“Kujuta ette, et tuled EKAsse õppima ja tahad rahulikult väiksemõõtmelisi aksessuaare teha ja siis esimese kursuse kirsiks tordil, kui suvine meri juba käeulatuses, antakse sulle eksperimentaalvormi kursuse raames ülesanne kastist välja mõelda ja luua enneolematult suur kontseptuaalne vorm. Selline kursus näitab, kes ujub randa ja kes pääseb kastist välja,” võtab kokku juhendaja Flo Kasearu.“Me sukeldusime pea ees hulljulgete ideede laborisse – meeletu kogus tunde kulus materjaliga katsetamistele, millest lõpuks kasvasid välja suurejoonelised moevormid. See tõestas, et ühest kangest algmaterjalist on võimalik miljon uut ideed välja võluda,” lisas Liisi Eesmaa.
EKA moe-, tekstiili- ja aksessuaaritudengid lähtusid oma eksperimentaalses vormiloomes teemast “kaitse”, mis on praegusel keerulisel ajal nii universaalne märksõna. Projekti eesmärk oli tudengeid loominguliselt inspireerida ja suunata looma kunsti ka kõige ootamatumatest materjalidest. Sellest tulenevalt hakkas kilomeetreid pikk hävitamisele mõeldud Premia metalne jäätisepakend ja Viking Life-Saving Equipment Estonia AS mahakantud merepäästevarustus otsima mõtestatud vormi ning looma uut elu. Laevadelt pärit varustuse seas olid ka aegunud termokotid, mis lisasid tinahalli maailma juurde verkjat oranži.
“Meie kursust iseloomustab suur tahtejõud,” räägib aksessuaaritudeng Mai Riin Salumaa. “Aine toimus pandeemia tõttu väga raskel ajal ja kõik olid ääretult tublid, et selle lõpuni suutsid viia. Lisaks iseloomustab antud kursust mitmekülgsus, mis tähendab, et iga üks mõistis “kaitse” teemat väga erinevalt ja leidis viisi kuidas läbi materjali töötluse enda mõtet teostada.” Moeriala tudeng Toomas Samuel Silmbaum lisas, et üheks aina kasulikumaks oskuseks praeguses ühiskonnas kujunes näha potentsiaali olemasolevas – mitte mõtlematult juurde toota. “Aga näha potentsiaali jäätisepaberis? Vot see oli paras väljakutse! Kapriisne materjal tahtis teadlikku lähenemist, sest muidu see lihtsalt purunes ja tööd tuli otsast alustada. Lõpuks avastasin, et kui neli kihti materjali omavahel kokku sulatada, siis see on piisavalt tugev, et saaksin enda idee ellu viia. Nii kuluski minu teose “Always behind you” tegemiseks suisa 1400 meetrit jäätisepaberit, 300 meetrit traati ja 17 meetrit soojaveetoru.”
Olgu lisatud, et tänavuste moeskulptuuride ja artefaktide loomise käigus leidis uut kasutust ühtekokku 2500 meetrit pakendit, 50 soojakotti ja 35 meetrit nööri, lisaks päästeveste. Samuti väärib märkimmist, et esmakordselt on näituse fotod trükitud Lipuvabriku lipukanga jääkidele, andes näitusele veel kestlikumad mõõtmed fotode väljapaneku osas. Lisaks annab riidele trükkimine võimaluse näitusel peale Viru Keskuse kahe nädalast vaatemängu veel edasi elada, kuna mustrilisest kangast saab luua midagi uut ja kantavat. Selleaastase näituse muudabki eriliseks just selle roheline jalajälg, mis on tõeliselt minimaalne, sest ka eksponeerimisplatvormid kui peegelpinnad on teise ringi materjal.
Näituse avaüritus toimub Viru Keskuse aatriumis 17. veebruaril kell 14:30. Näitus jääb avatuks 3. märtsini.
Lisaks Mai Riin Salumaa ja Toomas Samuel Silbaumile on näitusel oma töödega väljas Alice Pärtelpoeg, Anna Abrosimova, Carl-Rasmus Õunaste, Joanne-Heleene Sõrmus, Julia Korovina, Kaileen Palmsaar, Karin Nahkur, Katariina Seepter, Kristjan Lindsalu, Liis Laanisto ja Liisbet Karjel.
