Mis asi üldse on digitaalne mood?
Tegemist on väljaspool reaalsust ehk digitaalsel kujul eksisteeriva uue ja 100% visuaalse moesuunaga, kus riideid luuakse kasutades arvutitehnoloogiaid ja 3D tarkvara, mitte aga reaalseid kangaid ja kääre. Elades järjest digitaalsemaks muutuvas maailmas, kus moetrendid tulevad ja lähevad ning paljud rõivad ostetakse vaid ühe või paari foto tegemise eesmärgiga – on digitaalmoe tekkimine ning järjest populaarsemaks muutumine jätkusuutliku käitumise loomulik vili.
Miks meil seda vaja on?
„Innovatsioon on jätkusuutlikkuse võti,” kommenteerib Diana. „Mulle on alati meeldinud luua rõivaid, mis oleksid kvaliteetsed, aegumatud ning balanseeriks argipäevase ja piduliku formaadi vahel ehk investeerimisväärt komplekid aastateks. Kuid olenemata sellest, kui praktiline sa oled, usun, et iga naine tahab moe ja trendidega aeg-ajalt mängida ning kanda midagi väga erilist või tema stiilile mitteloomulikku. Hetkeemotsioone toitvad impulssid annavad aga suurema tõuke kiirmoe arengule, mis, nagu me kõik teame, mõjub planeedile hävitavalt. Maailmas toodetakse endiselt liiga palju rõivad ja selliseid „ühekordseid” komplekte on iga moemaani või influencer’i kapis kindlasti mitu.”

„Suurimaks eesmärgiks 3D kollektsiooni loomisel oli minu jaoks edendada jätkusuutlikku tarbimist ilma, et keegi peaks otseselt kannatama, sest ilusaid ja inspireerivaid pilte tahan minagi oma sotsiaalmeedias ning trükiajakirju sirvides vaadata,” lisab Diana. „3D riided võimaldavad klientidel oma stiiliga julgemalt mängida ilma loodust ja planeeti ohustamata ja kaunistada oma mugavate riietega pildistatud reisipilte eriliste look’idega. Lisaks on see tore võimalus meie e-poe klientidele välisriikidest, kes saavad nüüd hooaja võtmekomplekte endale fotol selga proovida ning alles siis päriseks osta. 3D rõivadisain on väga lõbus moesuund, mis aitab moekunstnikul ennast väljendada ning moepublikul moodi julgelt tarbida loodust kõige säästvamal viisil.”
DIANA ARNO 3D digikollektsiooni on alates tänasest võimalik moemaja ametlikul veebilehel endale soetada ja selga proovida. Valitud komplekt „pannakse ostjale selga” digitaalselt ostja poolt valitud fotole ning seejärel saadetakse postitamiseks valmis pilt e-kirjaga tellijale tagasi.
Uuri lisa: dianaarno.com.
„Minu uus kollektsioon “Tulip Code” on uurimus naiselikkusest, vormist ja kaasaegsest dekoratiivsest koodist,” kirjeldab Kirill Safonov. Kollektsiooni keskmes on keerukad siluetid, arhitektuurne vorm ning pehme ja graafilise struktuuri vastandus. Tulbist lähtuv kujund ei mõju siin otsese romantilise viitena, vaid pigem visuaalse süsteemina, kus õrnus ja rangus saavad töötada samas rütmis.
Safonovi sõnul koosneb tema uus kollektsioon rõivastest, millest igaüks toimib iseseisva objektina, ent koos moodustavad need tervikliku visuaalse narratiivi. See mõte avaneb ka kollektsiooni üldises ülesehituses: siin kohtuvad couture’lik viimistlus, kaasaegne minimalism ja futuristlik esteetika.
Tutvu Kirill Safonovi kollektsiooniga “Tulip Code” galeriis ning veebilehel kirillsafonov.com!
Joanne-Heleene Sõrmuse lõputöö „Kultiveeritud keha“ sündis autori kaheaastase kulturismiteekonna põhjal ning ühendab moedisaini, performance’i, digitaalse modelleerimise ja 3D-printimise. “Töö keskmes on küsimus, kuidas mõista keha teadlikult vormitava materjalina ning millisel hetkel muutub see eneseväljenduse vahendist esteetiliseks objektiks,” selgitab autor. Ta lisab, et inspiratsioon pärines tema isiklikust kogemusest bikiinifitnessi ja kulturismi maailmas, kus keha pidev arendamine, kontrollimine ja jälgimine kujundavad nii füüsilist vormi kui ka identiteeti. “Tahtsin uurida, kuidas lihaste, pinge ja vormi esteetikat on võimalik tõlkida rõivaste ja materjalide keelde,“ sõnab Joanne-Heleene.
Valminud kollektsioonis kasutab autor enda välja töötatud meetodit, kus 3D-prinditud struktuurid kantakse eelnevalt venitatud elastsele kangale. Nii tekivad pinnad, mis meenutavad lihasstruktuure ning muudavad pinge, vormi ja füsioloogilise muutumise rõivaks. Venivad ja kohanduvad materjalid ei peida keha, vaid rõhutavad selle muutlikkust, luues illusiooni teisenevast vormist. Kollektsiooni kõrvale valmisid ka spetsiaalsed jalanõud – koostöös Maria Rojko Nisuga (Mani Studio) vabavara Open Footwear alusel (litsents Creative Commons CC BY-SA 4.0).

Magistriprojekt esitleti 14. mail Eesti Kunstiakadeemia stenograafiastuudios performance’ina. Staatilise väljapaneku asemel lubas etendus nähtavaks teha ka selle, mis jääb tavaliselt lõpptulemuse taha: korduse, pingutuse, kontrolli ja hapra tasakaalu ambitsiooni ning eneseaktsepteerimise vahel.
Vaata fotosid sündmusest ja kollektsioonist galeriis!