siis, kui sellest tundub kasvavat midagi tõsisemat. Kuidas leida endas julgust näidata enda haavatavust ja olla aus? See on magusmõru meeldetuletus, et mõnikord kohtad inimesi, kellest ei suuda loobuda ka siis, kui mõistus ütleb „ei“.
Natasha Lunn „Conversations on Love“
Tõenäoliselt raamat, mida ma olen kõige rohkem enda sõpradele soovitanud. Ajakirjanik Natasha Lunnile tundus alati, et armastus jääb justkui kättesaamatusse kaugusesse. Nii pöörduski ta erinevate loomeinimeste ja ekspertide poole, et leida vajalikud vastused. Intervjuud Dolly Aldertoni, Lisa Taddeo, Alain de Bottoni, Emily Nagoski, Esther Pereli ja paljude teistega panevad mõtisklema (ehk annavad isegi vastused) teemadel, kuidas leida tõelist armastust, kuidas seda hoida ja mida teha siis, kui oleme selle kaotanud. Eklektiline kogumik räägib nii sõprusest, romantilisest armastusest, lapsevanemaks olemisest kui ka leinast. Seda lugedes võib tunduda, et kõik need teadmised on justkui tuttavad ja teada-tuntud. Aga vahel on hea endale meelde tuletada, millised on armastuse reeglid ja kuidas enda ja suhetega päriselt hakkama saada.
Muide, esimest korda lugesin seda raamatut eelmisel aastal Sardiinias suve algust nautides. Peatükk vaheldus suplusega merevees ja veinidegustatsiooniga. Lugesin ja sain ootamatult aru, et see, mida ma enda toonase parima sõbra vastu tundsin, ongi armastus. Selline omakasupüüdmatu ja hooliv, aga siiski üdini romantiline. Kui ma sõbrale enda tunded lõpuks üles tunnistasin, vastas ta lakooniliselt, et tore küll, kuid ta on kaks aastat minult oodanud neid suuri tundeid ja nüüd on tema hoopis armunud kellessegi teise…
Richard Osman „Kuul, mis lendas mööda“
Ühte mõnusasse suvelugemise nimekirja kuulub kahtlemata ka (super)hea krimka. Richard Osmani raamatuseeria Neljapäevasest mõrvaklubist paelub enda muheduse ja elujaatavusega. Seenioridest protagonistid tõestavad läbi lehekülgede kulgedes, et siiras sõprus, uudishimulikkus ning tunded ei kao ka siis, kui seljataga 70 või rohkem eluaastat. Iga karakter on omamoodi nutikas ja teinekord iselaadse kriuksuga pisut tobegi. Aga kes meist poleks? Lisaks sarja iga raamatut läbivale mõrvaloole on seal alati tubli doos optimismi, mis paneb mõtlema nii vanaduse kui ka põlvkondade vaheliste erinevuste peale, aga seda tõesti läbi huumoriprisma.
Inglise keeles on tore väljend – cozy crime. Just seda Richard Osmani krimisari ongi. Hea meelelahutus randa või suvemajja kaasa haaramiseks. Muide, „Kuul, mis lendas mööda“ on sarjas juba kolmas ja kui eelnevaid ei ole lugenud, siis soovitan alustada siiski esimesest osast, et peategelastega paremini tuttavaks saada.
André Aciman „Kutsu mind oma nimega“
See André Acimani romaan kuulub kahtlemata minu suveklassika nimekirja ja seda juba aastaid. Lugedes tekib tunne, nagu oleksin rammestavas, päikesest kuumaks köetud juulikuises pärastlõunas kusagil Itaalia villas, kuulaksin põrgulikult siristavaid tsikaade ja jälgiksin pooleldi suletud silmalaugude vahelt pilvi. Pisut unine küpsevate puuviljade lõhnast tüüne pärastlõuna lausa kutsub armastama. Ja eks need suvekuud ju selleks olegi mõeldud. Armastus on ilus. Ma ei usu, et see peaks vahet tegema sool või vanusel või millelgi muul. Peaasi on see ära tunda ja kui vähegi võimalik – siis ka sellest kinni hoida. Just sellest Aciman räägibki. Julgusest kinni hoida sellest tundest ja inimesest ning kurbusest, mis valdab, kui tunne käest kaob. Suveromanss ei pea kestma viivu, see võib kesta igavesti, aga seda juhtub harva. Muide, romaanil põhinevast filmist pärinev stseen Timothée Chalamet’ ja virsikuga on valitud maailma filmiajaloo läbi aegade erootilisemaks.
Kuigi Murphy võttis sihiks kujutada ekraanil John F. Kennedy Jr.-i ja Carolyn Bessette Kennedy suhet, jutustades kõigest alates nende kurameerimisest 1990ndate alguses kuni nende laialdaselt kajastatud abieluni kümnendi teises pooles, siis moemaailm on algusest peale keskendunud ühele – Carolyni stiilile, mida võib olla küll lihtne kirjeldada, kuid keeruline tõeliselt tabada. Just see 90ndate minimalism, millega naine moeajalukku on läinud, toimib tänases moes nagu antidoodina üleväsinud trendimasinale. See on ka põhjus, miks moeringkond ei paista saavat CBK-st küllalt.