Mahukas grupinäitus avab uksed 13. septembril ning toob kokku rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikud, kelle seas on teadlasi ja insenere, aga ka neid, kes on ise seotud päris kosmosereiside ettevalmistamisega. Näiteks peaks Michael Najjar (Saksamaa) tulevase Virgin Galacticu astronaudina kosmosesse lendama juba järgmisel aastal. Ka Najjari kunstiloome põhineb tegelikel tehnoloogilistel edusammudel ning koostööl kosmoseagentuuride, astronautide ja teadlastega. Kunstnik Rhiannon Adam (Iirimaa) valiti aga ainsa naisena osalema Jaapani miljardäri Yusaku Maezawa SpaceX-projektis, mis pidanuks esmakordselt tsiviilisikud Kuu orbiidile viima – seni on seda vaadet kogenud vaid Ameerika mehed. Paraku tühistati projekt ootamatult möödunud aastal.
Näitusel löövad kaasa ka silmapaistev Rootsi kunstnik Cecilia Ömalm ning astronoom ja Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia teadur Göran Östlin, kes esitlevad ühist kunstilis-teaduslikku projekti. Inseneriharidusega multikunstnik Mikael Owunna (Nigeeria/USA) uurib aga hoopis teaduse, kunsti ja Aafrika kosmoloogiate põimumispunkte. Sloveenia kunstnik Matjaž Tančič on see-eest dokumenteerinud inimesi, kes elavad Marsi-olustikku simuleerivas kõrbes, et valmistuda tulevaseks reisiks punasele planeedile.
14 kunstniku seast leiab ka eestlase Ivar Veermäe, kelle mitmeosaline projekt hõlmab nii tuumasünteesi-teemalist videot kui ka fotoseeriat Päikesest, mida on bioloogiliste protsesside abil muudetud, et uurida mikroskoopilise elu mõju pildipinnale. Soome kunstniku Petri Eskelineni videoteosed mängivad aga teadusulme ja teaduslike faktide piirimail, tuues kunstilisel kujul esile kosmoseuuringutes aktuaalse küsimuse: kui tahame kosmosesse minna, peame taimed kaasa võtma ja välja mõtlema, kuidas neid nullgravitatsioonis kasvatada.
Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents kirjeldab, et tegemist on Fotografiska seni tehnoloogiliselt kõige mastaapsema näitusega, mis sobib suurepäraselt ka perega külastamiseks: „Kosmosenäitusel on erinevaid mitmekesiseid elamusi pakkuvaid teoseid ja spetsiaalselt näituseks valminud eriinstallatsioone, aga ka ohtralt põnevat lugemismaterjali nii ajaloost kui tänapäeva kosmoseuuringutest. Saalist leiab ka interaktiivse, tehisintellekti toel töötava Mõtisklusjaama, mis poetab külastajale mõtisklemiseks ette täpselt eakohased küsimused ning aitab näitusel kogetut paremini lahti mõtestada.“
Virtuaalselt saab näitusele sisse kiigata Fotografiska kosmoseportaali kaudu, kust leiab peatükke inimkonna ja universumi suhestumisest, vestlusi kunstnikega ning ka kosmilist muusikat.
Näituse ja ülejäänud kunstnike, samuti näitusega seotud eriürituste kohta saab lugeda lisa Fotografiska veebist.
„Kunstnikud Kate Cooper, Cloe Jancis, Johanna Mudist, Maarja Mäemets, Terje Ojaver ja Sirje Runge vaatavad naiseks olemise tahke läbi selle, mida kirjanik ja teadlane Sara Ahmed nimetab feministlikuks tujurikkujaks — keegi, kes raputab normi pelgalt oma ilustamata kohaloluga,“ kirjeldas kuraator Lilian Hiob-Küttis. Näituse nimiteos on Sirje Runge foto „Vana Veenus“, mis kujutab arhetüüpset naisideaali küpses eas. Kogu näitus keskendub inimese kujunemisprotsessile, mida määratlevad vastuolud, keeldumised, õppimine, hool, õelus, sõsarlus ja rõõm.
„Näituse lähtekohaks on N. K. Jemisini ulmetriloogia „Purunenud Maa”, mille peategelane Essun — küpses eas seismiliste võimetega naine —püüab lagunevas maailmas ellu jääda, otsides samal ajal oma tütart. Tema teekonnale põimuvad Damaya ja Syenite, peategelase nooremad minad, ning lahtirulluv lugu on täis vägivalda, kontrolli, vastupanu ja lõpuks maailmade ning normide murdumist. Jemisini maailmas, nagu ka meie omas, mässavad planeet Maa kui ka naistegelased süstemaatilise allutamise vastu,“ lisas Hiob-Küttis.
Grupinäitus „Vana Veenus“ on avatud 03.09–02.11.2025 Punctum galeriis ja kuulub Tallinna Fotokuu 2025 satelliitprogrammi.