Pärast paari traagilist hukku 1999. aastal on nende mälestuseks avaldatud lugematul hulgal raamatuid ja biograafiaid, millest paljud on kirjutanud mõned nende kõige lähedasemad sõbrad. Portail valis välja kolm raamatut, mis keskenduvad Carolynile ja avavad just nimelt CBK fenomeni – sealhulgas ka just selle raamatu, mis inspireeris “Love Story” sarja.
“Once Upon a Time: The Captivating Life of Carolyn Bessette Kennedy”, Elizabeth Beller
Kakskümmend viis aastat pärast Carolyn Bessette Kennedy surma avaldas ajakirjanik Elizabeth Beller esimese suurema biograafia, mis keskendus eelkõige Carolynile endale. “Once Upon a Time” lõikab läbi mütoloogiast, mis kujutab Calvin Kleini pressiesindajat tühise ja külmana. Selle asemel esitab Beller mitmetahulise portree tugevast naisest, kes paisati enneolematusse kuulsusesse. Just see raamat sai ka “Love Story” üheks lähteimpulsiks.
“CBK: Carolyn Bessette Kennedy: A Life in Fashion”, Sunita Kumar Nair
Loomulikult väärib Carolyn Bessette Kennedy stiil omaette moepiiblit! Moeloovjuht ja sarja “Love Story” stiilikonsultant Sunita Kumar Nair võttis selle eesmärgi teoks selle kohvilauaraamatu kaudu. Edward Enninful OBE kirjutatud eessõna ja Gabriela Hearsti sissejuhatusega jälgib Nair CBK garderoobi ajatut loogikat ja mõju – miks need siluetid, toonid ja proportsioonid töötavad ka täna, ilma et peaksid karjuma.
View this post on Instagram
“Fairy Tale Interrupted: A Memoir of Life, Love, and Loss”, RoseMarie Terenzio
JFK Jr. endise assistendi mälestuslik pilk, mis nihutab fookuse tabloidikihist isiklikumale tasandile. Terenzio ei kirjelda paari mitte distantsilt või tagantjärele müüti üles ehitades, vaid inimesena, kes oli nende igapäevaelule päriselt lähedal. Just seetõttu on Terenzio vaatenurk väärtuslik – ta nägi, kuidas avalikkuse ette jõudnud kujund ja eraelu tegelikkus sageli ei kattunud. Tema meenutustes tulevad esile küljed, mis pressifotodelt ja kõmu-uudistest kipuvad kaduma: John F. Kennedy Jr.-i huumor ja kohati poisilik kohmakus, Carolyni vaoshoitud tundlikkus, ning mõlema võime olla üllatavalt soojad ja helded ka siis, kui nende ümber käis pidev tähelepanumüra. Terenzio oli üks neist vähestest inimestest, kes liikus nende kõrval siis, kui kaamerad ära pandi – ja just see teeb raamatu usutavaks vastukaaluks muinasjuttudele, mida avalikkus neile sageli külge projitseeris.
“Lugemine on kõige odavam ja mugavam viis mööda maailma ringi reisida ja iga raamatusõber teab, mis tunne on ühelt vägevalt lugemistripilt siseneda oma kodupoodi šampooni või hambapastat ostma – päris sürreaalne,” sõnab autor Andreas Kübar lisades, et “See ilus armastuslugu…” sõidabki seesuguste sürreaalsete momentide tuules ja seda võiks nimetada kaasaegseks seikluslooks, milles üksikud saared on asendunud korterite, hullumajade ja LuxExpressidega, piiritu ookeani asemel on kurbus, salajaste aardelaegaste asemel tegelaste väikesed unistused. “Kirjutama asudes teadsin, et sellest tuleb üks äärmiselt naljakas, kurb ja müstiline asi ja nende kolme märksõna vaheldumisel see ilus armastuslugu kestabki. Usun, et lugeja saab sellega omajagu trippida, kindlasti naerda, vahest veidi nutta ja hiljem ilusamana eluga edasi minna. Olgu öeldud, et ilu ja armastuse valemit romaanis ei avaldata. Küll aga saab nippe hullumajast põgenemiseks ja alkoholi maha jätmiseks, kui kunagi peaks vaja minema.”
Andreas Kübar on oma kirjanikuteel astunud paar esimest sammu ja proovinud viisakamate kausside asemel ilusatesse ämbritesse astuda. Tema tekstid on jõudnud “Värske Rõhu” ja “Eesti novelli” kaante vahele. Teatritekstidena on Kübara kirjutatut mängitud Elektron.arti, Tallinna Linnateatri, Tartu Uue Teatri ja VAT Teatri lavalaudadel. Igakuiselt kirjutab Kübar Müürilehe huumorirubriiki ja ennekõike peab ennast humoristiks, kelle sundimatu omadus on koleduses leida ilu ja traagikas nalja. Tema esikromaan on mõeldud lugejale, kes teab, et kõik on võimalik ja et ilu nägemist koolis ei õpetata.
Raamatu on toimetanud Maria Veske ja Anett Pillmann, kujundanud ja küljendanud Ran-Re Reimann, illustreerinud Luca Putz.
